Operettide operett täidab lava laulu, tantsu ja näitlemisega

Laupäeval Vanemuises esietendunud Johann Straussi «Nahkhiir», mida lavastaja Mare Tommingas nimetab operettide operetiks, jätab muusika ja tantsude kõrval ruumi näitlemisele.
Lavastaja kontseptsiooni järgi on esiplaanile seatud näitlejaks saamisest unistav Adele (Angelika Mikk), kes teenib leiba toatüdrukuna Rosalinde (Alla Popova) ja Heinrich Gabriel von Eisensteini (Urmas Põldma) peres.
Mare Tommingas on andnud Adele osatäitjale ülesandeks etelda Shakespeare’i ja laulda Rossinit. 1874. aastal maailmaesietendusel Viinis ei olnud kumbagi neist kuulda.

Rohkesti koomikat

Küll oli aga Viinis ja on ka nüüd Vanemuises laval rohkesti koomikat. Meie kaasaegsetel lauljatel on aidanud peenemat ja jämedamat nalja nii tekstis kui ka tegevuses välja joonistada lavastaja abikaasa Aivar Tommingas.
Et panna naerma needki, kellele see muusikaline komöödia tundub liiga naiivne, on poolesajalise lauljatest ja tantsijatest koosneva trupi hulgas kaks draamanäitlejat – Tiit Lilleorg ja Aivar Tommingas ise.
Esimene neist kõnnib laval ringi linnuhaavlitest tabatud tagumikuga ja pakub vürst Orlovski (Aare Saal) vastuvõtul kandikult joovastavaid jooke. Teine mängib purjus vangivalvurit.

Juugendlikus kujunduses

Kogu tegevus käib juugendlikus kujunduses dekoratsioonide vahel. Miks just see stiil, mida Strauss ei saanud «Nahkhiire» loomise aegu tunda?
«Juugend on üks mu viimaste aastate lemmikuid,» ütles lavastaja ja kunstnik Mare Tommingas.
Et aga juugend tähendab muu hulgas taimena väänduvaid detaile, sai teatri töökoda näha vett ja vilet. Üks olulisimaid tegijaid on Eino Reinapu, kes painutas teise vaatuse trepi käsipuud.
Vanemuine etendab «Nahkhiirt» suures majas. Lavalist tegevust jätkub kolmeks vaatuseks. Esietendus lõppes kell 22.15. Kaks vaheaega oli võimalik veeta kohvikus, kus üks teenindaja kandis nimesildi järgi otsustades samasugust nime nagu «Nahkhiire» peategelane – Rosalinde.

Arvamus

Andres Kask , loodusainete õpetaja Tallinnast:
Straussi «Nahkhiir» on tema parim, kõige terviklikum operett. Operett oli tollel ajal, kui ta tuli, kõrgema seltskonna meelelahutus – pidi olema lõbus ja särav. Opereti mõiste on nüüdseks muutunud, aga inimesed tulevad ka tänapäeval just nimelt meelelahutuseks operetti vaatama.
Oma õpilastel soovitaksin tulla Vanemuisesse «Nahkhiirt» vaatama Straussi ilusa muusika ja omapärase lavastuse pärast. Selles on näha Mare Tommingase julget, kindlat käekirja.
See on kolmas «Nahkhiire» lavastus, mida ma olen näinud. Mulle tundus, et Mare Tommingas on võtnud eeskuju vene muusikafilmist, mõned kohad tulid tuttavad ette.
Mis aga mind natuke häirib, on see, et lavastus on ajastu poolest ebamäärane – ei ole see Straussi aeg ega ole ka tänapäev. Juugendlik lavakujundus tuletab ehk rohkem meelde Kálmáni ja Lehári aega. Ja kahju, et välja on jäetud paar väga ilusat pala.

Jaak Aaviksoo , Tartu Ülikooli rektor:
Mulle on see esimene kord näha teatris «Nahkhiirt», varem olen näinud ainult teleekraanil. Ma arvan, et lugu iseenesest on selline, millel ei ole vaja peatuda, aga lavastus tervikuna ja lavapilt mulle meeldib.
Balletitaustaga Mare Tommingas on loonud lavale omamoodi õhustiku. Ma olen positiivselt üllatunud.
Et miks on operetti üleüldse tänapäeval tarvis lavastada? Operett täidab küll vaid meelelahutuslikku rolli – kõik on naiivne ja ülearu lihtne –, aga kui me kogu aeg oma pead raskete asjadega vaevame, siis lähme peast sassi.

Arne Mikk , Rahvusooperi Estonia lavastaja:
Straussi «Nahkhiir» kui teos on iga muusikateatri unistus. See on muusikaliselt klassikalise opereti tippe ja selles mõttes on väga tore, et Vanemuises on kõikidesse osadesse väga sobivad solistid olemas.
Vanemuise draamatrupi olemasolu võimaldab ka episoodidesse huvitavaid karaktereid rakendada. Kolmas vaatus on selles suhtes eriti fantastiliste võimalustega (Arne Mikk avaldas arvamust teise vaatuse järel – R. H. märkus).
Mare Tommingase annet ei ole ma varem nii mitmekülgselt näinud, lisaks lavastamisele on ta teinud ka kunstnikutöö.
Oma ideede realiseerimiseks on ta väga hästi planeerinud teise vaatuse lava. Trepikonstruktsioonide ja pöördlavaga saavutab ta iga stseeni tarvis erineva rakursi.
Minul kui vana kooli inimesel tekitas natuke küsitavust see, et nii esimesest kui ka teisest vaatusest on ära jäänud küllaltki olulised muusikalised numbrid – esimese vaatuse tertsett ning teise vaatuse duett ja finaal – ja nende asemele on pandud lõike teistest teostest.
Lisaks sobivalt leitud solistidele tulevad väga hästi toime Vanemuise orkester ja Hendrik Vestmann. Ja koor on fantastiline – neid väikesi episoode täidavad koori liikmed suure rõõmu ja toreda kaasaelamisega.
Juba teise vaatuse järel võib öelda, et see lugu hakkab minema väga menukalt.