“Õnnitleme, Teid on valitud Margus Kappeli rolli!”

Kais Allkivi, SLÕhtuleht

“Oma esimese trummikomplekti ostsin umbes tuhande krooni eest kusagilt Kesk-Eesti kultuurimajast, ma arvan, et need trummid olid küll Ruja-aegsed,” jutustab noor muusik Arno gümnaaegse grungerokkbändi tegemisest. Tänasel päeval kehastab too noormees rokkooperis „Ruja” pianist Margus Kappelit.

Et teatriilmas täiesti tundmatu nimi rokkooperisse sattus, on kinni ühes ilusas päevas mullu septembris. Just siis näitas endine bändikaaslane ja sõber Silver Sepp Arnole Vanemuise pressiteadet ja ärgitas tedagi „Ruja” katsetele minema. Valmistati ette kaks laulu, kohapeal tuli sooritada ka välketüüd. Umbes kuu hiljem ootas Arnot kiri: “Õnnitleme, Teid on valitud Margus Kappeli rolli”. Arno Tamm on ainus projektis osalev näitleja, keda lavakunstikooli ega ühegi teatri nimekirjast ei leia.

Teatri juurde viis õnnelik juhus

Enne „Rujas” kaasalöömist on Arno osalenud Von Krahli lavastustes „Eesti naiste laulud” ja „Eesti meeste laulud”. Esimesse neist kutsuti ta, kuna oli õigel ajal õiges kohas ehk siis oli vaja, et keegi meeshääl küüni seina tagant naisi kiigele hõikaks. Siis sai ta juba kätte nuiad ja osales Anne Türnpu šamanistlikus loos “Mehetapja”.

Rokkooperis tuleb tal aga lisaks Kappelile mängida ka kitarrist Andres Põldrood ja klahvpillimängija Igor Garšnekki.

Liialt süvenenult pole aga see noor muusik enne Rujat kuulanudki. Ta leiab, et bändis on midagi, mida analüütilise kritiseeriva kõrvaga lahti ei seleta. “Nüüd lavastuse proovide ja ka etenduste käigus olen veidi rohkem hakanud lahti muukima Ruja “saladust” – valusalt ausad originaaltekstid, geniaalne muusikaline materjal, aga enamgi veel – ajalooline taust, kust need noored mehed alustasid,” võib 1985. aastal sündinud noormees vaid aimata, mis tunne oli ajal, kui Ruja alustas, end läbi muusika Nõukogude režiimi vastu väljendada. Kosutavaiks peab Arno meenutusi neilt, kes räägivad oma mälestustest seoses Rujaga ja vastava ajajärguga: “Õnneks on ka meie kambas paar sellist meest – Aivar Tommingas ja Tõnis Mägi.”

Õige tee siiski muusika

Arnol seisab ees neljas, viimane kursus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia džässmuusika osakonnas laulu erialal. Teater on talle alati südamelähedane olnud ja ta on endale osaks saanud võimaluste üle väga õnnelik. Rohkem tahaks ta ikkagi tegeleda muusikaga: nii palju ideid on, millega tahaks kiirelt tööle hakata.

Ehkki noormees ei välista tulevikus koostööd teatriga, arvab ta: “Pean end siiski pigem muusikuks kui näitlejaks, jäägu see töö inimestele, kes on teatrikoolis käinud ja end sügavamalt sellele erialale pühendanud.”Selgeid tulevikuplaane tal pole, ehkki tahaks kuskil edasi õppida: “Kui kool lõpetatud, eks siis paistab, mis edasi saab.” Masterplan’i pole Arno välja töötanud sihilikult: “Elu on näidanud, et head asjad tulevad su juurde, kui tegeleda õige asjaga. Usun, et olen õigel teel.

“Tunnustust on Arno saanud nii džässi- kui pärimusmuusika vallas: 2005. aastal valiti ta festivalil Rainbow Jazz parimaks vokaalsolistiks, 2007. aastal sai tema praegune ansambel Paabel VIII eesti rahvamuusikatöötluste festivalil Moisekatsi elohelü Grand Prix. Muusikamaitsest rääkides selgitab ta, et oluline on lähenemine muusikale, mitte žanr, nimetus, mis artistile või bändile on omistatud. Üks olulisemaid võtmesõnu on avatus – avatus ebaõnnestumise ja ausus iseenda vastu: “Suhtumine publikusse ja teistesse muusikutesse tõlgendub otsekohe ka muusikasse.”

On viimaks leidnud sobiva bändi

Teise klassi minnes hakkas Arno lastemuusikakoolis klaverit õppima. Viie aasta möödudes jäid muusikaõpingud esialgu katki, aasta hiljem läks ta pooleks aastaks tagasi, seekord löökpillide erialale. Siis oli aeg küps, et hakata klassivendadega bändi tegema. „Ega me keegi siis mängida ei osanud, aga proovi tegime küll palju, esinesime koolipidudel nagu ikka. Oma esimese trummikomplekti ostsin umbes tuhande krooni eest kusagilt Kesk-Eesti kultuurimajast, ma arvan, et need trummid olid küll Ruja-aegsed,” jutustab Arno esimesest grungerokkbändist.

Edasi vaatasid poisid rohkem metali poole -sündis From Private Letters, millest oleks Arno arvates võinud saada päris hea bänd, kui koosseis poleks lagunenud tema Viljandisse suundumise tõttu. „Sain aru, et muusika on kirgliku hobi staatusest jõudnud professionaalset lähenemist vajava tööni,” põhjendab ta valikut. Enne kultuuriakadeemiasse astumist polnud noormees saanud ühtegi laulutundi, küll on ta maast madalast laulnud koorides.

Arno on mänginud mitmes bändis, ent pole kaua koosseisus püsinud: kevad 2005 – sügis 2005 Slide-Fifty (klahvpillid), 2006-2007 klubidžässorkester Re:Jazz Collective (vokaal, klahvpillid), 2006-2007 eesti torupilliansambel Ro:Toro (löökpillid). Põhjuseks peab ta seda, et pole leidnud päris õigeid inimesi ja kõige südamelähedasemat väljendust. „Kuivõrd muusika tuleb ikkagi inimestelt ja bänd koosneb inimestest, siis kõige suurim õnn on leida need, kellega koos sa naudid iga hetke nii laval kui ka proovis.”

Pärimusmuusika kollektiivis Paabel, kuhu Arno kuulub laulja ja kitarristina alates aprillist 2007, on need tingimused täidetud: „Me teame, mida me teeme ja miks. Ja kõik bändiliikmed on omavahel ka väga head sõbrad.”