fbpx

Operetlik kerglus tragöödia säärejooksus


Postimees, Alvar Loog, kriitik

Feodalistliku igandina umbrohule omast vitaalsust ilmutav Briti kuninglik perekond, armastame ja austame neid või mitte, ootab meid lisaks ajalooraamatutele samasuguse enesestmõistetavusega ees nii tegelikus elus kui ka kunstis.

Vähem kui nädal pärast saareriigi troonipärija pulma, mille Eesti riigitelevisioon kõigi rojalistide ja sentimentalistide rõõmuks täismahus otse üle kandis, esietendus meie suurimas riigiteatris ühe Inglismaa 16. sajandi kuninganna ja tema nõo omavahelistest suhetest rääkiv ooper. Millest võib järeldada, et kõrgaadli kui väljasureva sotsiaalse klassi sümboolne kapital annab veel 21. sajandil «lihtsurelike» silmis üleelusuuruse mõõtme nii eksistentsile, armastusele kui ka surmale.

Vanemuises neljapäeval publiku ette jõudnud Gaetano Donizetti «Maria Stuarda» (1835), mida on Eestis varem esitatud vaid ühel korral ja sedagi gastrollina (Moskva Novaja Opera Birgitta festivalil 2008), vajab oma nõrga dramaturgia püstihoidmiseks kuninglikku glamuuri ja ajaloo paatost nagu karke. Sest rangelt võttes pole selles ühtegi sündmust.

Tragöödia liigestest on lahti

Juri Lotmani tabava definitsiooni kohaselt on kunstilises tekstis sündmuseks tegelase liikumine üle semantilise välja piiride. «Maria Stuardas» midagi sellist ei ole: ohver saab asjaolude arenedes veel suuremaks ohvriks, türann veel suuremaks türanniks, lugu logiseb otsekui mööda rööpaid vääramatult oma loogilise lõpu poole.

Et tal oleks kergem minna, oli Saksamaalt pärit lavastaja Roman Hovenbitzer lisanud tragöödia säärejooksule operetlikku kerglust, peatudes pidevalt üks lühike samm enne koomikat ning kaks sammu enne groteski. Ootasin hirmuseguse huviga, millal lavastaja või trupp seda ohtlikku pikivahet enam hoida ei suuda ning kuskil vääratab, rikkudes sellega tragöödia kullaproovi.

Aga see juhtus alles viimases vaatuses –, mis oli iseenesest eelmisega võrreldes palju staatilisem ja tõsisem, ehk suur­ooperlikum –, ning stseenis, kus publik selleks ilmselt kõige vähem valmis oli.

Hovenbitzer oli nimelt oma suhte sellesse pseudoajaloolisse tragöödiasse välja valanud ainsas pildis, kus tõesti midagi ennustamatut toimub: kui Maria Stuarda teda surma mõistnud kuningannast nõole enne hukkamist avalikult andeks annab ja õnnistust palub.

Ent ootuspärase religioosse sentimentalismi asemel oli surmamineja transformatsioon märtriks ning poolpühakuks siin moraalsetest ja emotsionaalsetest hinnangutest demonstratiivselt hoidudes kitši uputatud (inglid jms). See stseen tuletas meelde, et õues, kuskil teatriseinte taga, on 21. sajand juba käimas.

Viltune põrand meie ajal

«Maria Stuarda» on nii Donizetti muusikas (dirigent Mihkel Kütson) kui ka Vanemuise lavastuses ehitatud kahe antipoodist õe antagonismile. Nende toad, millel ühine viltune põrand (kunstnik Roy Spahn Saksamaalt), olid peegelpildid üksteisest.

Kostüümid, rekvisiidid ja interjöör, kus tubli annus maitsekat truudusetust etteantud ajastule (nt sigaret, grammofon, lintmakk jt), kompenseerisid paljude esteetilist nördimust seeläbi kättemängitud tunde- ja tõlgendusvabadusega. Hiiglaslike pildiraamide ja läbipaistvate tüllide loov kasutamine lavakujunduses koos tundliku valguslahendusega (Palle Palmé Rootsist) võimaldas liigendada nii aega, ruumi kui ka reaalsust laiemalt, lisada sellesse kihte ja metapositsioone.

Vanemuise lavastuses on eelkõige tragöödiana tuntud «Maria Stuarda» suhteliselt helge ja koguni muinasjutuline. Ent selle vaieldamatu voorus seisneb õnnestunud katses ületada ooperižanri vormilisest spetsiifikast (ehk struktuurist: retsitatiivide vaheldumine aariate, duettide jm) tingitud harjumuspärane ning koguni paljude poolt paratamatuks peetud lavaline staatilisus, mistõttu näivad solistid tavaliselt laulvate vahakujudena.
Rivaalide laululahing

Hovenbitzeri režii on väga dünaamiline ja leidlikult muusikasse lavastatud, selles on detaile selgelt rohkem kui Donizetti muusikas. Silma jäid sujuvad üleminekud stseenide ja misanstseenide vahel ning peaaegu draamanäitlejate tasemel füüsiline liikuvus, mida muidu ooperilauljate (iseäranis Eesti omade) puhul eriti sageli ei kohta.

Aile Asszonyi (Maria) ja Karmen Puis (Elisabetta) pakkusid nii näitlejatehnilises kui ka vokaalses mõttes publikule nauditava lahingu. Lüürilisus vastandus läbi kahes meisterlikult teostatud rollijoonises autoritaarsusele, ilu võimule, armastus armukadedusele. Tulemuseks sõbralik ja sportlikus mõttes kõrgetasemeline viik: kumbki ei laulnud end peaosatäitjaks, st teine ei jäänud millegagi maha.

Tenorit (Oleg Balašov Peterburi Maria teatrist Leicesteri krahvi osas) saab publik kardetavasti kuulda alles sügisel, sest kevadise Tartu õietolmust tiine õhk jättis allergia tõttu hääle kaotanud külalise laval suuresti statistiks. Ülimalt õnnestunud väikerolli tegi Märt Jakobson (Talbot), talle sekundeeris meeldejäävalt Atlan Karp (lord Cecil).

Uus ooper
«Maria Stuarda»
Helilooja Gaetano Donizetti, muusikajuht ja dirigent Mihkel Kütson, dirigent Lauri Sirp, lavastaja Roman Hovenbitzer, kunstnik Roy Spahn, valguskunstnik Palle Palmé.
Osades Aile Asszonyi, Karmen Puis, Valentina Kremen, Oleg Balašov, Atlan Karp, Märt Jakobson.
Esietendus 5. mail Vanemuise teatri väikeses majas.