Mõlemal puhul kehastas Heinat noort armastajat, kuid väga erinevas olustikus. Esimeses rollis tuli noorel naisel enda armastuse eest võidelda Šoti suletud külakogukonnas, teisel juhul tegeleda probleemidega, mis võivad aktuaalseks muutuda ehk lähikümnenditel.
Parim näitlejanna elab sissepoole, kuid laval teda avalik tähelepanu ei häiri
Janno Zõbin, Tartu Postimees
Marian Heinat (28) on Vanemuise näitleja, kes eelmisel nädalal teatrisõpru üllatas. Eesti teatriauhindade žürii valis ta parimaks naispeaosatäitjaks lavastuses «Laineid murdes» Bessi ning lavastuses «Beatrice» Kristi rolli eest.
Mis tunded teid praegu valdavad, kas hakkate auhinna saamisest juba toibuma?
Hakkan vist vaikselt toibuma jah. Ma ei saa isegi aru, kas see on päriselt kohale jõudnud või ei. Aga üllatus oli see kindlasti.
Tahan tänada lavastajaid Tiit Palu ja Ain Mäeotsa. See jäi tänukõnes ütlemata, sest olin lihtsalt nii närvis.
Kas teatriauhindade jagamine sellises vormis on vajalik? Kuidas peavad end tundma need, kes ei võida auhindu ja konkurentidele kaotavad?
Kõik nomineeritud on juba auhinnatud. Ainuüksi neid rolle, mille seast valida, oli viiesaja ringis. Et mind auhinnale kandideerijaks välja valiti, on väga suur tunnustus. Ma ei usu, et keegi, kes on ära märgitud, end kaotajana tunneks. Muidugi on see lõpuks ühe konkreetse žürii arvamus ühel hetkel ja selles mõttes subjektiivne. Aga kuna rolle ei saa niikuinii joonlauaga mõõta, ei oska ma ka praegu pakkuda ühtegi head lahendust, kuidas seda teisiti teha.
Auhinnatud kaks rolli on üsna erinevad. Millisena te ise neid tajute?
Need on tõesti väga erinevad. Aga neid ühendab see, et pean tegelema küsimustega, millega iga päev ei tegele. Enamik inimesi loodab, et nad ei peaks selliste küsimustega kunagi tegelema. Ühine on armastuseteema. See, kui palju on inimene valmis armastuse nimel kannatama. Kas armastuse nimel võib olla isekas?
«Beatrice’i» teemad tunduvad praegu veidi ulmelised, näiteks surnust tagasitoomine. Aga kui vaadata kiiresti arenevat teadust, siis kümne aasta pärast muutub see ehk tähtsaks. Kui palju võib inimest muuta ja mitu kehaosa välja vahetada, et armastatu jääks samaks inimeseks?
Mõtisklete ka ise, kas ja milliseid probleeme tehnoloogia inimestele põhjustab?
Ma ei mõtle sellele väga palju, olen üsna vanamoeline. Näiteks tahaks kasutada veel vana head äratuskella. Usun, et masinad on meist palju targemad ja osavamad, aga tahaks ikkagi kuidagi veel ise hakkama saada.
Hirm on, sest suur osa meie elust leiab aset virtuaalsuses. Pole naljaasi, kui inimesel arvuti ära varastatakse. Siis on ju pool elu läinud. Soov päris asjade ja päris tegevuse järele on minus alles. Näiteks on mul puuküttega ahi ja tean, et kui elekter ära läheb, siis ei saa midagi halba juhtuda.
Kui palju on näitlejaamet viimasel ajal muutunud?
Näitleja töö on viimasel ajal väga muutunud, aga see on ka põnev. Tihti tekivad mõnda lavastust vaadates küsimused, kas see nüüd oligi teater või kas see oli päris etendus. Žanripiirid ähmastuvad ja on huvitav vaadata, kui palju võib lisada uusi elemente, et teater jääks teatriks. Täpselt nagu selle armastatu kehagagi! Küsimused tekivad siis, kui istud saalis ega saa päris hästi aru, mis laval toimub. Inimene on ju loomult ikka selline, kes otsib mingit lugu.
Kuidas publik abstraktsema teatri tehnoloogiliste uuendustega kaasa tuleb?
Näiteks Beatrice’i võttis publik väga hästi vastu. Lavastaja Ain Mäeotsal on kalduvus tulla lagedale selliste pompöössete ideedega ja ta leiab nende elluviimiseks ka õiged inimesed. Emer Värk tehniliste lahenduste autorina ja Maarja Meeru kunstnikuna tegid väga head tööd. Kui trupil on publikule midagi öelda, siis pole eriti vahet, millises vormis seda tehakse.
Mida teete ajaga, mis teil teatrist üle jääb?
Teater võtab ära põhiaja ja see töö tuleb muidugi koju kaasa. Olen pärit Muhust. Isal on seal tore puukuur, kus ta meisterdab. Üritan siis vahepeal temalt õppida ja vanu asju restaureerida. Pärast seda on pea värske ja hea jälle teatrisse minna.
Elasite vanematega talus. Kas seal olid ka loomad ja kõik see, mis taluelu juurde käib?
Kui vanavanemad veel elus olid, siis olid meil loomad ning minu lapsepõlv möödus tõesti looduse ja loomade keskel.
Millist mõju avaldab see lapsepõlvekogemus praegu?
Aeg-ajalt tunnen vastupandamatut tungi kuhugi põgeneda. Ma ei tea, kas see tuleneb maal elamisest, mere ääres kondamisest või on lihtsalt introvertsus.
Peate siis ennast introverdiks? Kas introvert on võimeline lavakasse sisse saama ja teatris publiku ees päevast päeva «alasti olema»?
Ma pole näitlejate seas ainuke, kes ei taha end eraelus avada või pildil olla. Tunnen end pigem hästi kolleegide ja sõprade seas. Laval olles pole avalik tähelepanu mingi küsimus. See ei tekita minus hirmu ega muid kahtlusi.
Millised rollid on tulemas?
Pean praegu jooksma «Mees, kes teadis ussisõnu» proovi, kus töötan koos lavastaja Saša Pepeljajeviga. Sašal on hämmastav fantaasia, ta ei taha minna lihtsate või esimesena pähe kargavate lahenduste teed. Esimesed üheksa võimalust on kõik toredad, aga teda huvitab, mis see kümnes olla võiks.
04.04.2018