Õnne otsivate noorukite frustreerivad paaritumismängud
Tänapäeval peetakse õnnest seminare ja kirjutatakse eneseabiõpikuid. Oskar Luts on aga juba enam kui saja aasta eest kirja pannud moraalse loo noorte õnneotsingutest, milles leiduvad tõed on aegadeülesed ja lihtsasti ülekantavad ka tänapäeva.
Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli 29. lend koos Vanemuise näitlejate Külliki Saldre ja Marika Barabanštšikovaga kehastavad Sadamateatri laval kolme vastandlikku tegelaspaari, kes kõik ammutavad oma õnne valedest allikatest.
Kolm paari
Hannes (Ekke Märten Hekles), kelle ümber suuresti kogu draama ja teiste tähelepanu keerleb, otsib oma õnne eneseteostusest ja vabadusest. Tema vastandina kannustab Juliust (Ken Rüütel) võimuiha ja kättemaks. Poiste taga seisavad nende emad, kelle kujutlus õnnest erineb kardinaalselt. Kus Leena (Külliki Saldre) proovib heaga, võtab Anu (Marika Barabanštšikova) nõuks ässitada. Tegelaspaaride neiud tegutsevad oma silmarõõmu õnnest lähtudes, olles erinevalt teistest valmis tegema kompromisse.
Ekslikult arvavad erinevad tegelased, et õnnelikuks teeb teise õnne röövimine või enda oma allasurumine. Tagajärgi saavad tunda üsnagi valusalt kõik kuus.
Suur osa draamast jääb kanda tegelaste psühholoogilisel veenvusel, milles kõik näitlejad oma rolli vältel algusest lõpuni ei püsi. Mehed üldiselt mängivad värvikama psühholoogilise paletiga kui nende noored naispartnerid. Näiteks stseenis, kus ema veenab Juliust kirikusse minema ja teel sinna kohtub poeg Mariaga, keda ta kosima hakkab, näeb vaataja Juliuse emotsionaalsuse skaalat kõikumas viha, raevu, üllatuse, pettumuse ja rõõmu vahel.
Juliuse tegelaskuju avaneb publikule oma mitmekesisuses ja roll paneb ka näitleja proovile, millega ta olenemata kohatistest järsuvõitu üleminekutest emotsioonide vahel saab siiski edukalt hakkama. Hannese tegelaskuju mõjub oma boheemlaslikus eneseotsingulisuses naistele külgetõmbavalt, kuid ebapraktilise romantikuna ei ole tema suhted väga püsivad. Ekke Märten Heklese Hannes on paljasjalgne jonnakas tuulepea, kelle kehakeel ja kõnemaneer annavad hästi edasi tema tegelase omapära.
Suur osa draamast jääb kanda tegelaste psühholoogilisel veenvusel, milles kõik näitlejad oma rolli vältel algusest lõpuni ei püsi.
Neidude rollidest nii ekspressiivset karakterit kui noormeestel ei leia. Pigem vaoshoitult seavad nad esikohale noormehe heaolu ja suruvad oma vajadused alla. Ajastu konteksti arvestades pole ka üllatuslik Hannese ema soovitus noorte omavaheliste suhete parandamise eesmärgil Emiliel rasedaks jääda.
Vormi poolest üllatab lavastus mitmete omapäraste asjadega psühholoogilise draama kontekstis. Vaataja taju aktiveeritakse nii muusikalises võtmes kui ka mitmeotstarbelise rekvisiidi abil.
Muusika ja valge riie
Etendust sissejuhatav ja muusikaliselt saatev tegelane Orel (Martin Kork) muudab Lutsu draama nüüdisaegseks kontserdiks, mille rütmis kulgevad tegelased umbes poole peale, seejärel jätab Orel publiku ja tegelased kahjuks maha. Sümbolistliku elemendina annab mõõtu valge riie, mida kasutatakse nii pruudiloori ja laudlinana kui ka abieluvoodi tähenduses.
Etenduse teises pooles võimendavad teksti mõju mitmetes stseenides fraasikordused, mida tegelased üksteisele justkui võitlusstseenis tuliselt vastakuti pilluvad. Tervikelamuse mõttes oleks soovinud kogeda Oreli ja lina kasutamist kogu etenduse vältel.
Kokkuvõtvalt mõjub Lutsu draama lavakunstikooli tudengite tõlgenduses kui katse elustada sajanditagust seebiooperit mitmesuguste atraktiivsete üllatustega, mille võimalusi lõpuni ei kasutata.