«Pähklipureja» staar teatrimajja ei pissi

Vanemuise teatris eile esietendunud lasteballeti «Pähklipureja» üheks staariks on jõudnud saada kolmeaastane musikaalne šoti terjer Monty, kes lühikese ajaga baleriinide südamed võitis.
«Pähklipureja» kõige pisem osatäitja Monty mängib laval koer Pricki.
Töö missugune, ütleks Monty vist üleolevalt iga proovi ja etenduse lõpul, kui ta natukenegi rääkida oskaks. Istu, kalpsa laval või teatrimaja koridoris ringi, ütle siin-seal paar korda «auh!», puhkehetkedel võta baleriinidelt kallistusi vastu ja ülejäänud aja ainult söö – kas siis rasvaseid kotlette, mis balletijuht kodunt kaasa võtnud, või otse Shakespeare’i kohvikust toodud lihapalukesi.
Kui «Pähklipureja» ainestikus näpuga täpselt järge ajada, võib üllatuseks leida, et koeraks ei ole ses loos mitte pisike tiheda karvaga rakats, vaid hoopistükkis puudel. Kas põhjuseks oli teatritädide-onude puudlifoobia või lihtsalt eeldus, et puudel on koerana tsipakene totu, ei oska Monty hooldaja psühholoog Janne Jehe nüüd enam öelda. Eelmisel korral, kui «Pähklipurejat» Vanemuises mängiti, täitis kutsa osa krants.

Vabal ajal pakub seltsi ema

Vanemuise balletijuhile Mare Tommingasele soovitas šoti terjerit Tartu tuntud loomaarst Priit Uusma. Vististi jäi Monty vajalikele inimestele silma oma igati mõõdetud olekuga – ei mingit närveldamist, asjatut tõmblemist ega teatrimajja pissimist. Küll meeldib Montyle vahetevahel laulu jõriseda, ja seda alati mitte kõige õigemal ajal.
«Ta on meil väga rahulik koer, pahandust ei tee, aga etenduse ajal kipub laulma,» ütleb Jehe. Erandiks ei olnud ka neljapäevane kontrolletendus, mille ajal koer stoilise rahuga maha istus ja esimeste minutite jooksul Tšaikovski kaunile muusikale vürtsi lisas. «Täna tehti meile selle kohta väike märkus – et see esietendusel enam ei korduks.»
Teatrimajas patseerib staarkoer Monty tavaliselt koos ema Paddyga, kelle omanik on Monty ajutine hooldaja Janne Jehe. Lavatäht ise kuulub tegelikult ajutise hooldaja sõbrannale, kuid koerad sellest numbrit ei tee, pigem vastupidi – kahekesi on inimeste keskel ikka julgem olla kui üksinda.
«Päris omapäi ei lase ma tal ringi joosta, ma ei usalda teda veel nii palju,» nendib
Jehe. «Ütleme nii, et Montyl on alles kool pooleli, tal on veel nii mõndagi õppida.»

Täht ei lase ennast tühjast-tähjast häirida

Ometi ei paista koera noorus tema rahuliku ja külma oleku alt välja (või noh, palju sa terjeri tuka alla neid silmi kaema ikka näed), pigem on rahutuvõitu hoopiski kuueaastane Paddy.
Koera rahulikkuse demonstreerimiseks võtab Jehe terjeril sabast ja tõstab ta üles. Võhikule esmapilgul sadistlikuna tunduv võte ei tekita Montyle meelehärmi, ta nuhutab vaid vaikselt, et mis nüüd. «Jahimehed tõmbavad oma koeri niimoodi urgudest välja,» ütleb Jehe ja lisab naerdes: «Nii et näete nüüd, väga rahulik koer. Loomakaitsjad ei pea muret tundma.»
Vanemuise lähedal ühtäkki ragisedes paukuma hakanud ilutulestik ei pane rekvisiidiruumis istuvat Montyt isegi pead liigutama, ehkki Paddy muutub üpris rahutult. Selge – ega siis staaril passi nii tühja asja pärast rabelda.