Loe

Ooperilauljanna trumbid on mõistus, süda ja hääl

Tartu Postimees

Vanemuise ooperilauljanna Alla Popova teadis juba lapsena, et temast saab artist, aga arstidest vanemate survel õppis hoopis meditsiiniõeks. Üks diplom käes, algas pidev õppimine, et jõuda lavale publikut vallutama.
«Oijah!» kiljatab krahvinna Mariza proovisaalis.
«Oo jaa – kolmas välde, Alla!» korrigeerib kunagi doktor Higginsina laval labast lilleneiut daamiks vorminud Taisto Noor. «Ja kii-iirust – kolmas – ja kir-rge – kolmas välde!»
Järgneb peaaegu samasugune stseen nagu «Veetlevas leedis», kus Higgins Elizale kive suhu topib, et see õiged häälikud kuuldavale tooks. Vanemuise «Krahvinna Mariza» proovis kive siiski ei panda, lavastaja Thomas Wiedenhoferit assisteeriv Noor lihtsalt näitab, kuidas tuleb huuli hoida, et eesti keelt aktsendita rääkida.
Kuigi Alla Popova võib laulda ja rääkida viies keeles, on Mariza tal esimene roll, kus võrdselt tähtsad on sõna ja laul. Muidu ladusalt eesti keeles vestleva venelanna lavakeel vajab veel lihvi.
«Ma õpin logopeediga! Ja mul on väga vedanud, sest kõrval on palju neid, kes aitavad. Kes seletavad ära, millest aktsent tuleb ja kuidas sellest lahti saada. Operett on mulle hüppamine täitsa tundmatusse kohta ja see pole üldse nii lihtne žanr, nagu mõned arvavad,» on Alla Popova oma esimesest operetikogemusest elevil.

Kuulsate käe all

«See on esimene aasta, mil ma kuskil ei õpi – lausa imelik,» oli lauljatar enne öelnud.
Viimane võit õppurina oli magistrikraad muusikaakadeemiast Verdi «Maskiballi» Amelia rolli põhjal, mida ta ise ka Vanemuises laulis. Selle Rootsi üliku naise, kes salaja armastas kuningat, dramaatiline partii on asjatundja arvates paras pähkel küpsematelegi lauljatele ja Alla Popovale ehk ka piir – vähemalt arvab nii muusikajuht Mihkel Kütson, kes peab Vanemuise juhtivaks sopraniks tõusnud noort daami nii häälelt kui ka hingelt pigem lüürikuks.
Soprano lyrico spinto ahvatlevaid rolle on maailma ooperiliteratuuris palju. See tähendab naiselikult pehmet, ent dramaatilise kõlajõuga lüürilist sopranit, millega väljendab oma õnne ja kannatusi enamik ooperikangelannasid.
Nii võiks ka öelda, et Vanemuise noore ooperisolisti unistustel ei tohiks olla piiri, aga ta ise ütleb end olevat pigem realistliku optimisti, kellel on elus palju vedanud, eriti õpetajatega.
Kolm aastat oli muusikaakadeemias tema õpetajaks soomlanna Tartu Valjakka, kes peale häälekoolituse aidanud leida enesekindluse ja sisendanud arusaama, kui tähtis on lauljale distsipliin.
«Suur inimene ja suur laulja!» paneb Alla Popova lühikesele lausele mitu hüüumärki.
Muu hulgas tähendab distsipliin ka piiranguid tavaelus.
«Kui oma alasse väga tõsiselt suhtuda, peab laulja olema teatud määral askeet,» teab Alla Popova. «Tal peab olema tervislik eluviis, toit ja positiivsed mõtted. Mina ei söö näiteks šokolaadi, pähkleid ja kohupiima.»
Järgmine «suur inimene» oli Leedu kuulsus Virgilijus Noreika, kes omakorda usaldas õpilase peterburglasele Tamara Novitšenkole. Too tuntud lauluprofessor tegi head viimistlustööd nii hääle tämbri kui ka tehnikaga.
Kui Alla Popova laulis Vanemuise laval «Boheemi» Mimid, kutsus itaallane Lino Puglisi ta Alleronasse meistrikursustele. Vanameistrile meeldinud toonitada, et heal lauljal peab olemas olema kolm asja: uno aru, duo süda ja tre hääl. Just sellises järjekorras: aru, süda, hääl.
Alla Popova meelest on teater suur muinasjutt ja ooperisse tulnud inimesed nagu lapsed, kes sellesse usuvad. Muinasjutu looja, sealhulgas laulja, ei tohi aga loota ei imele ega juhusele, tema peab olema nagu töökorras kompuuter.
«Kõik on lauljale tähtsad: tekst, muusika, dirigent, ruum, kostüüm, ansambel,» kinnitab Alla Popova, «kuskil ja milleski ei tohi takerduda. Aga kui laul­jal on tehnika ja mõistus, saab ta oma ülesannetega hakkama. Minul olid head õpetajad ja väga tänulik olen ka oma esimesele lavastajale Mikk Mikiverile.»

Palve südames

«Parim aeg on see, kui tunnen, et hakkan õppima. Võtan klaviiri, katsun noodilehti, lappan neid, panen paika rütmid, tõlke – nii-öelda skeleti. Pärast tulevad sellele mõtted ja tunded, mida helilooja on muusikasse kirjutanud,» kirjeldab lauljanna oma lemmikaega.
Dirigendi palge ette astudes on tal alati partiid korralikult ette valmistatud, nii et kohe saaks alustada muusikaga, mitte raisata aega nootide õppimisele.
Itaalia maestro kreedost lähtudes oli aga küll süda see, mis Alla Popova muusikasse tõi.
«Ma saan artistiks!» kuulutas viieaastane Alla, kellele meeldis laulda ja tantsida. Tema kirurgist isa ja röntgenoloogist ema elasid siis veel Uuralites ja vaevalt nad seda soovi tõsiselt võtsid.
Kui Alla oli üheksane, tulid vanemad Eestisse ja asusid tööle esmalt Viljandis. Viljandis hakkas Alla laulma kirikukooris. Kui tuli aeg elukutset valida, arvasid arstidest vanemad, et tuleks õppida ikka midagi tõsisemat kui muusika.
Alla kuuletus ja läks Tallinna meditsiinikooli, laulis aga edasi Nevski katedraalis. Lauldes vahel ka isaga romansse ja muid ilusaid asju, saatis teda teadmine, et just klassikaline laul on ideaal, mida tasub püüda.
Nii hakkaski keskhaigla he­ma­toloogiaosakonna õde Ot­sa-koolis klassikalist laulu õppi­ma ja loomulikult sai muusika­koolile järgneda vaid muusikaakadeemia.
Viis aastat kirikus laulnud Alla Popova möönab, et temal­gi on usk: «Ma usun headus­se ja sellesse, et on keegi, kes meid vahel aitab ja vahel karis­tab. Lauldes kirikukontserdil oreli saatel, oli sama palve ka minu südames.»
Sel teemal lauljatar rohkem ei räägi, vaid nimetab, et te­ma pole jutukas, ta on tegija ja laval tahab anda endast vaid parimat.

Lauljatari ootused

Reedeõhtune proov kestab kaua, aga laupäeval sõidab Alla Popova Tallinna – nii ta elu kulgebki, pool nädalat Tartus ühiselamus, pool Tallinnas kodus.
Lauljatar kohendab peenikeste metallraamidega prille, mida ta tavaelus kannab, ja nendib, et kaks ooperit kuus on väga vähe, paras oleks vähemalt neljal õhtul laulda. Et vormis püsida, peab ta ise kogu aeg harjutama. Ja ootama sedagi, millal õnnestub laval esitada Itaalias õpitud «Traviatat», ammu ootel Verdi Reekviemi või Gounod’ «Fausti» Margaretet.
«Mul on peas nii palju mõtteid,» tõrjub ta küsimuse õhtusest igavusest. «Pealegi on mul hobiks arvuti ja internet, mis avab kõik maailma teatrid ja muu kasuliku teabe.»
Ja kassipoeg on tal ka, nimeks Artist.
«Vene ülestõusmispüha öösel olime külas ja seal sündis üksainus must valge rinnaesisega kassipoeg – tal oleks seljas justkui frakk, nii et kiisu sai endale väga sobiva nime. Otsustasime ta endale võtta. Me tegeleme temaga palju ja ta saab juba kõigest aru!»
«Meie» tähendab teda ja ta sõpra.
«Me tutvusime Otsa-koolis, ka tema on laulja… aga kas sellest peab rääkima?»
See igati kena ja kapriisideta inimene, na­gu iseloomustas Mihkel Küt­son, on jälle ninaotsani asjalik.
Egas midagi, küsime sama asjalikult, millistel lavadel ta oma tulevikku, kogu suure töö tulemust näeb.
«Olen Eestis saanud hariduse ja ma ei mõtle, et mu eesmärk oleks tingimata välismaa lava. Ma tahan teha head tööd heas teatris hea dirigendi ja publikuga,» vastab lauljatar, mõtleb pisut ja lisab ilusate pikkade vokaalidega: «Oo jaa, võiksid olla ka suured lillebuketid… Miks mitte?»

Alla Popova
• Sündinud 17. mail 1974 Zlatoustis
• 1991 lõpetas Viljandi gümnaasiumi
• 1991–94 Tallinna meditsiinikool
• 1994–98 Tallinna keskhaigla õde
• 1994–98 Georg Otsa muusikakool
• 1998–2002 Eesti Muusikaakadeemia
• 1997 – esimene preemia Tiit Kuusiku nimelisel lauluvõistlusel
• 2003 muusikamagistri kraad
• 2000–2002 Vanemuise külalissolist
• 2002 Vanemuise ooperisolist
• Tähtsamaid rolle: Fatime (Weberi «Abu Hassan»), Tatjana (Tšaikovski
«Jevgeni Onegin»), Mimi (Puccini «Boheem»), Amelia (Verdi «Maskiball»), Violetta (Verdi «La Traviata»), Lisa (Bellini «La Sonnambula»)
• On laulnud kirikuis ja esinenud soolokontsertidega
• Käsil osad Orffi «Car­mina Buranas» ja Kál­máni operetis «Mariza»

04.03.2004