PEALELEND: SVEN KARJA, Vanemuise draamajuht


Sirp, Tambet Kaugema

Vanemuise „Puhastusest” on kujunemas Eesti loomemajanduse üks jõulisemaid ekspordiartikleid: jaanuaris anti sellega külalisetendusi Helsingis Soome Rahvusteatris, 27. ja 28. mail mängiti seda Oulu Linnateatris ning sügisel ollakse taas Soomes, sest oktoobris oodatakse eestlaste „Puhastust” Turu Linnateatrisse. Milline on olnud vastuvõtt?

Eks soomlaste kõrgendatud huvist „Puhastuse” vastu anna märku juba fakt, et piletid Soome Rahvusteatri väikesesse saali osteti kibekähku ära ja ka Oulus polnud probleem koguda kolme suure saali jagu publikut. Igal juhul ei meenu, et mõne Eesti teatri sõnalavastus oleks lähiminevikus lahe taga sellist tungi tekitanud. Helsingis oli vastuvõtt tormilisem ja ovatsiooniderohkem, Oulus vaiksem ja süvenenum.

Kindlasti sai jätkuvat kinnitust „Puhastuse” diskutiivsus: tundus, et vaheaegadel ja etenduse järelgi tundsid vaatajad suuremat vajadust oma mõtteid ja tundmusi jagada, kui ehk tavaks. Juttu sai aetud ka mõne teatriprofessionaaliga, kel Vanemuise lavastuse kõrvale panna ka mõne teis(keels)e teatri „Puhastuse” kogemus. Välisvaatlejate poolt kostus, et eesti keeles näidendit jälgides on tajutav tegijate isiklikum side, see, et mängitakse nimelt „oma vere lugu”. Soome lavastuste puhul on konflikt palju abstraktsem ja „kaugem”, tegijate hoiak on võrreldav mis tahes teise välismaailmas (väljaspool Soomet) mängiva tekstiga. Muidugi on siin- ja sealpool leidunud „Puhastusele” nii veendunud oponente kui ka tuliseid pooldajaid, aga kõik vaidlused saab kokku võtta tõdemusega, et vaieldamatult on Sofi Oksaneni, olen nõus, et kohati lihtsustatud, avameelselt kommertskunsti strateegiatele ehitatud teosel õnnestunud käivitada tihe dialoog, panna inimesed rääkima teemadel, mis pikaks ajaks sügavale nende sisse olid ladestunud. Eriti pani heldima, et publiku seas liikus Oulus ka paar mustanahalist vaatajat. Usun, et Vanemuise külalust võib liialdamata nimetada kultuuriliseks missiooniks.

Küsinud Tambet Kaugema