Õnnestunud põhjamaine jõuluballett

Erkki Luuk vaatas “Pähklipurejat” ja koges tõelist jõulutunnet.

Kahtlemata peab E. T. A. Hoffmanni lugudes olema midagi erilist, mis nende põhjal kuulsaid ballette (“Coppelia” ja “Pähklipureja”) luua võimaldas, lisaks veel ooperi “Hoffmanni lood”. Kuna ballett on oma narratiivselt põhitüübilt “imede- või muinasjutumaa”, ongi selleks vist nende lugude imetabasus ja muinasjutulisus. Midagi ebatavalist pole ka selles, et 19. sajandi koreograafid just fantastilise ja õuduskirjanduse rajaja Hoffmanni poole pöördusid. Vastus küsimusele “miks just Hoffmann ja mitte traditsioonilised muinasjutud?” peitus ilmselt selles, et traditsioonilise muinasjutu süzheega polnud võimalik enam kedagi üllatada.
Parimate saksa rahvajutu traditsioonide vaimus jätab Hoffmann oma lugudes kujutlusvõimele, maa-alustele olenditele ja nõidadele palju pimedat tegutsemisruumi, mis ajastule iseloomulikult (“Pähklipureja” ilmus 1816) seguneb õudusega piirneva (eba)usuga teaduslik-tehnilisse “posimisse” ja kõiksugu seadeldistesse. Just see viimane aspekt, tehnika ühendus maagiaga on “Coppelia” alustalaks. “Pähklipureja” on taltsam jõuluteemaline lugu, kuid ma ei kahtle hetkeski, et just see pärimuslik, rohkem kujuteldav kui reaalne seos “salapäraste õudustega” “Pähklipureja” jõulujuttude üldisest voost välja tõstab.
Rootsi koreograafi Pär Isbergi “Pähklipureja” elab Vanemuises üle mitu mutatsiooni. Täheldan neid eelkõige subjektiivselt. Esimene teade lavastusest jõudis minuni I.D.A. Tantsufestivali kava vahendusel, kus solistidena olid märgitud hoopis teised nimed (rootslased Jan-Erik Wikström ja Anna Valev) praeguste, Vanemuise solistide asemel, ja sellele vastavalt võis festivali lõpetav etenduski olla galapärasemaks kohendatud.
On tulnud aeg üles tunnistada, et sattusin saali eksikombel. Omast arust “Pähklipurejat” vaatama läinuna avastasin alles liiga hilja ja järk-järgult, et tegu on “Pähklipureja” ja rootsi kirjaniku Elsa Beskowi lastemuinasjutu “Petteri ja Lotta jõulud” hübriidiga. Seega siis lasteetendusega. Kuid lastepärane, tegevusi kujundlikult ja selgelt esitav, kostüümide ja rekvisiitidega hästi varustatud ballett võib olla teretulnud vaheldus abstraktsele liikumisseadele. Sellele ma etendust vaatama asudes tõtt-öelda lootsingi. Täiendavad lootused olid seotud Vanemuise balleti tabanud üldise tõusu, ning miks mitte ka Rootsi lavastustiimiga (koreograaf, lava-, valgus- ja kostüümikujundaja olid Rootsist). Nagu hiljem selgus, olidki lavastuse suurimad kordaminekud seotud pigem tehnilise poole, lava-, valguskujunduse ja kogu trupi tõhusa kaasamisega, mispuhul Vanemuine end taas parimast küljest näitas.
Lavastaja on kusagil öelnud, et tahtis teha põhjamaist jõuluballetti. See tal kahtlemata õnnestuski – mis on küll vähem tema kui juba eelmainitud kujundajate ja aluseks olevate lugude teene. Sellele aitab kaasa ka üldine kultuuriline kontekst, kus kõik jõulustereotüübid tulevad (vähemalt meie regioonis) alati Skandinaaviast. Või arvab keegi, et jõulurahu, vastav rõõmusõnum vms võiks saabuda Läti-, Vene-, Saksa- või Inglismaalt? Ega vist. On ju üldjoontes teada, kus jõuluvana “elab”, ja eriti see, kuidas ta seda teeb. Ja nii üks kui teine seostuvad ühemõtteliselt põhja-, ning eriti (ja meie regioonis just spetsiifiliselt) Skandinaaviamaadega.
Võib vaielda, kas selline jõuluteemaga kolme- või isegi neljakordselt (“Pähklipureja”+“Petter ja Lotta”+Skandinaavia+fuajeekujundus) sissesõitmine end kuidagi ära tasus. Ainsa õigustuse – paraku küll täiesti formaalse – leidsin kavast, kust selgus, et Söepõletaja, Jõulusokk, Pähklipureja ja Prints on üks ja sama tegelane. Parema sõna puudumisel nimetagem seda efektiivsuseks.