Oskar Seeman: „Mina tuntust ei jahi. Kui kellelegi läbi oma töö meeldin, on tore.“
« küll otseselt keegi välja ei öelnud, et seriaalides mängimine paha oleks. Töö on töö,» kinnitab telesarja «Armastus» esimeses hooajas seriaalinäitlejana debüteerinud Oskar Seeman.
Erinevalt mõnedest vana kooli ja näitlejatest, kes seriaalitööd millekski kolmandajärguliseks peavad, pole Oskar (24) nendega sama meelt.
«Ega teleseriaalid ole siis kõik ühe puuga löödud. Kokkuvõttes on see ju näitleja enda otsustada, kus, mis ja mida ta teeb. on ju kogenud inimesed, kes teavad, et üks asi võib viia teiseni. Ja isegi kui mõni neist pole õnnestunud, ei tea iial, mis sellest hiljem sündida võib,» tähendab Oskar. «Tõsi – televisioon on võrreldes palju laiahaardelisem, aga see on ikkagi kahe otsaga asi. Kui õnnestud, on tore. Kui ebaõnnestud, siis ega see märkamata jää. Ja kui öeldakse, et kui sind pole televisioonis, polegi sind justkui olemas, siis pean ütlema: mina tuntust ei jahi. Kui kellelegi läbi oma töö meeldin, on tore.»
Jutt jumala õige. Just on ühes pealinna kinos jälginud «Armastuse» esimest hooaega ehk kümnendat jagu tähistavat fänniseanssi saalitäis publikut, kellest tugevalt üle 90 protsendi on naissoo esindajad. Pärast ühisvaatamist saavad nad peaosaliste käest küsimusi küsida ning seejärel end hirmpikka autogrammi- ja selfi järjekorda asutada. Olukorda seirates tähendab lavastaja Henrik Normann, et tahes-tahtmata meenuvad talle seda vaadates Maie ja Valduri parimad päevad kakskümmend aastat tagasi. Eks ta natuke liialdab, aga noh, ilusti öeldud ikkagi.
Alatoitumus välja ei paista
Kuna kursavendade Henriku ja Sepo sõprus on aastakümnetele vastu pidanud, märkas lavastaja Oskari kandidatuuri seriaalis mängimiseks ühel koroonaaegsel külaskäigul Seemanite poole.
«Rääkis, et hakkab seriaali tegema, ja küsis, millega ma tegelen. Kuulnud, et näitlemisega, võttis ta selle teadmiseks,» meenutab Oskar. «Sealt see kõik vaikselt arenema hakkaski.»
Oskari sõnul oli ta enne «Armastuse» võtteid alatoidetud. Nimelt tegi ta koos sõbraga hobi korras sõidukõlblikuks üht isa ammu soetatud alumiiniumist üheksa meetri pikkust ja kolme meetri laiust vana päästepaati Marta nii pingsalt, et planeeritud kahe nädala asemel kulus selleks täpselt neli nädalat ja viis päeva.
Töödega jõuti lõpule alles päev enne seriaalivõtete algust ja kuna paaditegu haaras nii enesesse, ununes tihti isegi söömine. Sõbrad öelnud koguni, et ta nägi välja nagu näljutatud koer. Õnneks alatoitumus ekraanilt välja ei paista – ekraan, teadagi, lisab pigem hulga kilosid juurde.
Oskus pingeolukorraga toime tulla
«Õppisin ennast seriaali tehes palju rohkem tundma, kuidas pingeolukordades ja vähese unega hakkama saada,» ütleb ta. «Ma polnud endaga rahul vähese ettevalmistuse tõttu.
Võttepäevad osutusid äärmiselt tihedaks ja lõpuks sai selgeks, et asjad tuleb korralikult ette valmistada. Olen enda suhtes pigem kriitiline,» tunnistab Oskar. Noormees nendib, et seriaali ühe peaosalise Martini kehastamisega sattus samasse aega koos kursusekaaslastega lavastuse «Vabalt peetavate kanade munad» produtseerimine.
«Õppisin sellest, kuidas ennast kahe suure projekti vahel jagada,» tõdeb ta. «Mõlemad asjad said tehtud, aga mõlemad ka kaotasid üksteise arvel, vähemalt minu perspektiivist võetuna. Aga täitusid lõpuks publikuga ja Tallinna võttis selle enda repertuaari. See oli midagi ainulaadset.»
Isa jälgedes on tore minna
Et ennast põliseks pärnakaks pidav Oskar hoopis , mitte igapäevast leiba teenib, on proosalise põhjusega. «Karm tõde, aga tuli (pärast lõpetamist aastal 2020 – V L.) ainukene kutse ja mul on selle üle tohutult hea meel,» tunnistab noormees. Tänaseks on tema sõnul kõik kursusekaaslased Eesti erialast tööd leidnud. Võib isegi öelda, et õnneks, sest lavakunstikool pole ju meie ainus õppeasutus, kust diplomeeritud näitlejad ellu lähevad. on kursusekaaslasi koguni viis, neli ja Oskari sõnul on talle pakkunud töö osas mitmeid põnevaid väljakutseid. Aeg-ajalt kohtub ta seal ka oma isaga, kes lööb praegu kaasa komöödias «Soomusrong nr 7».
«Sepo on üks nn siseringi inimestest, kelle tagasisidet ootan, kes on mu varasemaid töid näinud, kes oskab näha ka tausta, mis võis millest tingitud olla,» ütleb Oskar. Tema on pere kolmest poisist ainus, kellest näitleja sai. Vanem vend Aleksander oli varem tuntud rokkansambli The Blinking Lights muusikuna, praegu on ta aga pühendunud lennundusettevõttele, milles pakutakse tšarterlendude teenust. Noorem vend Johannes mängib USAs San Diego ülikoolis tennist.
«Näitleja amet on väga tore amet,» põhjendab Oskar, miks vaid tema tuntud isa jälgedes käib. Ta loetleb lavastusi, milles praegu kaasa lööb: «Galilei elu», «Niskamäe naised», «Tõrksa taltsutus», «Vennad Lõvisüdamed» ja «Mitte midagi».
«Mulle on loodud kõik eeldused selleks, et saaksin end näitlejana lahti mängida,» kinnitab ta.
Noormees ei nõustu väitega, et päevaste proovide ja õhtuste etenduste tõttu eraeluks üldse aega ei jää.
«Jääb küll,» pareerib Oskar, «kõik on kokkuvõttes iseenda korraldada. Jah, muidugi on võimalik muid tööotsi ja «haltuurasid» vastu võttes oma graafik täis toppida ja töövälised suhtlusvõimalused kinni pigistada, aga õhtute veetmiseks leidub väga meeldivaid võimalusi.»
Kui soontes voolab mere veri
Ees on suur suvi ja kes teab, äkki tuleb «Armastusele» veel teinegi hooaeg. Kui mullu enne esimest hooaega paati parandades saabus ta võttele päikesest kuldpruunina (õigemini oli siiski selg pigem hispaanlasele kuuluv), siis tänavu jääb tal oma töö vilju nautides aega ka kõht taeva poole pöörata.
«Mulle meeldib valdavalt Pärnu lahel tiirutada ja Marta peale mahub kuni kaksteist inimest. Mahuks isegi rohkem, sest tehas lubab sellel kui endisel päästepaadil sõidutada koguni 51 huvilist, aga väikelaevadele seatud nõudeid piirab vastav seadus,» avaldab Oskar.
Midagi lahedamat on raske välja mõelda, kui võtta kaasa söögid, joogid ja sobivad ridvad, et sõpradega koos kalastamist harrastada, täpsemalt koha trollida.
«Minu isapoolne pikk suguvõsa jõuab Hiiumaani, mere verd voolab meis palju,» püüab Kaalude tähtkuju ehk õhu elementi esindav noormees selgitada armastust vee vastu. «Meri on midagi, mida ma endast kuidagi lahutada ei suuda, ainuüksi mere läheduses tunnen end väga rahulikult.»
Kui saatus tahab, õnnestub Oskaril sel suvel kaasa lüüa ühes teiseski filmiprojektis, millest ta paraku veel midagi rääkida ei saa.
«Eelkõige püüan aga puhata ja Euroopa reisil ära käia,» lubab ta. «Ja – olgem kõik sportlikud, püüdkem laiskusest lahti saada, ennast aktiivsemana hoida, et saaks vaimu puhtaks (ja filmiks vormi),» naerab Oskar, kes osaleb hetkel ühe firma kampaanias, kus kutsutakse üles kaasmaalasi vaimse tervise muredest vabanema.