Operatsioon Vanemuise päästmine

Eesti Kontserdi juht Aivar Mäe sai möödunud aasta augustis Vanemuise teatrijuhi kohusetäitjaks ülesandega Vanemuine pankrotist päästa. Sellest peale purskab aeg-ajalt Tartust vulkaanilise laava temperatuuril põletavkuuma pahameelt.
Kultuuriinimesed suudavad vaid suurivaevu aktsepteerida fakti, et eesti kutselise teatri hälli juhiks, olgugi ajutiseks, sai teatrimaailmakauge administraator, võiks öelda, et ärimees. Kellele pealegi riik lahkelt päästeoperatsiooniks raha eraldas.
Niisiis spekuleeritakse kultuuriringkondades: millal ometigi Mäe lahkub? Mees ise nendib rahulikult, et täiesti plaanipäraselt kuulutatakse konkurss Vanemuise juhi kohale välja kevadel ning sügisesest hooajast peaks teatrit juhtima juba uus inimene.

I. Võlgadest vabaks
Kulude kontroll ja riiklik päästerõngas

Mäe leidis Vanemuise majapidamisest eest tohutu korralageduse – sassis paberimajandus, planeerimatus, jagatud vastutus, haltuura tegemine, laristamine. Aastate jooksul oli kogunenud võlga umbes 2 miljoni krooni, nagu selgus Vanemuise dokumentidest.
Kogu võlg, mis kogunenud aastatega, suudeti järsku likvideerida aasta lõpuks. Kuidas oli see võimalik? Mäe sõnul vaadati kriitiliselt üle kõik kulutused, mida Vanemuine tegi, koguni veel 1990. aastate algusest pärit lepinguid. “Mõnd teenust ei osutatud enam, aga meie ikka maksime, sest olime harjunud maksma. Arve tuli ja ei olnud kontrolli ega vastutust,” räägib Mäe.
Ümber tehti töölepingud. Seni mitme peale jagatud ülesanded pandi ühe inimese õlule. Selle protsessi käigus lahkus kokku ligi 70 töötajat. Ligi 40 läks ise, umbes 30 koondati. Uuest aastast jäi teatrisse tööle kokku 336 inimest, mis on Mäe sõnul optimaalne arv.
Loobuti suurest osast autopargist: otsustati maha müüa kolm vene ajast jäänud veoautot, mis olid oma tohutu bensiinikulu pärast ebaotstarbekad. Kolm sõiduautot vahetati välja kahe uuema vastu, mida kasutavad haldus- ja turundusosakond. “Ja teatrijuhile autot ei tule, temal pole vaja sõita!” rõhutab Mäe.
Endine Ugala teatri juht, praegune riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni liige Jaak Allik leiab aga, et Mäe isiklikult ei ole Vanemuise päästmiseks midagi teinud: “See oli ju riigikogu, kes andis teatrile 1,3 miljonit krooni riigieelarve korrektsiooniga – summa tõsteti lihtsalt kultuuriministeeriumi reale, nii et minister sai selle Vanemuisele anda,” räägib Allik.
Nii et Alliku sõnul sai Mäe maksta kiiresti võla ära detsembrikuu palkade arvelt, saades tagantjärele palkadeks riigikogult raha. “Sellist suurt auku ilma lisarahata kahe kuuga ei lapi!” usub Allik.
Kas tema hinnangul poleks siis teatrijuhti vahetada vaja olnudki? “Võib-olla oli kultuuriministril kergem raha võla kustutamiseks küsida, kui tal oli ette näidata, mis meetmeid on juba probleemi lahendamiseks kasutusele võtnud,” pakub Allik. “Aga iseküsimus on muidugi see, et uus juht ei tekita täiendavaid võlgu,” lisab endine ugalane.

II. Loominguline kollektiiv
Uued lepingud ja töötajad. Lahkujad
Vanemuise juhid rõhutavad, et teatri loominguline seltskond pääses uuendustest suuremate muudatusteta.
Üheks suuremaks muutuseks peab Mäe seda, et sügisel algavast hooajast alustab tööd uus muusikajuht. Kes see on, pole veel teada. Kolm kandidaati teevad proovietendusi.
Teatri üks prioriteetidest on Mäe sõnul ballett. Truppi ootab uuel hooajal ees suurendamine 15 tantsija võrra, nii et Vanemuises saaks lavale tuua täistrupiga klassikalisi ballette.
Majja tuleb kevadel kaks uut noort draamanäitlejat. Seevastu saadetakse veebruarikuuga pensionile kaks draamanäitlejat – Maimu Krinal ja Raine Loo. Vanemuise draamajuht Ain Mäeots kinnitab, et nad ei lahku teatrist, vaid jätkavad rollilepingutega lavastustes mängimist.
Tegelikult ei lahku teatrist lavastaja Jaan Tooming, kelle koondamine põhjustas kogunisti loomeinimeste avaliku protestikirja. Vanemuise draamalavastaja ametikoha kaotamisega koondatud Tooming soovib teater jätta edaspidigi oma palgale, ent vähese töökoormuse tõttu palga suurust vähendada. Ettepaneku järgi võiks teha konkreetse kokkuleppe, kui Tooming midagi lavastab.
Ain Mäeots on siiani imestunud, miks Toominga ümber selline kära tekkis. “Ajakirjandus on üles puhunud mulli, et Jaan Tooming on nüüd koondatud ja teda enam Vanemuisesse ei lasta… Ei, Jaani lavastajaleping jätkub, ta ei ole lihtsalt enam põhikohaga draamatrupi juures lavastaja,” räägib Mäeots.
Ta ei saa aru, miks tundub tallinlastele kõik Tartus toimuv nii kohutav. “Kui Mati Unt Draamateatrist lahti lasti, miks me siis mingeid protestikirju ei näinud?”
Draamajuhi sõnul oli näitlejatele kõige raskem periood hooaja alguses, kui teater oli saanud uue juhi, kuid keegi ei teadnud veel, mida ta tegema hakkab. “Loomulikult on teadmatus kõige hullem asi, mis saab olla. Kui sa ette tead, et nüüd on kõik ja läheb halvasti, isegi see on parem variant, kui sa mitte midagi ei tea,” ütleb Mäeots.
Üks Vanemuise näitleja märgib, et uued töölepingud on suhteliselt omakasupüüdlikud, sest sätestavad, et näitlejad peavad tegema igal ajal igal pool kõike, lisatasu selle eest aga enam ei saa. Kui varem said näitlejad väljaspool enda žanri mängimist lisatasu, siis nüüd see süsteem kaotati ja jäi vaid põhipalk, mis küll tõusis veidi.
“Selliste lepingutega kaotasid eelkõige draamanäitlejad, kes tegid mujal palju kaasa ja teenisid nende lisapunktidega palju lisaraha.” Need näitlejad tunnevad end petetuna. “Kui töötaja kohustuste osa on viis lehekülge pikk, siis tööandjal on ainult üks kohustus – tagada turvaline töökeskkond,” kirjeldas Vanemuise üks loominguline töötaja uut lepingut.
Samas näiteks suhtub Mäe muusikainimesena ilmselgelt väga soosivalt ooperikoori. Mäe tulles toimus atesteerimine, mis oli aga rohkem formaalne, tegelikult oli koori positsioon väga kindel.
Ühe koorilaulja hinnangul ei teinud Mäe loomingulisele kollektiivile küll liiga. Tema arvates on ajakirjandus kõmu tekitanud rohkem, kui asi seda väärt oli, seestpoolt vaadatuna ei tundunud see kõik üldsegi nii drastiline. Samas osutab koorilaulja faktile, et töölepingud on sõlmitud tähtajalisena ning need lõpevad suve hakul.

III. Repertuaar
Iseendaga konkureerimise asemel piletidefitsiit

Sügisel võeti raha kokkuhoidmiseks repertuaarikavast maha mitu uuslavastust. Kui möödunud hooajal esietendus Vanemuises 17 lavastust ja 10 kontsertkava, siis nüüd jäi alles 13 uut teatritükki ja 8 kontserti. Draamajuht Ain Mäeotsa sõnul loobusid loomejuhid kõrge riskiastmega lavastustest. Mis ei tähenda, et nad halvad oleksid olnud.
Ka etenduste arvu vähendati kaks korda: kui enne võisid ühel õhtul toimuda etendused teatri kolmes majas korraga, siis Mäe juhtimisel loobuti iseendaga konkureerimisest. Nüüd antakse kuus keskmiselt 28 etendust, saalide täituvus ning läbimüük on suurenenud hüppeliselt. Ehkki piletihinda langetati 30 protsenti, kasvas piletitulu 40 protsenti, sest pooltühjadele saalidele enam ei mängita – saalide täituvus on ligi 90 protsenti.
Teatrini on jõudnud juba esimesed publiku nurinad, et teatripileteid on raske saada.
“Tartus jätkub publikut absoluutselt kõigile, kes teevad head ja huvitavat teatrit. Väidan seda eriti oma viimasele kogemusele toetudes: sügisese draamafestivali ajal toimus üle 50 etenduse ja kõigile oli publikut piisavalt,” kinnitab Margus Kasterpalu, Tartu Teatrilabori direktor ja festivali “Draama 2003” peakorraldaja.
Vanemuine on läinud nii julgeks, et prognoosib alanud aastaks omatulu veerandi ulatuses kogu eelarvest – varasema 16 protsendi asemel. Riigilt saab teater 42,2 miljonit, ise kavatseb teenida lisaks 12 miljonit. Mille arvelt Mäe seda loodab saada?
“Meil on väga palju põnevaid projekte tulekul ja me ei kuuluta juunit-juulit-augustit vaikeluks, vaid avame “Jesus Christ Superstariga” suvelava, mis jääb kogu suveks üles. Meil on tulemas uus jõuluprojekt, sel talvel olnud “Pöialpoistemaa” õnnestus igati hästi,” paotab Mäe saladust.
Ja mis esmakordne Vanemuise ajaloos – juba kevadel, enne suvepuhkusele minekut tullakse välja järgmise hooaja kavaga. See võimaldab teatril saada häid külalislavastajaid, -soliste ja -näitlejaid.
Ain Mäeots soovib kummutada kõmu, et Vanemuine hakkab nüüd ainult kommertskaalutlustel tükke valima ning mängima vaid muusikale, komöödiaid ja kergeid operetikesi. “Loomulikult me tahame, et välja tulevad tükid oleksid publikumenuga, aga see ei välista, et me seame endale kunstiliselt väga kõrgeid nõudmisi, mis peab peegelduma repertuaaris,” rõhutab Mäeots. Ta toob näiteks järgmise hooaja, mil draama mängukavva kavandatakse tükke sellistelt autoritelt nagu Ibsen, Miller, Lagerlöf, lavastama tulevad Mäeotsa kinnitusel nii mõnedki väärt välislavastajad.

IV. Vanemuise kolm maja
Lisainvesteeringud mittevajalikku Sadamateatrisse

Kas 100 000 elanikuga Tartule on ikka tarvis kolme majaga teatrit? Kui Aivar Mäelt seda pärida, näeb ta küsimuse taga huvi Sadamateatri vajalikkuse vastu, sest seda on ta ise korduvalt kahtluse alla pannud – ja paneb tänagi. Mäe ütleb, et seda maja poleks Vanemuisele vaja, kuid kuna loobuda on sellest võimatu, on hakatud sellesse investeerima, et maja oma funktsiooni täidaks ja paremini ära tasuks.
On räägitud, et ärimees Rein Kilgiga sõlmitud Sadamateatri rendileping on teatrile kahjulik. Mäe rõhutab, et lepingut ei saa nimetada kahjulikuks, vaid lihtsalt seda sadamamaja pole teatrile vaja. Aga kuivõrd lepingu lõpetamine läheks liiga kulukaks, on teatrijuht otsustanud hoone teenima panna: “Kui Rein Kilk ütleb, et tegemist on teatrimajaga – ei, see ei ole teatrimaja, see on lihtsalt kast, millest võiks teatrimaja saada,” ütleb Mäe. “Teatris peab ka tehnoloogia olema, aga seal pole.”
Mõni nädal tagasi tehti hulk investeeringuid, lisati tehnoloogilisi lahendusi, mis võimaldavad Sadamateatrit kiiremini ümber seadistada proovist etenduse andmiseks, kinoks või muuks, pandi juurde 117 meetrit valgussildu. “Nüüd on ta teatrim,” ütleb Mäe. Kavas on Sadamateatri parandamiseks investeerida veel ka järgmisel aastal.
Mäe pole Sadamateatriga ilmselt rahul ka seetõttu, et tema hinnangul on blackbox-tüüpi teatri vaimustus Eestis juba üle minemas. Lavastusi, mis Sadamateatris praegu tehakse, saaks Mäe hinnangul sama edukalt lavale tuua ka Vanemuise teistel lavadel.
Draamajuht Mäeots pole Mäega nõus ja rõhutab, et lavastajale ei saa olla paremat kui see, et tal on rohkesti erinevaid võimalusi – ja need kolm Vanemuise maja pakuvad neid. Puhtalt kunstilistest kaalutlustest võttes on Mäeotsa hinnangul kõigi nende majade järele vajadus olemas, need lavad mängivad väga palju kaasa juba Vanemuise repertuaarivalikus. “Sadamateatri eelis on tema absoluutne mobiilsus nüüd, kui seal on tehnikat kõvasti uuendatud,” kiidab Mäeots. Näiteks “Roberto Zuccot” või “Utoopiat” ei kujutaks ta teistel lavadel ette.
Väikse maja puhul toob Mäeots välja, et see on kõige paremas mõttes vana hea, võluv teatrimaja – samettoolidega, klassikaline itaalia tüüpi teater. Olles samaaegselt suur teatrisaal, on ta samas väga intiimne ja kammerlik, rääkimata ovaalsaalist.
Suure maja lava on Mäeotsa hinnangul muusikalide, suurte massistseenidega tükkide jaoks ideaalne koht, Eesti üks parema akustikaga saale.
“Vanemuise kolm maja on väga erinevad, kus saab ja peabki tegema erinevat teatrit,” arvab ka Kasterpalu, “see on hea, et on olemas võimalused nii klassikalise kui eksperimentaalsema teatri tegemiseks. Pisut on ehk puudus väiksemast, intiimsemast saalist, mis võrduks Linnateatri väikse saali või Draamateatri ärklisaaliga.”

V. Plaanid
Elektrooniline kulupõhine eelarve ja majade remont

Vanemuise majandamisdokumendid, mis olid 21. sajandisse jõudnud paberkujul, on nüüdseks saadud arvutitesse. Suure võla maksmisele lisaks suudeti investeerida arvutiparki ja loodi juurde paarkümmend uut töökohta. Teatrimajad videofitseeriti, töötab oma telekanal, kus näitlejad saavad vaadata ülesvõetud lavastusi.
Äsja sai valmis Vanemuise selle aasta eelarve, mis tehti esmakordselt kulupõhine. Kui varasemad eelarved mahtusid kahele leheküljele, siis selle aasta eelarve on 16 lehekülge pikk. Uus eelarve on Mäe kinnitusel konservatiivne.
Majadega peab Mäe suuri plaane. Sel aastal võetakse ette suure maja remont. Praegu käivad juba tööd orkestriruumide kallal, suvel läheb aga kogu maja kinni, et remontida töötajate olmepool. “Kolme aastaga tahame suure maja oma jõududega korda saada,” kinnitab Aivar Mäe. Vanemuise tänavusest eelarvest on suure maja remondiks kavandatud laias laastus 5,5 miljonit krooni.
Kutselise teatri 100. aastapäevaks tahetakse aga uhkelt korda teha väike maja, mis on Mäe sõnul praegu rääma jäänud.
Oma raha eest tehakse kevadel korda veel Vanemuise külalistemaja, et külalislavastajaid, -kunstnikke ja -esinejaid ei peaks hotellidesse paigutama.
Mäe ise märgib, et Vanemuises on kiirete muutuste aeg. Seetõttu tehakse esialgu arengukava vaid kolmeks aastaks.

VII. Persoon
Kas mooramaa mees sobib teatridirektoriks?

Eesti Kontserdi kõrvalt käib Mäe Tartus Vanemuise asjadega tegelemas keskmiselt kahel päeval nädalas. Mäe on varem ajakirjandusele kinnitanud, et Vanemuise päästmise eest ta palka ei saa. Vanemuise pressiesindaja Tambet Kaugema täiendab, et Mäe saab töö eest lisatasu, mis ei ole võrreldav endise teatrijuhi Jaak Villeri palga suurusjärguga. Eelmisel aastal Mäe seda tasu välja ei võtnud. Seoses kitsaste rahaliste oludega.
Kuid Allik peab kummaliseks, et teatritöötajaid koondab inimene, kes ei ole end Vanemuisega sidunud ja on vaid ajutine kohusetäitja. “Loomulikult tuleb aktsepteerida teatrijuhi õigust kujundada selline loominguline kollektiiv, nagu temale õigem näib, kuid mis annab Mäele selle õiguse, kui ta tegelikult on end sidunud Eesti Kontserdiga?”
Pealegi rikub Alliku hinnangul kultuuriminister seadust, kui laseb ajutisel juhil nii kaua ametipostil olla. “Etendusasutuse seaduses on kirjas, et teatri direktori koha täitmiseks kuulutatakse avalik konkurss ja sõlmitakse tähtajaline leping – kumbagi pole. Loomulikult võib ajutiselt panna kedagi teatri kriisist väljatoomiseks, kuid nüüd on sellest möödunud juba pool aastat,” osutas Allik.
Kultuuriministeeriumist on teada antud, et konkurss Vanemuise uue juhi leidmiseks kuulutatakse välja aprillis.