Pääsukeste mõõduvõtt näitlejatega
Madli Pesti, Eesti Ekspress
Tippvormis näitlejate nauditav mäng päästis Vanemuise suvetüki halvimast, arvab Madli Pesti.
“Võimalik kohtumine”
Autor Paul Barz. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Kristiina Münd. Mängivad Raivo E. Tamm, Aivar Tommingas, Ao Peep, Helena Merzin.
Vanemuise teatri suvelavastuse esietendus Pädaste mõisas 29. juunil.
Pädaste mõisa sileda muru peal kõrguvad pealtvaatajate tooliread ning asub üksik lopsakalt barokne laud. Viinamarjad ja läikima löödud klaasid ootavad. Kaks tundi enne esietenduse algust on kõik rahulik, päike paistab, ainult tuul on veidi vihane. Tund enne etendust hakkab saabuma publik. Kõik, ka prominendid, tervitavad rõõmsalt iga vastutulijat – ikkagi küla ju.
Peagi algab etendus, kuid sündmus juba käib: naabrite vaatlemine, enda väljanäitusele panemine, kaunilt restaureeritud mõisakompleksi vahel patseerimine, šampuse rüüpamine, 30-kroonise üheampsusuupiste mekkimine, taustaks Tartu Keelpillikvarteti sulnis muusika.
Peenelt kujundatud ja põhjalikult koostatud kavast saame teada, et “Võimalik kohtumine“ on saksa ajakirjaniku, proosa- ja näitekirjaniku Paul Barzi (s. 1943) tuntuim ja välismaal palju lavastatud näidend. Näidendi valik Vanemuise poolt paneb õlgu kehitama. Rahamasina hõng hakkab paratamatult külge, kui valitakse suviseks vaatamiseks kuulsatele nimedele apelleeriv veidi lihtsakoeline näidend.
Kuulsad nimed on seekord barokkheliloojad Bach ja Händel ning lugu räägib nende kahe vastandliku looja kohtumisest. Näidend on kunstlikult konstrueeritud: iga järgnev samm ja süžeepöörak on üsna lihtsalt ette äraarvatav. Konflikt on teada-tuntult dramaatiline: rõhutatult ülevoolav, ülbe ja edukas Händel ning samavõrd rõhutatult vaene, kannatav ja geniaalne Bach.
Siiski ei tituleeriks ma näidendit üdini halvaks, sest pealispindse teksti tagant avaneb ka teine plaan, mistõttu võiks näidendi pealkiri olla hoopis “Teine“. Bach ja Händel kehastavad kahte erinevat maailma nägemise ja tunnetamise viisi, mis lähtub “teise“ kontseptsioonist.
Näidendi lõpukolmandikul saame teada, et nii Händel kui Bach on teineteist kadestanud, küll oma täiesti erinevatest maailmadest lähtuvalt. Händel on alati imetlenud Bachi muusikat, ta tundvat selles iga nooti. Bach seevastu sõimab Händelit keskpäraseks, kuid väidab hambaid krigistades, et ei suuda ära kadestada viimase maailmakuulsust ja rikkust.
Veidi puust-ja-punaseks-konfliktiga näidendi päästavad – nagu Eesti teatris ju tavaks – suurepärased näitlejad. Vanemuise raudvara, absoluutses tippvormis Aivar Tommingas Händelina ning psühhofüüsilise täpsusega hiilgav Raivo E. Tamm (neile sekundeerivad Ao Peep Händeli sõbra-noodikirjutajana ning Helena Merzin tumma paažina). Tomminga Händel on välistele väärtustele rõhuv praaliv eneseimetleja, aga siiski traagilise elutunnetusega surelik.
Händel kõnnib uhkelt ja koduselt oma brokaatrõivais ning rõkkab vaimustusest ehtsaid austreid luristades.
Raivo E. Tamme Bach on väliselt palju vanem mees, ilmselt tulenevalt vajadusest rõhutada Leipzigi toomkantori vaesust ja rasket elu, tema mitu korda pööratud kuube ei anna võrrelda Händeli kuldsete rõivastega. Bach on kurja ja umbuskliku näoga endassetõmbunud geenius, kelle kortsud näos siiski selginevad, kui teda kiidetakse.
Kui juba talvel ilmusid plakatite kujul tänavapilti parukates Tamm ja Tommingas, siis tekitas see võõristust ja skepsist: siinkirjutaj a jaoks on n-ö ajastutükid vastunäidustatud. Pädastesse kohale jõudes see skepsis mõnevõrra vähenes, sest mõisaümbruse oivaline atmosfäär justkui nõudiski barokkparukaid ja uhkelt lehvivaid pintsakusiile. Kristiina Mündi kujundus on minimalistlik ja täpne.
Siiski pälvisid tippnäitlejate köitvale psühholoogilisele mõõduvõtmisele vaatamata palju tähelepanu ka pääsukeste akrobaatikatrikid.