Ooper jaapanlanna traagilisest armuloost vallandas pisaraid

Itaallase kirjutatud, lätlase lavastatud, venelaste soleeritud ja Saksamaalt tulnud eestlase dirigeeritud «Madame Butterfly» kujutas jaapanlanna ja ameeriklase armastuse lugu nii, et pani nutma tartlasi ja tallinlasegi.
Vanemuise väikeses majas reedel esimest ja laupäeval teise koosseisuga teist esietendust vaadanud Silvia Vestmann närveeris mõlemal õhtul.
Veerand sajandit tagasi Vanemuises Ülo Vilimaa lavastuses sama ooperi nimiosa esitanud sopran, kes peab praegu Tallinnas lasteaiaõpetaja ametit, elas kaasa nii lauljatele kui ka oma pojale Hendrikule. Viimane juhatas orkestrit dirigendipuldist.

Kaks esietendust

Esimesel esietendusel, kus peaosi laulsid Alla Popova ja Jan Oja, oli tallinlanna muusikalisest kaasaelamisest nii närvis, et tema muud emotsioonid pidurdusid.
Küll aga võttis ooperi kurvalt lõppenud armulugu Silvia Vestmannil pisarad valla teise esietenduse aegu, kui peaosades astusid vaatajate ette Nikolai Lvov ja Julia Semjonova. Viimane pälvis tallinlanna imetluse eriti seetõttu, et astus lavale väikese palavikuga.
Lihtsurelikke ooperihuvilisi oli näha silmanurgast pisaraid pühkimas mõlema etenduse teise vaatuse aegu. Ent valdav tunne näis olevat muusikalise esituse kordaminekust tingitud rõõm. Muu hulgas väljendus see reede õhtul vähemalt tosin minutit väldanud lõpuaplausis.
Braavohüüdeid oli kuulda mõlema esietenduse lõpus nii eestlaste kui ka Riiast Tartusse sõitnud lätlaste suust.

Järgmine ooper

Järgmine ooperilavastuse esietendus on Vanemuise mängukavas 28. oktoobril.
Vanemuislane Taisto Noor toob vaatajate ette Giuseppe Verdi «La Traviata», mille muusikajuht on – nagu ka Guntis Gailitise lavastatud ja kunstnik Anita Znutina kujundatud «Madame Butterfly» puhul – Vanemuise teatri orkestri peadirigent Hendrik Vestmann.
Nii nagu äsja esietendunud Giacomo Puccini sajandivanune ooper, kõlab seegi poolteist sajandit vana helitöö itaalia keeles. Eestikeelne tõlge jookseb tulikirjas eeslava ülaserval.

Mis teile meeldis ja mis ei meeldinud esietendusel?

Mart Sander , ooperihuviline:
Solistid olid väga head ja õhtu täht oli minu meelest orkester – dirigendile kiitus! Väga harva on Vanemuise orkester mänginud sellise jõuga. Olemata olla võinuks aga ideedevaene lavastaja- ja lavavaenulik kunstnikutöö.
Kõik siin laval tundus Jaapani-kauge, kõik need jaapani naiste hoiakud ja žestid, mida isegi tänapäeva jaapani filmidest näeb, olid selles lavastuses kahjuks olemata. Tundub, et lavastaja ei ole huvitunud autentsusest. Sellega harjub muidugi pikapeale ära.
Tundub, et kogu rõhk oli pandud kokkuliidetud teise ja kolmanda vaatuse vahelisele väga kummalisele pantomiimile. Kui orkester mängis sümfoonilist poeemi – ja mängis nii hästi, et oleks tahtnud lihtsalt kuulata –, käis laval selline hämmastav rahmeldamine.
Lava oli nagu kolikamber. Lava peaks optiliselt suurendama, aga mitte kuhjama täis kõikvõimalikku trinna-trännat.

Lita Beiris , Balti balletifestivali direktor:
See on üks raskeimini lavastatavaid oopereid. Lavastamisel tuleb arvestada ka omaaegsete kommete ja tavadega, sest Puccini kirjutas selle ooperi ajaloolisi sündmusi aluseks võttes. Osatäitjatel on väga raske tollesse ajastusse ja võõrasse kultuuri sisse elada ning seda lavale tuua.
Lavastuses on palju sentimenti, hulgaliselt tundeid, mis on muutunud meie igapäevases elus üsna haruldaseks. Kuid samas on need inimestele väga tähtsad. Ei ole tarvis häbeneda sentimentaalsust ja tundeid.
Jumalale tänu, et «Madame Butterfly» ei ole Vanemuises modernne – ainult selliseid ju ongi viimasel ajal lavastatud.

Silvia Vestmann , Eelmise lavastuse Butterfly:
Mulle meeldis lavastuses kõik, ka lavakujundus. Kogu lavastus on umbes midagi niisugust, nagu meie omal ajal tegime – stiilne ja muusikasse.
Solistid laulsid väga kenasti, palju paremini, kui mina seda tegin. Valesti laulmist ma ei kuulnud, kuigi tegemist oli esietendustega, kus kõikidel on ju närv püsti.