fbpx

“Ooperifantoom” – millest hävingud alguse saavad?


Enne kuiOoperifantoomi” enda juurde minna, tuleks natuke rääkida muusikali taustast ning sellest, miks ainuüksi selle etendumine Vanemuise laval suursündmus on.

Üheltpoolt on tõenäoliselt maailma populaarseim muusikal “Ooperifantoom” olnud Londoni Her Majesty’s Theatre’i repertuaaris järjest 28 aastat ning New Yorgi Majestic Theatre’is on seda mängitud kaheksa korda nädalas viimased 25 aastat; muusikali on praeguseks vaatamas käinud enam kui 130 miljonit inimest ning see on võitnud üle 70 olulisema teatriauhinna; “Ooperifantoomi” piletitulu on suurem kui mistahes teisel lavastusel või filmil – ületades nii “Titanicut” kui ka “Star Warsi”.
Teisalt tuleb öelda, et kuigi “Ooperfantoomi” on praeguseks tõlgitud 14 keelde ning seda on lavastatud 30 riigis, on Vanemuise lavastus alles neljas lavaversioon 1986. aastal Suurbritannias esietendunud muusikalist. Ja ehkki autorid annavad lavastajale ette hulgaliselt konkreetseid piiranguid – näiteks ei tohi muuta ei helistikke, stseenide järjestust ega süžeeliine –, ei tohi lavastus samas ka originaali kopeerida.

Ja ärgem unustagem sedagi, et Andrew Lloyd Webberi muusikalide lavastusõigusi on saada küllalt raske, ja et Vanemuine selle saavutas, on juba ise märkimisväärne.
Kuna “Ooperfantoomi” sisu on ilmselt kõigile tuttav (ja kui pole, siis leiab selle internetistki üsna hõlpsalt), siis keskenduksin pigem Georg Malviuse nägemusele muusikali loost ja selle kangelasist.
Tegelaskujudest pakubki ehk enim tõlgendusvariante fantoomi isik ise. Neid põhjuseid, mis tema käitumist ja tegevust motiveerivad, võib olla ju mitmeid – kinnismõtteline armastus noore andeka lauljanna vastu, soov kätte maksta inimeste kurjuse ja kalkuse eest, mis talle lapsest saati osaks on saanud.

Või on ta hoopiski hulluseni tundlik looja, keda pole tema püüdlustes heliloojana tunnustust pälvida mõistetud? Võimalikke põhjuseid on samavõrra palju, kui palju on huvitavaid ja süvenemist väärt tahke Fantoomi loomuses.
Vaadeldavas lavastuses on Georg Malvius rõhutanud Ooperifantoomi (Stephen Hansen) psühholoogilist arengut. Kui algul võib aimata pigem südamlikku, ent üksjagu haiget saanud mehe sooje tundeid noore ja kauni Christine’i (Hanna-Liisa Võsa) vastu, siis pakutud armastuse hülgamise järel avaldub Ooperfantoomis üha enam kurjus ning soov kätte maksta.
Nii tagasilükatud armastuse eest kui ka selle eest, et teda lapsena tema vigastatud näo pärast puuris publikule demonstreeriti. Ja tundub, et ka oma kirjutatud ooperit ei too ta välja mitte niivõrd selleks, et seda tingimata lavastataks, vaid pigem võib selleski näha püüdu inimestele nende hoolimatuse ja kõrkuse eest kätte maksta: nüüd mängite te just sellesama koletisliku näoga poisi ooperit, keda te terve elu tema välimuse pärast kergekäeliselt põlanud olete.

Stephen Hanseni mängitud Ooperfantoom näibki olevat ühe kättemaksuihast pimestatud õnnetu inimese murdumiselugu. Hansen on loonud jõulise ja väljendusrikka rolli mehest, kes on talle tehtud ülekohtus veendunud ning otsustanud selle eest kätte maksta.
Huvitava aspektina avadub tema tegelaskujus seegi, kuidas armastus vihkamist nõrgestab, ent selle asemel, et inimestele andeks anda ja normaalse elu juurde naasta, laseb Fantoom üha kasvaval vihal end pikkamisi hävitada. Seda hävimise lugu mängib Stephen Hansen aga üllatavalt sügavalt ja sisendusjõuliselt. Ja mitte ainult mänguga – Ooperfantoomi hävingut väljendab omapärasel moel ka aina katkevamana kõlav vokaal.
Kui Hanna-Liina Võsa tegelaskuju võrrelda näiteks 2004. aastal linastunud “Ooperifantoomi” filmivariandi Christine’iga, siis võiks öelda, et Emmy Rossumi kujutatuna on noor ja kaunis lauljanna müstilisem, sügavam ja huvitavam.
Hanna-Liina Võsa Christine on aga lihtsalt malbe ja vist ka psühholoogiliselt veidi lihtsakoelisem. Siia kõrvale oleks muidugi huvitav näha teise Christine’i osatäitja, Maria Listra rollivarianti – kas tema küllalt noorena isa kaotanud Christine’is on rohkem tunda läbielatud raskustega kogutud sügavust või mitte.

Kui kõrvutada Hanna-Liina Võsa ning Carlotta rolli mänginud Pirjo Püvi, siis tundub, et ehk olnuks üldtulemus veidi parem, kui rollid oleksid vastupidiselt jaotatud. Ent siinkohal ei taha ma öelda, nagu oleks Hanna-Liina Võsa roll iseenesest halb olnud, üldse mitte – nii nagu on erinevaid inimesi, on ka erinevaid näitlejatüpaaže, kes annavad oma loomupäraste omadustega rollile ühe või teise olemuse.
Ilmselt oleks ka Raoul (Koit Toome) natuke jõulisem, kui tema vastas- või paaristegelases Christine’is leiduks rohkem teravust ja loomupärast sügavust. Loomulikult ei saa Raoul olla sama võimas ja müstiline tegelane kui Ooperfantoom, kuid ometi ei mõju ta mehena, kellega naine oleks nõus tingimata koos põgenema.
Koit Toome ja Hanna-Liina Võsa duett jääb emotsionaalselt väheütlevaks, sest isegi teise vaatuse lõpu tulistest lembestseenides pole tunda mingit kirge. Nii jääbki Raouli ja Christine’i armastus kuidagi välistele vahenditele toetuvaks, et mitte öelda teeselduks.

Kuid teisalt – seda huvitavamaks muutub Raouli ja Christine’i leigevõitu armastus, kui mängu astub Ooperifantoom. Alles siis on näha ja tunda, et Raoul on tõepoolest Christinast huvitatud, ning pinge kolme tegelase vahel näib saali tagumiste ridadenigi ulatuvat. Just Stephen Hansen on see, kes paneb lava elama ning ka mõneti kahvatumad tegelased jõuliselt mängu haarab.