“Onegin” – hanemaks ja trühvlid
Tui Hirv, Eesti Päevaleht
Viimasel ajal tekkinud kuuldused Vanemuise fantastilisest balletitrupist osutusid tõeks.
Laupäeval Vanemuises esietendunud “Onegini” lavastaja Medvedjev oli tegelaste hoiakud ja iseloomu joonistanud üheti mõistetavaks ning solistide kehakeel oli ilmekas, nagu see peabki ilma sõnadeta žanri puhul ilmselgelt olema.
Tatjana Hayley Jean Blackburni esituses on tõeline babyface. Tema kohmetus, mida õde peab seltskondlikumaks togima, on nii hästi välja mängitud, et daamilikkus teises vaatuses on sellele ehmatavaks kontrastiks. Mai Kageyama aga oma jaapani haprusega ei vastandu talle nii, nagu me oleme harjunud blondi ja sangviinilist Olgat ette kujutama. Tema fouetté’d on aga jahmatavad. Üldse on solistide liikumine väga kerge ja puhas. Hea tantsija tunnus on, et kõik jäsemed liiguvad üksteisest sõltumatult – ka väga kõrge développé, kus jalg tõuseb täiesti kõrva äärde, ei too kaasa mingit võbelust ega kallet ülakehas.
Tantsuetteasteid on kolme sorti: soolod, ansamblid ja suuremad numbrid, kus osaleb terve corps de ballet. Palju oli numbreid, mis otseselt midagi ei väljendanud, vaid olid niisama ilusad vaadata. Soolod olid romantiliselt ekspressiivsed, duetid ragistasid akrobaatika ja tantsu piirimail. Vahepeal oleks tahtnud, et koreograafia oleks lihtsam, tegelased oleks saanud üksteisele rohkem silma vaadata ja tantsijate silmis ei välguks hirm mõne pöörde või tõste veatu sooritamise pärast. Triod kujunesid lüüriliseks, võitlusstseenid aga olid rõhutatult tinglikud – suured žestid, kortsus kulmud. Suurema koosseisuga etteasted olid efektsed ja viimistletud.
Tatjana hirmuunenäo stseenis välgatas ka modernsemat koreograafiat. Klassikalise balleti eripära on see, et kõhklused ja võitlushimu tuleb mahutada kindlate liigutuste raami ja juba väike kõrvalekalle mõjub avangardselt. Etenduse tipphetk oli kahtlemata teise vaatuse duett, kus rollid vahetusid: seni kõrk ja ükskõikne Onegin tuli otsima naiivsuse minetanud Tatjana armastust, mis oli küll säilinud, kuid mattunud abielukohustuste raskuse alla.
Puhas visuaalne nauding
Ooperi ja balleti vahe tuleb kõige paremini esile kirjastseenis. Ooperis laulab Tatjana oma pihtimusi Oneginile 13 minutit – juurdleb, rebib puruks, alustab otsast… Balletis joonistab ta aga põrandale paar ebamäärast kujutist ning lendleb siis üle lava, kiri taustaks projitseeritud. Ilmselt sellised erinevused – milliseid stseene on hea kujutada ooperis ja milliseid balletis – panidki idee autori John Cranko kuuekümnendatel kõrvale heitma ennast ammu tõestanud samanimelise ooperi muusika ja valima selle asemel Tšaikovski sümfoonilise muusika. Ausalt öeldes on mul sellest kahju. Vanemuise orkester Lauri Sirbi juhatusel realiseeris muusikalise osa üldjoontes väga hästi – küllap kaovad etenduste käigus ka mõningad porised kohad ansamblites ja tervik muutub dünaamilisemaks. Kadri-Ann Sumera läbi akna klaverit mängimas oli tõeline leid – kahju ainult, et klaver võimendati nii plekiseks.
Lavakujunduse (kunstnik Boriss Kaminstki Moskva Suurest Teatrist) püsivaks elemendiks oli laest rippuv tekstiilumi või -lehed või lühtrid, taustaks maamaja fassaad, mööbliks mõni pink või sohva, ballisaali peeglid… Just selline atmosfäär, nagu me vene romaane lugedes oleme harjunud ette kujutama. Oli ka stiliseeritud vene tantsu stiliseeritud sarafanides ja kottis pükstes ning Tatjanal oli esimeses vaatuses vööni punupats. Tatjana uni oli ainuke pilt, kus Tšehhi kostüümikunstnik Josef Jelineki vapustavalt maitsekate tööde hulka eksisid ilmselt taotluslikult labased kimäärid.
Kokkuvõttes oli “Onegin” visuaalselt puhas nauding. Ja Vanemuine võib tõesti oma balletitrupi üle uhke olla.