Ooper teenis vaimustuspuhangu

Vanemuise viimaste uuslavastuste esmaesitusi lõpetanud enam kui viieminutiline aplausipuhang tabas ka ooperi «La Traviata» esietendust, väldates sedakorda seitse minutit.
Aplausi järgi otsustades panid publiku vaimustust tundma tähtsamates osades üles astunud Aare Saal (Georges Germont) ja Jan Oja (Alfredo). Kõige enam aga meeldis publikule peaosa laulnud Peterburi Maria Teatri solist Svetlana Trifonova (Violetta).
Viimased kaks teenisid tavatult suure aplausi juba esimese vaatuse järel, mil nad pidid eesriide ette ilmuma kaks korda. Lõpuaplausist enam kui poole seisis aga saal püsti.
Esietendust üritas häirida elektroonika. Nimelt häälitses nii esimeses kui ka teises vaatuses saalis erinevatel istekohtadel kellegi mobiiltelefon.
Teise vaatuse algul ei hakanud lava serval tablool jooksma itaaliakeelsena esitatud ooperi tõlge. Videoinsener Kalju Nugin põhjendas äpardust hiljem arvutiviirusega.
Tõlke puudumise tõttu jäi segaseks, miks hakkas Violetta Alfredo suhtes tõrksust ilmutama ja millist osa etendas sealjuures viimase isa Georges Germont.
Mõnigi vaataja otsis seetõttu etenduse ajal välja kavalehe, mis sedakorda on kujundatud postkaardikomplektina.
Taisto Noore lavastatud ja Hendrik Vestmanni muusikaliselt juhitud «La Traviata» järgmine etendus on Vanemuise väikeses majas 5. novembril. Violettat laulab Alla Popova ja Alfredo osas astub taas lavale Jan Oja.
Vanemuise orkestrit saab aga kuulata juba täna kell 18 Salemi kirikus. Kõlab hingedepäeva kontsert.

Arvamus

Tiiu Levald , Laulupedagoog muusika-akadeemiast:
Viimasel ajal tahetakse ooperilavastustesse kangesti mõelda välja midagi kunstlikku ja enneolematut, Taisto Noor on aga teinud lavastuse, kus on pjedestaali peal laulja ja muusika – just see, mille pärast inimene tuleb ooperisse.
Vanemuise teater peab õnnelik olema, et siin on niisugune tenor nagu Jan Oja ja et lavastuses osaleb Germontina jälle edasi kasvanud Aare Saal ja et kuulda on palju teisi huvitavaid hääli.
Täna (esietendusel) Violettat laulnud Svetlana Trifonova on kahtlemata tehniliselt ääretult tugev laulja. Iseküsimus, kas just see ampluaa on talle kõige omasem.
Kui midagi ette heita, siis seda, et teatri juhtkond võiks hoolitseda ka parukate eest. Aare Saalile, kes on nii kena meesterahvas, on pähe pandud niisugune parukas, et… Samamoodi Violetta osatäitjale…
Mis siis sellest, et Violetta hakkab viimases vaatuses teispoolsusesse ära minema, aga ikkagi peaks vaatama, mis inimesele pähe pannakse. Ma tean, et see on raha küsimus, aga ehk leitakse mingisugune rikas sponsor.
Üldmulje lavastusest on kõigest hoolimata ääretult hea.

Kaarel Sahk , Teatrisõber põllumajandusülikoolist:
Nii «La Traviata» kui ka eelmise ooperina esietendunud «Madame Butterfly» näitasid kindlalt seda, et kui Vanemuises laulvatele külalissolistidele ja vanemuislastele endile antakse võimalus, siis nad teevad ära selle, mida neilt oodatakse, ja natuke rohkemgi.
Mul on üks mälestus 1965. aastast, kui «Traviatas» laulsid Hendrik Krumm ja Margarita Voites. Praegune laulmine meenutas mulle tookordset etendust nii muusikaliselt kui ka lavakujunduslikult – see oli samuti minimalistlik ja kena.
Samuti imponeeris mulle valguskujundus. Kui ma vaheajal nägin, et proua Ene Valge käis ringi, siis ma sain aru, miks valgustus oli hästi paika pandud.
Ja ma ei saa ütlemata jätta, et Svetlana Trifonova, kes laulis Violettat, oli väga nauditav vaadata ja kuulata. Vaheajal arutasime abikaasaga ka seda, et Jan Oja on meeldivalt muutunud – šarmantseks lauljaks.
See, kuidas avamängu ajal anti etenduse lõpp sõnatult teada, on minu meelest suurepärane lavastuslik leid.

Kadri Leivategija , Klaveripedagoog Elleri koolist:
Nüüd, vahetult pärast esietendust, võin öelda ainult seda, et see oli ääretult mõjuv etendus, milles kõik on pühendatud muusikale. Nii kunstnik kui ka lavastaja ei ole jätnud ruumi millelegi juhuslikule, kõik on läbi mõeldud ja saalist väga hästi tunnetatav.
Violetta osatäitja hämmastavalt rikkalik naiselikkus, karakteri ja meeleolude psühholoogiline väljamängimine, väga kaunis ja kõlav hääl…
Ilusad orkestrisoolod, eelkõige teise ja kolmanda osa rasketes traagilistes momentides klarneti- ja oboesoolod… Väga kaunis kolmanda vaatuse avamäng, esitatud just täpselt selle rahu, selle sügava kurbusega, millesse teine osa oma sügava traagikaga on viinud.
Grotesksed kooristseenid, nende väljamängimine, ka see groteskne riietus…
Võibolla oli pisut kiirustamist teises osas sisemise konflikti, traagika lõpuniviimises. Esietenduse väike ärevus oli sees.
Äratundmisrõõm oli suur, sest lavastuses on palju seda, mida Taisto Noor tegi 1993. aastal. Võibolla on lavakujundus läinud veel lihtsamaks – vaatamises ei olnud mingisugust sundi, kõik on lihtne ja loomulik.
Ma olen esietendusest lummatud ega saa midagi kriitilist öelda.