Õunapuu mängib sisu ja vormiga

Laupäeval leidis kõigist takistustest hoolimata kinnitust tõik, et Pip Uttoni “Adolfil” oli määratud jõuda Ervin Õunapuu adaptsioonina Püssirohukeldrisse.
Ruum on etenduseks vägagi sobilik. Mis see punker siis muud on, kui mitte paksude seinte varjus paiknev kitsuke keldritaoline kindlus. Laval, kus tavaliselt esineb bänd või lõõritavad karaokeartistid, ripub sarikalt alla haakristiga natsilipp. Illusiooni lõhub ruumi loodud atmosfäär: inimesed, kes istuvad saalis, õllekannud ees, ja tossavad nagu korstnad. Nõnda tundubki Hitler, kes eelnevalt sarikate vahele peidetud pudelist puhast vett joob, moraalsem kui ajaloo suurimat roimarit hindama tulnud publik. Indrek Taalmaa Hitleri rollis sarnaneb auditooriumi ees seisva professoriga, kes peab loengut eduka juhi teemal, kuid mõjub tänapäeva publikule kontekstist väljakistuna.
Korraga saab näitlejal kõrini. Juhimängimine ei tundu talle istuvat. Taalmaa kehastub ümber näitlejaks. Rahvas saab näitlejast võitu, mitte näitleja ei alluta rahvast, nagu tavaliselt juhtuma peaks. Näitleja rebib vuntsid eest ja liitub rahvaga. Aga publik ei näe Indrek Taalmaad, nende ees tegutseb lavakuju vastu protestiv näitleja.

Ümberkehastunud saatan

Pisikeste detailimuutustega astub näitleja pärast vaheaega uuesti lavale. Vorm on muutunud, aga sisu sama. Nagu kurat, kes eksitab inimesi oma erinevate ilmumiskujudega, kuid olemuselt jääb siiski kuradiks.
Nähes, et üks rohi ei mõju, proovib järjekindel vallutaja järgmist. Kuigi näitleja on võitnud, ei anna näitleja taga seisev Ervin Õunapuu armu ning üritab juba tühjakspigistatud sidrunist viimast tilka kätte saada. Haakrist lammutatakse ning sellest saab mõne liigutuse tagajärjel kristluse sümbol – ladina rist. Ristile kummardunud näitleja pöördub publiku poole kookonist koorunud preestrina. Kes Ervin Õunapuu loominguga tuttav, võib juba aimata mängu edasist kulgu.