Pajusaar ja tema Lotte-žürii
Helilooja Priit Pajusaar usub, et kui temas eneses poleks piisavalt lapsemeelsust, poleks ta Vanemuise lastemuusikalile «Detektiiv Lotte» laulude kirjutamisega hakkama saanud.
Kümnete hittide ja menukate eurolaulude autor Priit Pajusaar ei leia, et temasuguse kaliibriga tegelasel olnuks mingis mõttes alandav või piinlik osaleda ligi kaks aastat tagasi «Lotte»-muusikali laulude saamiseks korraldatud konkursil.
Vastupidi – kogemusi nii lühemate kui ka pikemate vormide loomisel oli tal ju varnast haarata. Võtame või viimaste näiteks kontserdi kontoritehnikale ja orkestrile «Concerto Contore» või Pärnu Endlas etendunud koguperemuusikali «Säärane soolikas».
«Iga helilooja tahab ju vahel mõnd suuremat tervikut luua, ja minul oli see soov juba pikalt,» ütleb Pajusaar. Nii et kui kuuldus konkursist temani jõudis, polnud vaja pikalt mõelda. «Seda enam, et Lottest on saanud justkui rahvuslik aare, mille loonud geniaalsed Heiki Ernits ja Janno Põldma,» tõdeb mees.
Pajusaare teada osales konkursil üheksa tegijat. Esimeses voorus pidid nad esitama avamängu ning «Detektiivi laulu» koos sõnade ja lauluga. Kuna pärast seda polnud pilt lõplikult selge, kuulutati välja teine voor, millesse kutsuti üheksast tegijast kolm – nõuti uut «Detektiivi laulu» ning «Laulu hoolimisest», mille esitajaks oli Gerli Padar. Tema kui sobivaim nimiosaline olnud Vanemuise sees selge juba ammu. Nii saabuski konkursivõit.
Kaheksahäälsed malevalaulud
Paljud kindlasti ei tea, et Priit Pajusaar on lõpetanud Tallinna muusikakeskkooli trompeti eriala ja on lisaks kõrgelt haritud koorijuht. «Konservatooriumi astusin tegelikult sisse nii trompeti- kui ka koorijuhtimise erialale, kuid lõpetasin vaid viimase, sest trompeti mängimiseks pole mul piisavalt head huuled,» põhjendab ta.
«Solistikarjääri poleks mul kusagilt terendanud, ehkki esimesel kursusel töötasin Estonia teatris trompetimängijana.Noorel Pajusaarel polnudki aastal 1982, mil kõrgkool läbi sai, erilisi ambitsioone. Oli vaid kindel soov edaspidigi muusikaga tegeleda. Koori dirigeerides või mitte, polnud tähtis.»
Heliloominguga näiteks oli Priit juba teises klassis algust teinud. «Esimesena kirjutasin õele sünnipäevaks ühe klaveripala, aga selle noodid on kadunud,» kahetseb ta. «Aga üheteistkümnendas klassis sain hakkama koguni klarnetikontserdiga. Muidugi kirjutasin ka laule.»
Suurem seltskond sai Pajusaare varasest loomest osa õpilasmalevlaste kokkutulekutel. Isegi vanade laulukorüfeede hinnangul olid need laulmiseks erakordselt rasked, sest Priidul õnnestus kirjutada laulud suisa kuue- kuni kaheksahäälseks.
«Igatahes – kui ma sügisel nende laulude noote oma solfedžo õppejõule Harri Otsale näitasin, siis ütles ta, et kurat, poiss, neid ei laula ju ükski taidluskoor ära! Teatasin siis talle rahulikult, et Hänikese malevarühm küll laulis. Ta oli mul ikka üsna suur utsitaja ja nõudlik õpetaja.»
Pajusaar arvab, et laule on ta kirjutanud umbes saja tuuris. Kõigest. Sest palju energiat ja aega on kulunud ka reklaamide muusika loomisele, teiste loome arranžeerimisele ning stuudiotööle.
Nägudetegemise võistlus
«Lapsemeelne olen ma küll,» räägib Pajusaar õhinal. «Oleks ju lausa lubamatu hakata lastele muusikat kirjutama, kui selline ei oleks. Usun, et minu lapsemeelsus lõpeb siis, kui mind jalad ees ära viiakse. Tembutamine ja lollitamine peavad igal juhul jääma!»
Seepärast ei imestagi Pajusaare peres keegi enam ammu, kui pereisal lollitamise tuur peale tuleb. «Olen päris hullumeelne lollitaja,» muheleb mees, «lisaks kodustele teavad ka sõbrad seda väga hästi. Näiteks võin kodus suvalisel hetkel tantsima hakata. Vahel korraldame lastega nägudetegemise võistluse… mida iganes!»
Pajusaare peres käib aga töö ja vile koos. Nõnda olid Priidu tütred – neljane Greta ja üheksa-aastane Liisa-Piret – «Detektiiv Lotte» muusika loomise ajal helilooja kõige tähtsamateks kriitikuteks ja žüriiks. «Lasin neile alati demovariandid ette ja kui tütarde pilk muutus tuimaks, mitte ei läinud särama, ja jalg ei hakanud tatsuma, vajutasin kiiresti delete-nupule.»
Ta loodab, et «Lotte»-muusikali tulevik on ere. «Unistus on muidugi, et seda võiks üle maailma mängida, ükskõik mis keeles. See oleks ju vägev! Aga unistama peabki. Sest ilma unistamiseta ei juhtu midagi. Mina olen selline hull küll, ja kui niimoodi unistada, võib unistus ka mõnikord täituda!»
Uusi Priit Pajusaare lastelaule saab kuulata juba varsti. Nimelt ilmub detsembri teisel poolel Evelin Samueli lasteraamat, mille vahelt leiab ka plaadi kaheteistkümne verivärske palaga.