Ott Sepp: poliitikud on kõik vahvad lontud

Linnaleht, Ada Maltseva

Kõigil poliitbroileritel, edasipüüdlikel noorpoliitikutel ja lapsministri ametist unistajatel on põhjust valvel olla või halvemal juhul isegi hirmust väriseda – stsenaristi rolli asunud Vanemuise näitleja Ott Sepp (28) võtab ETV uues huumorisarjas “Riigimehed” nende tegemised oma satiirilise pilgu alla. Puhtalt edevusest kirjutas ta ka endale pisikese rolli – ministeeriumi turvamehe oma nimelt.

Millest tuli idee hakata kirjutama huumorisarja poliitikutest?
Idee tuli loominguliselt rühmituselt Õ-Fraktsioon, kes on sellist mõtet oma väikestes peades juba aastaid kandnud. Nad kohtusid kunagi ülikoolis politoloogiat õppides ja kuigi keegi neist otseselt sellega enam ei tegele, pole võimuteaduse ablas pisik neid siiski jätnud. Mind kaasati protsessi sellepärast, et olin juba enne kirjutanud “Tujurikkujale” pisut sketše ja mõningaid reklaame ning nad otsustasid, et usaldavad sellise keerulise asja nagu stsenaariumi minu hooleks. Mulle meeldis see mõte kohe väga. Ei läinud nelja kuudki, kui ma juba esimese osaga vaikselt pihta hakkasin…

Kas teil on Eesti poliitikutest omad lemmikud, kelle tegemisi plaanite kindlasti kajastada?
Mul ei ole poliitikute seas lemmikuid, kõik on vahvad lontud. Sarjas püüame vältida konkreetseid inimesi ja erakondi, kuigi kindlasti võib mõnda tegelast ühes või teises olukorras samastada päris poliitikutega. Pigem rõhume stereotüüpidele.

Millist Eesti poliitikut või ministrit tahaksite kunagi laval, filmis või naljasaates kehastada?
See sõltub suuresti kontekstist. Hea meelega mängiksin mõnda riigimeest tõsises võtmes, aga samas võib teha ka pila. Ma ütlen – see sõltub kõik kontekstist. Olen mänginud ka ajaloolisi suurkujusid: Leninit, Gorbatšovi, Gustav II Adolfit, ja need olid küll väga toredad.

Keda te ise “Riigimeestes” mängite?
Algselt ei pidanud ma ise üldse ekraanile jõudma, aga viimasel hetkel tekkis veel üks tegelaskuju – ministeeriumi turvamees, kes istub all valvelauas ja kellel on maailma asjadest oma arusaam. Kui me arutasime, kes võiks teda kehastada, arvasid produtsendid, et äkki mina ise. Kokkuhoiu mõttes. Nii jäigi. Sisuliselt on see karakter üsna ebaoluline ja ma arvan, et jääb mulje, nagu ma oleks lihtsalt edevusest endale mingi osa kirjutanud. Mis on ka tõsi.

Kes langevad “Riigimeestes” erilise pilamise alla? Kas ainult noored poliitbroilerid või on muudki tänuväärt ainest ja humoorikaid tegelaskujusid otse elust võtta?
Peamiselt keerleb tegevus noore ministri ümber, aga muidugi kohtub ta ka teiste poliitikutega, valijatega, sotsiaalsete sihtgruppidega ja nii edasi. Loomulikult käib see kõik partei, aga eriti selle peasekretäri valvsa silma all. Erinevad osad kajastavad teemasid, mis on ka viimasel ajal aktuaalsed olnud: vaesusega võitlemine, sooline võrdõiguslikkus…

Kas “Riigimeeste” puhul võib mingeid paralleele leida populaarse briti sarjaga “Jah, härra peaminister!”? Või on teil muid eeskujusid?
Paralleele võib leida tohutult, aga pigem oli meie eeskujuks üks teine brittide sari – “The Thick of It”, mis räägib sealse praeguse poliitika telgitagustest.

Olete Reformierakonna liige, millised on teie enda poliitilised ambitsioonid?
Mul puuduvad igasugused poliitilised ambitsioonid ja ma olen ääretult passiivne erakonna liige.

Milliseid rolle tahaksite näitlejana teatrilaval mängida? Kas n-ö unistuste roll on juba ära tehtud või tulekul?
Peamine on see, et rollid oleksid võimalikult mitmekesised. Paraku juhtub tihti, et näitlejad jäävad kinni mingisse tüpaaži või lausa rolli ning mängivad seda aastaid ja aastaid. See pole eriti loominguline ja tekitab rutiini. Õnneks on mul siiamaani veel vedanud ja lavastajad on pakkunud ka tõsisemaid osi.

Olete kahes filmis (“Tulnukas”, “Jan Uuspõld läheb Tartusse”) mänginud rullnokka. Kas on juhtunud, et tänu tõetruule kehastumisele mõni rullnokk ka tänaval ligi astub ja n-ö õlale patsutab?
On juhtunud ja korduvalt. Õnneks jäävad mu rullnokarollid juba mõne aasta taha ja selliseid juhtumeid enam ei esine. Nüüd tervitatakse mind kui inspektor Tuvi (politseinik Kaspar Tuvi mängib ta TV3 krimikomöödias “Kättemaksukontor” – toim).

Koos Märt Avandiga olete tuntud koomikute paar. Kuidas ja millal teie anne ilmsiks tuli? Kas juba varases nooruses?
Ma ei mäleta, millal see täpselt juhtus, aga ilmselt siis, kui ma esimest korda mingit nalja tegin ja mõtlesin, et kurat, sellega annab ju raha teenida!

Milline inimene olete n-ö päriselus? Kas seltskonnas teete samuti pidevalt nalja või olete tagasihoidlikum, nii et teinekord isegi “sunnitakse” nalja viskama?
Ma olen üsna tavaline. Ega ma eriti seltskondlik ei ole, aga noh, nalja teen enda arvates sama palju kui ükskõik missugune teine terve ellusuhtumisega inimene. Ma ei suhtle sellistega, kes lausa sunniks mind nalja tegema. Või üldse midagi sunniks.

Teil on oma seos kassidega: mängisite filmis “Röövlirahnu Martin” võlukass Nitramit ja teie esimene lavastajatöö Vanemuises oli lastetükk “Kass, kes kõndis omapead”. Milline on teie suhe kassidega? Või olete hoopis rohkem “koera-inimene”?
See kassitemaatika lihtsalt kujunes nii. Tegelikult ma suhtun kassidesse respektiga, aga pigem ütleks, et olen ikkagi koera-inimene.