fbpx

On sada aastat õh(t)us


Lavastus on iseseisvana isegi parem tervik kui kirjandusteose tõlgendusena.

“Sada aastat…”. Toomas Hussari näidend Gabriel García Márqueze romaani “Sada aastat üksildust” ainetel. Lavastaja Hendrik Toompere jr. Esietendus 28. I Vanemuise suures majas.

Vanemuise lavastus “Sada aastat…” täitis eesti kultuuriruumi juba aasta algul äreva, hiljem eufoorilise ootusega ning esietenduse järel pineva vaikusega, märkigu see siis solvumist, ükskõiksust või endassepööratust. Nii juhtub see peaaegu alati, kui kultuuri varasalvest võetakse märgilise tähtsusega teos, nagu seda on García Márqueze “Sada aastat üksildust”. Peaaegu kõik on seda romaani kunagi lugenud või arvavad, et on lugenud, ning igaühel on sellega seotud mingi oma lugu ja sügav kogemus ning teatrisse mindi lootuses seda tunnet taas kogeda. Kas ei ole siinkohal tegemist esimese armastuse fenomeniga, mille mõned inimesed kõikide suhete mõõdupuuks võtavad ja nii oma elu mürgitavad, sest kaks korda samasse jõkke astuda ei saa? Kas sellel on mõtet?
Lugesin ise Márqueze romaani 15 aastat tagasi ja nüüd, pärast kahe “Saja aasta…” etenduse vaatamist, ning leian, et lavastus on omaette tervikuna isegi parem kui kirjandusteose tõlgendusena, s.t et raamatus kirjeldatud sündmuste pidev silme ees hoidmine võib etendusel segama hakata küll. Kasu võiks aga olla Hendrik Toompere jr lavastus- ja mõttelaadi tundmisest, sest “Sajal aastal…” on ilmseid kompositsioonilisi, stilistilisi ning maailmavaatelisi sarnasusi selliste lavastustega nagu “Kokkade öö” (2001, ED), “Rehepapp” (2001, ED), “Aurora temporalis” (2002, Tartu Teatrilabor). Pidevuse loovad ühelt poolt fragmentaarsed, tavaloogikat ignoreerivad (või hoopiski selle intuitiivset mehhanismi imiteerivad) dramaturgilised tekstid ning teiselt poolt kongeniaalne koostöökogemusega lavastusmeeskond: kunstnik Ervin Õunapuu ja muusikaline kujundaja Andreas W. Nimetatud (firma)märgiliste lavastuste kontekstis jõuab Toompere “Saja aastaga…” oma katkestuse-esteetikaga suurema sisemise sünteesini, mis läheneb juba naudingu piirile.
Lavastuse kõige sidusam, perfektsem ja hallutsinogeensem osis on Andreas W heliriba, kus nõtkelt põimuvad elav ja konservmuusika ning mis pidevalt diskreetselt (!) toetab lavategevust. Mõjus eelkõige muusikalise kujunduse kõlavärvingute kütkestavus, kus segunesid ladinaameerika kuumusest köetud tagasi hoitud kirglikkus ja samas boreaalne ürgjõud. Muusikaga kooskõlas toimivad ka Õunapuu tabav lakooniline lavakujundus – funktsionaalne, kaunis ja atmosfääri loov –, Toompere ja Tõnu Eimra valguskujundus (kui püüda ära unustada silma riivavad kulisse liigutavad trossid) ning Pille Jänese kostüümid. Taevast alla langevad või taevasse tõusvad lauad, olgu raske vihma või ehitustööde vms märgiks, on julgelt teostatud kujund, mis mõjub emotsionaalselt ja esteetiliselt. Lavapildi vahetumine markeerib nii tsivilisatsiooni pealetungi kui jutustamisloogika ja tajumehhanismide muutumist: katkeline ning laval aega ja ruumi kondenseeriv maailmataju ja selle kujutusviis muutuvad etenduse kulgedes järjest lineaarsemaks ning sidusamaks, kuni loodud (fiktsionaalne) maailm langeb lõpuks vägivalla tõttu jälle tükkideks.
Toomas Hussari tekst on väga vaimukas, kuid seda peab tähelepanelikult kuulama, sest eriti alguses koosneb see justkui paari-kolme repliigiga anekdootidest, mis põhinevad tihti varjatud paradoksidel ja naljakatel süllogismidel. Kuna lavastuse esimene kolmandik koosnebki sellistest üksteise järele lükitud “anekdootidest” või lühikestest, elliptilistest stseenidest, siis eeldab see vaatajalt intensiivset mõttetööd nii killu väljanoppimisel kui kogu materjali ühendamisel.
“Saja aasta…” kõige problemaatilisem külg on seotud trupiga, kelle esinemine jäi kogu muu tulevärgi taustal pisut kahvatuks. Paratamatult tulevad pähe võrdlused Mati Undiga, kes suutis oma lavastustes Vanemuise näitlejatest pea alati parima välja tuua, kuigi tema lavastajakäekiri ja näitlejate mängustiil ei pruukinud kõigile meeldida. Toomperel sellist klappi trupiga ilmselt ei tekkinud või siis otsiski ta midagi hoopis muud, mis laval kuigi haaravalt ei realiseerunud. Kõik näitlejad mängisid korralikult, meeldiva kergusega, kohati kirglikultki, kuid vaatajaid veenvast orgaanilisusest jäi ometi puudu. Peaosa, Macondo asutajat José Arcadiot mängival Riho Kütsaril jäi oma rolli võimalustest kasutamata ehk kõige rohkem. Tema närviline tormlemine ja seletamine lavastuse esimeses pooles mõjus tüütu tühikarglemisena, mille taga oli raske aimata mingeid tegutsemismotiive, ent aheldatuna vaikselt istudes muutus Kütsar äkki huvitavaks.
Lavastuse sisulist kudet rikastasid mõned omapärased rollijaotused. Vana mustlast, teadusguru Melquiadest kehastasid kogukas rahumeelne Lembit Eelmäe (keha või hoopiski super-ego?) ja väikesekasvuline rahutu Alo Kurvits (hing või hoopiski ego?). Igal juhul pärast Melquiadese-Eelmäe ihulist surma jääb Melquiades-Kurvits veel pikaks ajaks siia ilma edasi tegutsema. Mõtlemapanev (mõnele segadusseajav) on ka külamees Pedro (Ao Peep) ja surnult kummitava Prudencio liitumine või kaardimoor Pilar Ternera, noorte poiste võrgutaja (Herta Elviste) kehalised ilmumiskujud. Muudest romaanist tulenevatest kummastustest rääkimata.
Romaan “Sada aastat üksildust” võlub lugejat peale stiili ja maagia ka ühiskondlikest (kristlikest?) seadustest puutumata vabaduse, looduslikkusega, kus kõik tungid ja ihad on veel pinnal, ning nukkermagusa, igavese üksilduse tõdemusega. Teater kui institutsioon on ja jääb aga avalikuks kohaks ning kollektiivseks kogunemiseks, mis pärsib seksuaalset vabadust ja leevendab üksindust, vähemalt saalis. Kunstiliigina materiaalne teater aga saab ainult väga üldiselt simuleerida maagiat. Niisiis kui keegi siiski soovib kaht meediumi, kirjandust ja teatrit, omavahel võrrelda, siis peab ta silmas pidama ka nende omapära. Toompere lavastusel kui autonoomsel fiktsionaalsel maailmal on oma loogika ja sarm, võib-olla küll fragmentaarsem, rangem ja jahedam kui Márquezel. Selle mõnda külge proovisin ma eelnevaga ka esile tuua.