Ott Sepp: “Täiesti ükskõik, mis pilt minust kellegi jaoks jääb.”
Aigi Viira, SLÕhtuleht
Kui Ott Sepp kesknädala pärastlõunal Tartu Vanemuise mäest üles tormab, on tal keel vestil, silmad pahupidi ja juhe koos. Viimast fakti kordab ta refräänina. Pole ka ime: Shakespeare’i kohvikusse tuiskab Eesti tuntuim pisikeste poiste ja rullnokkade kehastaja otse oma esiklavastuse proovist.
Viimased nädalad on Ott koduteatris muljetavaldavat kõneainet pakkunud. Et tuhiseb ringi kui tuulispask. Et on lavastajahoiaku sisse võtnud. Et poiss peaks habeme kasvatama, näeks rohkem lavastaja moodi välja. Et poiss võiks endale piibu muretseda, näeks ka rohkem lavastaja moodi välja. Ja nii edasi. Kõigil näikse lõbu laialt olevat, isegi rampväsinud lavastajal Sepal endal. Vähemasti ta naerab kogu aeg. Ehkki juhe olevat täiega koos ning selle tõestuseks toetab lavastaja Sepp alatasa peakest lauale, et mõtteid koguda. “Kass, kes kõndis omapead” on sel kolmapäevasel pärastlõunal peaaegu et valmis. Või – valmimas. Nii ta vähemalt räägib.
Et siis laupäeval on sul esietendus?
Aitäh sulle! (naer) Tükk on valmimas. Isegi hästi läinud, sest prooviperiood oli üsna lühikene. Ma ei ole üle lugenud, aga vist on alla 20 proovi, mis me oleme teinud. Noh, normaalne oleks neljakümne prooviga…Tükk on lastetükk, aga see ei tohiks olla tegur, mis proovide hulka määrab…
Aga lavastajamapikest sul ei ole?
Ei ole jah (naer). Ja piipu ka ei ole. Ja ülehomme on kontroll!
Imagoloogilised vahendid on kasutamata?
Jaah. Seda ma räägingi, et prooviperiood on nii lühike, et ei teagi kohe, mida teha: kas kõigepealt osta piip või portfell. Ja nüüd istungi nende kahe vahel ja tükk on peaaegu valmis…
Enda lavastajaroll on läbi lavastamata?
Jah (naer). Peaks kirjutama stsenaariumi. Mis proovides ma karjun näitlejate peale ja millal ma löön kõigele käega ja nii edasi ja nii tagasi…
Ühte kui teist on juhtunud?
Ei ole. Ma olen (paus) mõtlik lavastaja. Ma vaatan ja mõtlen ja kõik ootavad kannatlikult, millal lavastaja sõna ütleb. Ja kui ma ütlen, siis kõik ohkavad kergendatult ja asuvad tööle…
…sest jumal on rääkinud?
(naer) midagi sellist jah. Nüüd, kurat, on läinud hästi pinevaks, jah.
“Kass…” on sul sedasorti lavastus, mille puhul öeldakse pressiteadetes: “Lavastajadebüüdi teeb see ja see.”
Lavastajadebüüt on ta jah. Tegelikult veebruari lõpus lavastasin haltuura korras Tartu kultuuripreemiate gala. Pärislavastus on ikka see “Kass…”.
See on kuidagi veidralt juhtunud. Väga vastik on näitlejana teha, kui sul on mitu asja korraga töös. Et hommikul on üks proov ja õhtul teine. Väga keeruline asi. Harilikult üritan sellest hoiduda. Nüüd, kurat tuli välja, et ma hakkasin lavastama kahte tükki korraga. Teine – mulle lihtsalt pakuti galat. Ja nagu ma olen: väga palju ei mõtle ning ei öelda ka ei oska.
Chalice helistas, pakkus galat lavastada ja oligi kõik?
Jah. “Kuule, kuulus lavastaja Sepp, ole nüüd hea ja lavasta.” A, millal see on? Mul on samal ajal proovid, aga eks kuidagi ikka saab. Kuidagi ikkagi saigi.
Kuulsa lavastaja Sepa kuulsus tuli sulle kaela seoses “Kassi…” lavastusega või?
Ikka. Mulle pakuti seda aasta tagasi.
Siis, kui Ain Mäeots sind Vanemuisesse tšillima kutsus?
Jah, küsisin siis temalt, et kuidas oleks, kui tööd väga palju ei ole, mingit grupitööd teha… mingit mõnusat värki. Et sellest ei peagi midagi välja tulema. (Ott kehastub Mäeotsaks) “Jaah, väga hea mõte.” Paar päeva hiljem ta helistas: (uus ümberkehastumine Mäeotsaks) “Kuule, sa rääkisid sellest lavastamisest midagi…” Hakkasin midagi kokutama, et ei mõelnud päris nii. “Kuule, teed lastetüki!” teatas Mäeots. Ja oligi asi otsustatud.
Tüki said ikka ise valida?
Mul olid vabad käed selle valiku tegemisel… Oo, jumal, vererõhk – tundub, et see on mul praegu tuhat!…Aga tegelikult ei osanud ma kuskilt otsast alustada. Ja siis anti draamaosakonnast raamatuid… Lugesin ja mõtlesin. Natuke eneseirooniliselt ka: et see kass, tõbras, jookseb mul ju kannul. Et siis teeks ühe kassitüki.
Ikka veel see Nitram-kass? Kas siiamaani lapsed rebivad sind?
Ikka-ikka. Teinekord juhtub: “Kas sina oled see võlurkass?” Ikka-ikka olen. Mis mul muud üle jääb. Kuigi viimasel ajal on see “Tulnuka”värk tulnud peale.
“Tulnukal” on praegu ju kõvasti lööki.
Jah, hirmsasti. Seda ei osanud mitte keegi kunagi oodata, et see niimoodi läheb. Hämmastav. Selline tunne on, et kõik inimesed on seda filmi näinud. Vähemalt korra. (Naer).
Kui kiiresti tehti seda filmi, mis jätab mulje, et teile endile oli see ülinauditav protsess?
See oli väga tore protsess. Viis-kuus võttepäeva, kui ma õigesti mäletan. Ja meie, kes me seda tegime, oleme ennegi mänginud tudengifilmides. Need tudengite koolitööd, mida korra näidatakse Sõpruse kinos heal juhul, siis kaovad riiulitele. Võtsime seda ka kui sellist projekti. Väga kihvt stsenaarium oli. Endal ka pull teha, lased improvisatsiooni lendama ja tuleb.
Aga vaat, mis sai.
Tõesti. Juba on seda tituleeritud kultusfilmiks ja ma ei tea milleks kõigeks veel…
Varem jälitasid sind pisikesed poisid, nüüd rullnokad?
Aaa, jaa, jaa, jaa! Uus kujund on hakanud tulema. Varem olin kidur, siis tulid poisikeste osad, nüüd (kohendab end poole suuremaks) ma olen selline… tervisest pakatav, ja tulevad rullnokad. Ega mul (naer) selle vastu midagi ole, need tulevad mul päris hästi välja.
Väikeste poiste mängimise puhul olid sul omad nipid: varbad sissepoole, pea viltu, kohtlane ilme – rullnokkade tarvis on sul ka kindlasti mingi oma trikk.
(naer) Eks iga rullnokk on isemoodi. Ei taha mängida ühte stereotüüpi. Põhimõtteliselt: tuleb mõelda maailmapilt suhteliselt lihtsaks. On mingid põhiväärtused, mille ümber nende elu käib, ja kõik muu käib nende ümber.
Aga kui väikeste poiste puhul on varbad sissepoole, siis rullnokkade puhul (kohendab end jälle poole suuremaks) lükkan nagu laiaks.
Peaasi, et müts peas on?
Jaah. (taas astub ette rullnoklik kõnestiil) Müts on peas ja mustad sokid ja plätud ja sihuke natukene korpas Sierra.
Põhjusmõtteliselt – kas Jan Uuspõllu filmi rullnokk ja “Tulnuka” rullnokk on nagu vennad?
(naer) Mõtlesin nii ja naa. Kui Uuspõllu filmi tegime, oli Tulnukas ammu valmis tehtud. See, et kaks asja on korraga esil, juhtus kuidagi kogemata. Et mõlemas filmis rullnokk.
Kelle pealt sa neid rullnokki maha joonistad? On sul äkki mõni sõber-rullnokk?
Ei ole! Need on tulnud lavakaaegsetest stendi all istumise etüüdidest. Kui pärast kooli keegi ei viitsi koju minna, siis mõeldakse, kas minna baari või tooks poest mõned õlled ja jooks siinsamas. Kõik on natuke väsinud, siis katus sõidab ja hakatakse tegema igasuguseid nalju. Kuidagi sealt on tekkinud bemari-vennad, kes arutlevad elu üle: (järgneb rullnoka etüüd) mis asi on teater, mis asi see kosmos tegelikult on? Saad aru, kosmos, särk-värk… tähed, see on suur, kas jumal on ikka olemas… saad aru, p*tsi, see on tõsine värk. (paus) See on ilgelt naljakas, kuidas need kaks maailma ristuvad omavahel: filosoofia ja rullnoklus.
Ega rullnoka mängimises midagi keerulist olegi – iga näitleja saab sellega hakkama. Esimesed rullnokad olid Põldroos ja Uuspõld, kes tõmbasid teibiga ninad üles ja viisid groteski maksimumini. Meie tahtsime rullnokka teha nii realistlikult kui annab. Iseenda pealt karakterit leida.
Nappide vahenditega?
Just. Räägitakse, et “Tulnukas” on hirmus ropp film, et hirmsasti ropendatakse. Mina kuulsin juttu enne, kui filmi ise nägin. Võtete käigus ei saanud aru, et rõhk oleks ropendamisel. Need olid täiesti tavalised käibefraasid, kõik t*rad, p*tsid ja m*nnid – vabandust, see on ju normaalne.
Tegemise käigus mõtlesime muudele asjadele, mitte sellele, et õudselt naljakas on, kuidas me ropendame. Lõpuks tuli siis välja, et inimesed näevad selles filmis ainult ropendamist.
Kui kange ropendaja Ott Sepp ise on?
No ma ikka ropendan küll, siin ei ole kahtlust. Eelmisel suvel Nõunis tegime Jaan Toominga ja Anne Türnpu lavastust “Painajad”, mis oli väga diip värk. Kuna seal pidi iseendast andma maksimumi ja oli füüsilist rebimist, siis oli see parajalt painav ja muserdav. Vahend, mis aitas, oli see, et me vabal ajal ropendasime nagu loomad.
Kõik malbed XXII lennu tüdrukud ropendasid, ja miks? Sest see on hirmus lõdvestav. Kui sihilikult ropendad, siis lased kogu pinge endast välja. Pärast on nii hea, see hoiab mõistuse balansis.
Mida pingelisem on olukord, seda rohkem ropendad. Praegu “Kassi…” proovides ka: lendavad vägisõnad küll. Mitte vihaga, vaid sidesõnana.
Kui kindlalt sa nüüdseks end lavastajatoolil tunned?
Ma olen diletant. Selles pole mingit kahtlust. Nihuke jobu, kes arvas, et vaatame, mis saab. Kui sa mõtled, et kas mul on plaanis tulevikuski lavastada, siis ma tõesti ei tea. Lähiajal mitte, tõenäoliselt. Miks ma sellega üldse nõustusin, siis seepärast, et saada seda elementaarset käsitööoskust. Et näha, millised asjad töötavad laval, millised mitte. Ja kui ei tööta, siis kuidas need tööle panna. Enam-vähem saan aru, kuidas võiks olla ja mis peaks olema. Õigel lavastajal peavad muidugi olema ka ideed ja visioonid – neid mul ei ole.
Suvel ütlesid, et nii hullu aega pole sul varem olnud – käed- jalad tööd täis. Hetkeseis?
See hull periood kestab siiani. Kui “Painaja” läbi sai, hakkas Vanemuises hooaeg peale. Nii kui üks tükk lõpeb, algab kohe teine. Ja kohati need ristuvad ka. Vahepeal tegin lisaks sellele Emajõe Suveteatris kolmandat asja. Peale selle veel see lavastamine…(kodanik Sepa pea langeb lauale). No kurat, kui see laupäev mööda saab, siis vist peaks tulema mõni päev puhkust.
Et näitleja elu on lõbusam kui lavastaja oma?
On ikka küll. Ma pole isegi kärakat võtnud tükk aega, mõeldes, et homme on proov. (teatraalne kõnepruuk) Ma ju vastutan!
Mäletatavasti ei saanud sa isegi filmi “Jan Uuspõld läheb Tartusse” esilinastuspidu pidada, vaid põrutasid öösel Tartusse tagasi.
Viibisin seal vähem kui kaks tundi. Vaatasin, kuidas kõik võtsid napsi ümberringi. Ütlesin: “Hea küll, head aega, lähen Tartusse!” Proovi.
Kohusetunne ajab vahutades üle ääre?
Jah. Mul on kassid peal täiega. Tegelikult olen rohkem koerainimene.
Lavakas tegid äkki kassietüüde ka?
Ei teinud, kilpkonna tegin. Alguses võtsin tiigri – no kassi põhimõtteliselt. Ega see füüsiline liikumine nii pädev ole, et saaks vabalt kaslast teha. Siis võtsin kilpkonna, paar päeva enne eksamit. See töötas nagu vanakurat. Eks see Nitram mulle kassivärgi peale panigi.
Pisikesed poisid, rullnokad ja kassid?
Jah, ikkagi kassid. Mõtlen, et äkki see “Kass, kes kõndis omapead” on nüüd punkt. Aitäh, oli lõbus, aga nüüd ma liiguksin edasi.
Mida sa siis teha tahaksid?
(naer) Ma ei tea. Kama, raisk! Mul on täiesti ükskõik, mis kuvand minust kellegi jaoks jääb. Peaasi, et mulle endale meeldib, mis ma teen.
Kumma linna mees sa nüüd oled, Tartu või Tallinna oma?
Igal pool olen. Tartus ikka olen rohkem olnud, töö on kinni hoidnud. Mõtlesin siia tulles, et Tartu värk: odav õlu, noored naised – kõik on olemas. Aga ei! Töö, töö ja töö.
Vaba aega ka eksisteerib?
Ei. Nüüd aga, kui tükk välja tuleb, hakkab eksisteerima. Siis hakkan ma möllama.
Mis sul ees seisab – hooaja lõpp on ju varsti käes?
Proove enam ei tule, aga suvi on juba täis. Mängime “Sõitu”, siis kutsus Andres Dvinjaninov mind ühte tükki, aga ma ei tea, kas saan minna. Ikka tiksub neid asju vaikselt juurde.
Ega see ometi Emajõe Suveteatri “Jumalaema kiriku kellamees” ole, kus sina võiksid Quasimodot teha?
(naer) Tõnäoliselt ei saa ma seal üldse mängida, aga kui mängiks, siis tahaksin mõnd kurja tegelast teha. Hirmsasti tahaks õelat mängida, kes ongi kohe paha.
Sa ei näe ju eriti kuri välja, võib-olla sellepärast ongi su rollid tavaliselt need head.
Seda enam! Lavastajad, mõelge selle peale, kui mõnus keerdkäik võiks see olla. Et tuleb hea, töntsakas Ott Sepp, ja selgub, et ta on hoopis paha. Ja ta tapab ja põletab ja rüüstab ja vägistab. (naer) Ega ma ka päris esimese armastaja tüüp ole. Aga – mõelge, lavastajad, äkki just olen!
Ei-ütlemine ja ülemõtlemine
Ei-sõna Oti käest naljalt kuulda ei ole. Kui mingit tööasja pakutakse, poetab ta kiire jahi ja hakkab alles pärast mõtlema, millele ta seekord jah-sõna andis. Oma suurimaks nõrkuseks ei pea Ott ei-sõna mittevaldamist kaugeltki mitte.
See olla väike asi, tema tegeliku nõrkuse kõrval. “Ma kipun olema ülemõtleja tüüpi,” tähendab Ott. Teeb seda süvatõsiselt, ilma igasuguse koomuskita. “Mõtlen asjad tähtsamaks, kui nad on. Siis ei saa enam sotti, kuidas asjalood on, ja jooksen ummikusse. Üritan minna kõigega hirmus süvitsi ning siis ei saa enam lõpuks mitte millestki aru.” Kuidas sääsest elevant paisutada, on Otil käpas. Omaenese rasvas praadimine samuti. “Lõpuks selgub, et probleemi polegi.” Varem oli ta ka põdeja-tüüp. Enam mitte. “Olen aru saanud, et mis siin ikka põdeda – kama kõik!”
Naer tuleb liiga kergesti
“See on hirmus!” kirjeldab komöödiaid nautiv Ott hetki, mil tal otse laval naeruhoog peale tuleb. “See on üks teistmoodi nõrkus. Võib juhtuda, et ma ei pea vastu. Teeme laval partneriga pisikese vimka, publik ei saa arugi, ja siis tuleb naer – siis kohe selg saali ja naeran rahulikult ära. Hakkan ikka väga kergesti naerma, ka laval. Eriti laval.” Ott naerab. “Ainult laval!”
Tükid, kus saab improviseerida, on ses mõttes Otile ohtlik värk. “Kui oled väga lainel, ajad kõik teised naerma,” lausub ta. “See on tore tunne! Teed mingi värgi ära ja vaatad, kuidas partner keerab selja saali poole. Ise paned edasi.” Alatu? “Jaah, hirmus alatu – mulle meeldib teistele kärna keerata, see on tore tunne!”
Kord keerati aga talle endale kärn. “Sõidu” ajal, viinavõtmise stseenis, asendasid head kolleegid rekvisiitpudeli tõelisega. “Võtsin viina keset lava, tore oli,” naerab Ott. “Kahtlustasin ammu, et ükskord see tuleb. Vaatasin, et pudel oli vähe teistsugune kui tavaliselt. Muidu võtad käraka ära ja mängid tohutult. Siis oli aga see päris ehe stseen. Surud maha – surud maha – surud maha. Ei hakka paha – ei hakka paha – ei hakka paha. Mängid edasi. Publik ju vaatab kõik – kakssada inimest. Tahavad näha, kuidas sa viina võtad. Ei tohi ju neile pettumust valmistada.”
“Suitsunälg oli hirmus, siiamaani on.”
“Mul on kuueteistkümnes nädal ilma suitsuta,” poetab Ott justkui möödaminnes. Paanilised püüded kodanik Sepa ligidusest tuhatoos laua teise serva vedida lõpevad piduliku fiaskoga. “Aga ei-ei-ei, sina, sa tõmba rahulikult! Kõik nikotiin, mis kuskilt tuleb, on mulle väga vajalik! Palun tee seda!” Ei ole naljakoht, tõsitõene palve hoopis. Miks siis Ott suitsetamise maha jättis? “Ma ei jätnud seda tegelikult maha,” naerab Ott. “Ükspäev avastasin, et ma pole kolm päeva suitsu teinud. Mõtlesin: ah, kurat, vaatan, kaua vastu pean. Ilma igasuguste kihlvedudeta. Läks nädal, mõtlesin, vaatan veel edasi. Suitsunälg oli hirmus, siiamaani on. Nüüd, kui juba kuueteistkümnes nädal jookseb – jõuga pean vastu.”
Suitsetamist jätab 24aastane Ott maha esimest korda elus. Pärast üheksa-aastast suitsetajakarjääri. Et number viisteist viskas ette ja väike Sepp juba suitsetas? “Jepp. Sealt see alguse sai, ikka keskas,” muigab ta. “Ikka kangi all rahulikult suitsu tegemas.” Kuid seda, et tänu sigarettidest loobumisele saabub kosumisaeg, pärast mida hakkavad põsed selja taha paistma, kardab Ott siiralt. “Minu kasvutendentsi jälgides on see eriti tõenäoline. Eks ma veel vaatan. Kui ma praegu võtan su pakist ühe suitsu ja tõmban selle ära, siis pole ma mingit lubadust murdnud ega iseendale valetanud.”