Õpiaastad läbi teinud kääbusest kasvas meister

Loone Ots, Eesti Päevaleht

Dmitri Bertmani lavastatud ooperit “Hoffmanni lood” vaadata pole igav, kuid väsitav küll.

Maailmamastaabis on Tartu pisike linn ja Tartu ooper pea tundmatu. See on kääbuste häda, et suured tegijad ei võta neid tõsiselt. Kuid Vanemuise ooper on viimasel ajal käinud kindlalt tõusuteed. Edukale “Võluflöödile” on nüüd lisandunud usutavasti sama edukaks kujunev “Hoffmanni lood”.

Dirigent Lauri Sirp (teine dirigent Toomas Vavilov) pani esietendusel muusika elama. Orkester pakub head, ilusate tunnetuslike nüanssidega heli. Lavastaja Dmitri Bertman, kunstnik Igor Neznõi ja kostüümide autor Tatjana Tulubjeva on külalised Moskva Helikoni teatrist. Ja vähemalt Bertman on maailmamastaabis ooperihiid, kelle küllatulek kääbusele on ilus zest. Bertmani kaubamärk on eeskätt liikumine. Koori keeruka joonisega kõnni-, jooksu- ning tantsumustrid, rekvisiidid (klaasid, jalutuskepid, lehvikud, päevavarjud), lisaks käteseaded, mille punktiiri annavad vahelduva värviga kindad – see kõik paneb vaatajal pea ringi käima, on lausa koreograafiliselt võimas saavutus. Et koor jääb kohati originaalkeele hääldusega hätta, on selle kõrval väike häda.

“Hoffmanni lood” jäi Offenbachi luigelauluks, mille lõplik variant valmis pärast autori surma. See on Offenbachi testament. Sõnum on lihtne: maised kannatused ülenevad loominguks, kui Poeet pühendab end Muusale. Seega on ooperi põhitelg Hoffmann – Muusa, kellest viimane on rõivastanud end tudeng Nicklausse’iks ja kommenteerib poeedi naissuhteid järjekindla irooniaga.

Dramaatiline Olympia

Esietendusel nimiosa laulnud Mart Madistel on hea näitlejaanne, millele vokaalne ettevalmistus jäi mõneti alla. Loodetavasti areneb laulja etenduste käigus. Riina Airennele mõnes eelnevas arvustuses ette heidetud jahedus karakteri loomisel võib olla lavastaja soov, kes lasi Muusal (ikkagi jumalikku verd!) vaadata inimeste elule ülevalt alla. Lisaks heale häälematerjalile ja usutavale tõlgendusele pakkus Airenne ka nauditavat vaatepilti: mitte iga metsosopran ei saa endale meheriideid lubada.

Kolm kaunist daami, kellega on seotud Hoffmanni maised tragöödiad, olid head nii häälelt kui ka välimuselt. Kolmes toonis kollased kleidid sidusid nende lood kenasti kokku. Mõneti ootamatu oli Svetlana Trifonova tämber: nii dramaatilist Olympiat pole isiklikult enne kuulnud. Alla Popova (Antonia) täitis kõige raskemat rolli ja tegi seda kõige paremini. Karmen Puis (Giulietta) sai koos Nicklausse’iga hakkama ülinõudliku barkarooliga. Neljas daam, end juba ärajoonud Hoffmanni viimne paleus Stella (Merle Jalakas) meenutas epiloogis, et Offenbachi tuntuim teos pole siiski ooper, vaid kankaan.

Esimene vaatus võttis hingetuks. Nii palju võrratuid leide, seoseid, mõtteainet. Naiseks tehtud Spalanzani (Mati Kõrts), masinate ja marionettide räga (lindid, mis sidusid koori “lavastajaga” üleval rõdul), kroomitud lift, koketne Olympia – seda kõike oleks tahtnud vaheajal seedida. Vaheaega ei tulnud, järgnes Antonia-vaatus. Kuid kas head ei saa ikka liiga palju? Modernses lavastuses vältimatu teleekraan, poolik klaver, mida Antonia isa (Taisto Noor) parandama jäi, rõdul õlut timmiv Olympia ja mitu muud asja ei lasknud Antonial väärikalt surra.

Ei saa öelda, et Vanemuise “Hoffmann” oleks just see juhtum, kus lavastaja kehtestab ennast üle ooperi laiba, aga midagi sinnapoole küll. Jah, vaatajal ei ole igav. Kuid vaataja väsib. Mingi hetke võiks keegi olla paigal ja näidata pinget lihtsalt häält kasutades. Esimest korda soprani sukapaela näha on põnev, kuid seksuaalsuse pidev rõhutamine hakkab tüütama.

Siiski annavad “Hoffmanni lood” tunnistust Vanemuise ooperi arengust. Kääbuse õpiaastad on läbi, meistriaastad käes.