Ooperilavastajaks õppimine piirab tudengielu

Kui Berliini muusikakõrgkooli tudeng ja Eestis koomiliste ooperite tõsiseltvõetav lavastaja Liis Kolle alustas Vanemuises küsimustele vastamist, oli «Tudengisügise» esimene üritus juba lõppemas.

Kui teatris käivad «Sevilla habemeajaja» proovid, täidavad tudengid oma õhtuid «Tudengisügise» meluga. Milline on teie eredaim mälestus Tartus üliõpilaseks olemise ajast?
Mäletan muu hulgas üht kontserti ülikooli klubis. Käisin seal kaasa elamas Erkki Otsmanile, kes tol ajal alles alustas lauljateed. Saal oli rahvast puupüsti täis ja fännid võtsid nii tema kui ka teised esinejad soojalt vastu.
Siinsest tudengielust oleks meenutada veel mõndagi, sest ma ju kuulun ka üliõpilasseltsi Veljesto. Praegu ma kahjuks lihtsalt ei jõua Saksamaalt Veljesto üritustel käia.

Kuidas jõudsite selleni, et lavastasite Erkki Otsmani eripärase laulmise lavastuseks «Armastuse paraad»?
Tartus õppimise aegu mängisin temaga koos ühes näidendis. Hiljem jälgisin tema tegemisi ja lõpuks arvasime, et võiksime midagi üheskoos kuulajate ette tuua.

«Tudengisügise» kavasse on lükitud Vanemuise etendusi. Mida arvate üliõpilaste teatrihuvist?
«Sevilla habemeajaja» esietendus on samuti programmi pandud. Oleks väga tore, kui nad tuleksid vaatama. Tudengite teatrihuvist ei tea ma aga kuigi palju, sest olen nüüd liiga vähe aega Tartus olnud.
Varasemast ajast on mulle jäänud mulje, et tudengid käivad sõnalavastuste etendustel päris meelsasti, kuid ooperisse jõuab neid tunduvalt vähem.

Kui kergesti pääsesite pärast Tallinna muusikakeskkooli lõpetamist Tartu Ülikooli?
Esimesel katsel 1989. aastal ei saanud ma eesti keele ja kirjanduse erialale sisse, sest ma polnud lugenud Jakobsoni «Elu tsitadellis». Arvasin, et see on vanast ajast programmi unustatud. Mulle öeldi, et oleksin pidanud ikkagi lugema.
Järgmisel aastal läksin uuesti eksamitele. «Elu tsitadellis» oli mul endiselt lugemata, aga see oli juba programmist välja arvatud. Nii õnnestuski mul ülikooli pääseda.

Kas tõite midagi vaatajate ette ka Tartus õppides?
Natuke üritasin. Wagneri Seltsi kaudu lavastasin ühe õhtu, kus peategelaseks oli Bachi poja naine, keda ma ise mängisin ja kes jutustas oma perekonnast. Vahele oli põimitud ajastukohast saksa luulet.

Kui palju olete ise luuletanud?
Keskkoolis luuletasin päris palju, aga olin liiga enesekriitiline. Kirjutasin ka proosat ja pean üheks oma suurimaks saavutuseks ajakirja Pikker koolinoorte huumorivõistluse kolmandat kohta. Esimest kohta välja ei antud, teise sai Andrus Kivirähk.

Tartu Ülikooli lõpetasite teatriteadlase diplomiga alles aastal 1999. Miks läks nii kaua?
Mul oli vahepeal muud tegemist. Olin vahetusüliõpilasena Helsingis, seejärel töötasin aasta Postimehes ja kahtlesin, kas lähengi ülikooli tagasi.
Käisin ju ka Viljandi kultuurikolledžis näitlemist ja lavastamist õppimas, kuid viimaks tundus, et mõttekas oleks minna Saksamaale. Selleks tuupisin saksa keelt. Kõik see võttis aega, nii et Tartu Ülikooli lõpetamine lükkus üha edasi.

Kuidas teil õnnestus Berliini muusikakõrgkooli sisse saada?
Internetist vaatasin, et muusikateatri režiid ei saa just paljudes kohtades õppida. Meile lähim ja soodsaim on Berliin. Konkurss on sinna väiksem kui teatrikoolidesse, juba muusikaliste eelteadmiste nõue seab oma piirid, ja olema peaks ka ooperihuvi.
Meil on väike ja tore kool, kus ei ole sellist tohutut anonüümsust nagu Berliini suurtes ülikoolides.

Ega te ometi Saksamaal tudeerimist oma taskust kinni maksa?
Suuremas osas küll, ent mind on toetanud ka Eesti ja Tartu kultuurkapital ning Eesti Rahvuskultuuri Fond.
Mul on olnud üheksa ametit nagu Hunt Kriimsilmal. Näiteks olen kohendanud orkestripartiisid Berliini Riigiooperis, olen olnud müüja eksklusiivses butiigis ja andnud nõu veinimessil.

Mille poolest erineb Tartu ja Berliini tudengielu?
Erinevused tulevad kõigepealt sellest, et Berliin on Tartuga võrreldes väga suur. Kuid väljaspool oma kooli ei jõua ma erilist tudengielu elada, ei ole isegi huvi, sest huvi kaldub rohkem ooperi ja teatri poole.

Kuhu kulutate Berliinis oma vaba aja?
Ega mul seda eriti ei ole. Väga tore on keset Berliini Tiergarteni park, kunagine Preisi kuningate jahiala. Praegu on seal ainult metsikuid küülikuid, kes võivad jalgratta ette joosta.
Ma veedan seal meelsasti aega, kui seda üle jääb. Berliinis on ka meeldiv klubikultuur, tohutult suur valik klubisid.

Kui teil oleks piisavalt aega, siis millisele hobile seda kulutaksite?
Väga hingelähedane on mulle näiteks flamenkotants, aga ma olen saanud sellega vaid tükati tegelda. Olen harrastanud ka joogat ja taiji’d.

Olete leidnud mahti teha koostööd Vanemuisega, kus nüüd esietendub «Sevilla habemeajaja». Kas olete lavastanud sellegi koomilises võtmes nagu mullusügisese «Salaküti»?
«Sevilla habemeajajat» peetakse küll ooperiks, kus saab palju nalja, aga ma ei ole võtnud eesmärgiks publiku naerutamist. Ma näen selles ooperis isegi traagikat, kuigi loomulikult saab naljagi.

Kas teile ei tundu, et tavakohane ooper on oma suhteliselt suure elukauguse tõttu juba iseenesest naljakas žanr?
Ega ju sõnalavastusedki ole elulähedased. Ja kas teater üldse peakski olema elulähedane, kas me peaksime teatris nägema samasugust elu nagu tänaval ja poes?
Teiselt poolt on ooper siiski elulähedane, sest laul on hinge kõne ja laulev inimene laval peab väljendama oma hinges toimuvat. Kui laulja suudab seda usutavalt saali kanda, siis on see reaalne hingepeegeldus. See on lihtsalt teistsugune reaalsus.

Kas Vanemuises on aasta vältel midagi silmaga nähtavalt muutunud?
Ma näen praegu, et midagi on muutumas, et midagi on liikvele läinud.

Kus asute tööle, kui olete kevadel 2005 saanud muusikateatri lavastaja diplomi?
Ei tea, eks siis paista. Praegu tundub huvitav käia kahe maa vahet.

Ehk hakkate muu hulgas taas muusikaarvustusi kirjutama?
Need on jäänud aega 1994-1995, kui töötasin aasta Postimehe toimetuses. Pidin kuus vist kolm artiklit ise kirjutama ja kolm tellima.

Kas tegite ka intervjuusid?
Oo jaa, meelsasti! Tegin pikki intervjuusid inimestega, kes mulle suurt huvi pakkusid – näiteks Elmo Nüganen ja Neeme Kuningas ja Olari Elts.

Milline küsimus pakkus teile nüüdsel vastamisel kõige suuremat huvi?
See oli vist küsimus ooperi elulähedusest. Mulle ei meeldi oma elukäigust rääkida, aga ooperist ja selle tähendusest endale räägin ma suurima heameelega.

——————————————–
CV
• Sündinud 1971 Tallinnas.
• Lõpetas 1989 Tallinna Muusikakeskkooli koorijuhtimise erialal ja 1999 Tartu Ülikooli teatriteaduse erialal.
• Õpib aastast 1999 Berliinis Hanns Eisleri nimelises muusikakõrgkoolis muusikateatri režiid.
• On lavastanud Albert Lortzingi koomilise ooperi «Salakütt» (esietendus Vanemuises septembris 2002) ja Erkki Otsmani esitatava Berliini metamorfoosi kabareelauludega «Armastuse paraad» (esietendus Linnateatris märtsis 2003).
• Teoksil lavastused: Gioacchino Rossini koomiline ooper «Sevilla habemeajaja» (Vanemuine, esietendub 22. novembril 2003) ja sama helilooja ooper «Sinjoore Bruschino» (Estonia, mai 2004).

——————————————
Arvamus

Luule Epner
Tartu Ülikooli teatriteaduse ja kirjandusteooria professor

Liis kuulus sellesse esimesse üliõpilaste rühmakesse, kes hakkas 1990. aastate algul teatriteadust õppima – veel enne, kui eriharu ametlikult avati.
Pühendunud ja põhjaliku tudengina oli ta erialaainetes läbinisti viieline. Ülikooli lõpetamine viibis tal minu arust seetõttu, et ta tahtis stuudiumist võtta kõik, mis võtta andis.
Liisist võinuks saada suurepärane teatriuurija. Et ta hakkas hoopis lavastama (ja hästi lavastama!), ei olnudki nii üllatav. Liisil on nii palju ideid ja energiat, et ta vajab laiemat tegevusvälja, kui uurijalik arhiivitöö seda pakub.

Mihkel Kütson
Vanemuise muusikajuht ja peadirigent

Eesti muusikateater vajab juba ammu lavastajat, kellel on tahtmist murda Eestis kinnistunud arusaama ooperist kui muuseumieksponaadist.
Muuseumieksponaadi all mõtlen ma sellist ooperit, kus eksisteerivad kummalised sitsi ja satsi uppuvad tädid ja uhked papist raudrüüdes onud, kes produtseerivad üksteisele otsa vaatamata selliseid fraase nagu «Oo, amore mio».
Liisi eesmärk ei ole olla lauljate lavaleseadja, vaid jutustaja, kellel on teosest oma ettekujutus ja arusaam. Ning ta on piisavalt sihikindel ja kangekaelne, et oma eesmärk ka ellu viia.