On olnud aegu, kui keegi ei helista. Täielik ahastus on peal, et kas keegi veel mäletab mind üldse


Algus oli näitleja Raivo E. Tammele alandav. Esimeseks osaks pärast teatrikooli oli vaikiv (ei ühtegi sõna!) autojuht. Mida aeg edasi, seda nukramaks läks. Tamme ei nähtud. Siis tuli «Õnne 13» Allan. Ja nüüd on tööd nii palju, et mees mõlgutab mõtteid end kloonida lasta.
Must soliidne kohver käe otsas, jalutab mees mööda Laia tänava munakivisillutist. Siidsall kaelas, kerge kevadmantel seljas, kindad käes. Pealtnäha väga tavaline mees, kes on auto- ja lennuhull, gurmaan, reservväelane, poliitikahuviline.
Passis on tal nimeks Raivo Tamm.
Kui autohullus jne. kõrvale jätta, siis võib see mees sedavõrd muutuda, et võtab vaatajal hinge kinni, kehastuda kas debiilseks roppsuuks, Nokia juhiks Jorma Ollilaks, tipsutaja Valdo Pandiks või pudrutavaks Voldemar Pansoks.
Sel hetkel on tegu näitlejaga nimega Raivo E. Tamm. E-tähe võttis Raivo oma nimesse ema Esta ja isa Endli järgi. Tänutundest ja austusest.
Voldemar Panso lesk Mari-Liis Küla käis teid hiljuti vaatamas tükis «Teatriparadiis», kus te mängite Voldemar Pansot. Kas kohtusite omavahel?
Ei, kui läksin teda otsima, oli ta juba lahkunud. Nüüd just kuulsin, et ta oli Teatriliidus käinud ning pikalt rääkinud, et oli olnud vaimustatud. Et talle oli meeldinud minu südamlikkus, millega ma seda rolli tegin. See oli minu jaoks kõige tähtsam tagasiside ja väga suur austusavaldus, kuidas ilmselgelt kõige paremini korüfeed tundnud inimene minu esinemisse suhtub.
Pansot te ise oma silmaga näinud ei ole?
Ei. Esimest korda tegin ma Pansot teatrikoolis. Pidime valima imiteerimiseks kedagi ja mina valisin Panso. Siis õppisin väga põhjalikult, mul oli vinüülplaat, kus Panso loeb luuletusi. Nüüd hiljuti leidsin kodust vana magnetofonnaja kasseta, kus olin lindistanud vaheldumisi Pansot ja ennast sama teksti lugemas. Aga vahepeal pole ma 20 aastat kordagi Pansot teinud.
Kuidas Ain Mäeots tuli selle peale, et just teid Panso ossa võtta?
See tuli täitsa ootamatult. Tegin Vanemuises «Sada aastat…», kui Mäeots tuli, võttis nööbist kinni ja küsis: mis järgmisena teed? Siis ta rääkis rollidest, mul tuli meelde, et tegin kooliajal Pansot, ja üritasin talle natuke ette mängida. Ain hakkas naerma, ütles, asi on otsustatud.

Pühade meeste kehastaja

Selliste osadega nagu Pant ja Panso on väga kerge libastuda, nad on justkui pühad mehed, paljudel on neist oma ettekujutus.
Ebaõnnestumine on väga kerge tulema ja see hirm on mul sees. Olen väga tundlik selle koha pealt, kardan väga kriitikat, kui öeldakse, et oh, see pole ikka üldse see, tegelikult oli ta ikka täitsa teine inimene. Ma ei tea, ma vist ei julgeks järgmine kord enam üldse lavale minna. Aga selle nimel, et nii ei läheks, olen kõvasti tööd teinud. Kui tegin Valdo Pandi filmi, kuulasin iga võttepäeva alguses hommikukohvi juurde Pandi häält. Isegi raadiot ei kuulanud autos, tahtsin väga olla üks ühele Pant. Tahtsin ka häält järele teha, mitte ainult soengut. Panso puhul oli kergem, tema hääl oli nii omapärane.
Kui te «Connecting peoplesis» soomlaste püha lehma, Nokia juhti Jorma Ollilat tegite, sai see omamoodi kultustükiks. Aga Ollila – sellist inimest ei saa ju ometi olla?
Ollila? Jah, karakteri lõin ise, kuid väliselt püüdsin sarnane olla. Mul oli ainult kaks pilti, kammisin juuksed nii nagu temal, selga panin heleda ülikonna. Ma ei teadnud, mis häälega ta kõneleb või milline hääletämber tal on, aga kui käisime Soomes esinemas, siis paljud soomlased tänasid mind ja ütlesid, et ega soomlased ise ka ei tea, milline see Ollila täpselt on. Kuna ta annab vähe intervjuusid, on vähe uudistes, siis nad hakkasid mõtlema, et jah, selline võib Ollila olla vist küll.
Ons need parodeerimised nüüd kitš või tõsine teatrikunst?
Kuidas keegi võtab. Praegu on põhiasi, et naerdakse ja kiidetakse, kui täpselt ma Pansot järele teen. Teatriringkondades ja vanemad inimesed, kes on Pansot näinud, tulevad ja räägivad, et on nii vaimustatud. Et hääl ja pilgud ja nüansid on nii Panso, kui Panso veel olla saab. Pandi puhul öeldi kah, et olin rohkem Pant kui Pant ise oli.

Auhindu ei anta

Ehkki teete meelejäävaid rolle, olete siiski justkui eesti teatri autsaider, sest teatripreemiaid pole teile jagunud.
Jah, ma ei tea, miks… See on juba teatrikoolist saadik nii, et kui ma midagi tegin, siis lavapartnerid ütlesid: fantastiline roll, super, kihvt, siit tuleb sulle kindlasti hooaja parima meesnäitleja preemia. Ja kui see preemiate andmise aeg kätte jõuab, ei ole ma isegi mitte nominent. Ei tea, mis fenomen see on, et mind siis ära unustatakse. Tuleb meelde, et «Orkestriproovis», kus mängisin ametiühingutegelast, tuli üks teatriinimene minu juurde ja arvas, et ma saan selle rolli eest kindlasti hooaja parima kõrvalosatäitja tiitli… Aga ei tulnud midagi.
Teeb see kurvaks, võtab hoogu maha või olete leppinud? Kui ei anta, olgu nii.
See tekitab meeleolulaineid. Vahel on kibestumus sees, igal juhul ei saa ma öelda, et mul on ükskõik. Ma ei läinud mitte sellepärast teatrikooli, et tundmatuks näitlejaks saada. Aga ma ei tea, mis ma tegema pean. Öeldakse, et mõni näitleja võib kas või terve etenduse pea peal seista ja ikka teda ei panda tähele. Ehk pean ma selle ka veel ära õppima?
Karjääri algus oli teil väga tagasihoidlik, esimene osa pärast lavakat oli lausa sõnatu.
Tegelikult jah, see oli Pärnus Endlas, ma sain suunamise sinna. Ja esimene roll oli mul peategelase vaikiv autojuht, seisin tagalaval, ootasin. Aga ma tulin ära sealt teatrist. Üks põhjus oli ka see, et mul polnud elamist. Alguses öeldi, et noor pere saab kahetoalise kõigi mugavustega korteri. Kui ma sügisel läksin selle jutuga direktori juurde, kukkusid tal prillid eest – et kust ma selle korteri võtan? Tulin ära, läksin Vanalinnastuudiosse, kus, nagu selgus, mulle kah tööd polnud. Mind pandi ühe joomise pärast koondatud näitleja asendajaks, tema mängida olid enamjaolt kelnerid ja härra-teile-on-kiri-stiilis rollid, need usaldati siis minu hoolde. Siis oli mul kibestumus päris suur, et ei osanud seda muud moodi leevendada kui alkoholiga.

Saatuslik roll

Näitlejana lennutasid teid orbiidile hoopis «Õnne 13» ja Allan.
See oli üldse väga imelik lugu. Esilagu mulle tundus, et roll on minu pealt maha kirjutatud. Mina elasin samuti oma naisega (kursusekaaslane Külli Palmsaar – toim.) ema kapi taga ja meil polnud ka oma elamist. Minu esimene pere laguneski just sellepärast. Ja kummaline oli veel, et kui mina «Õnnes» lahutasin Marest, siis lahutasin ka päriselus. Ükskord isegi ütlesin Astridile (Astrid Reinla, «Õnne 13» esimene stsenarist – toim.), et kas sa oled mulle kaamerad sappa pannud. Kõik oli ju üks ühele! Selles mõttes oli mul hea mängida, ei pidanud midagi leiutama, sain enda elu pealt võtta.
Nii saite lõpuks ka pisut tuntuks?
Ilmselt küll, ei tohi salata. Kuigi see ei ole selline töö, mis mind näitlejana lõpuni avaks. Minus on veel muid võimalusi, mida suudaksin näidata. Aga «Õnne 13» on omaette fenomen, sest ma võin minna Setumaal taluõue ja mind võetakse seal vastu kui oma poega – kusjuures see inimene ei satu iialgi teatrisse. Või et kui olin seriaalis just Marest lahku läinud, hüppas turul üks müüja leti tagant mulle lausa peale: mees, ära jama, Mare oli parem, võta Mare tagasi! Me ei tohiks seriaalitööd naeruvääristada.
Anne Veesaar rääkis, et mängis aastaid peaosi Rakvere teatris, aga kui tuli telesse, alles siis sai tuntuks.
Teatrikoolis ju sisendatakse, et tele on odav populaarsus, et see ei maksa midagi, kui mingi tädi sind trammis ära tunneb… Et kuulsus tuleb läbi teatri saavutada.
Aga Allan – selline ei tohiks üks mees ju ometi olla?
Allan on tüüpiline eesti mees, ainult et enamik suudab end paremini riidesse panna, paremat rühti hoida ja ilusamini naeratada. Kui aga sellistele anda pits alkoholi või rohkem, siis on uskumatu, milliseks mõni muutub.

Konarlik algus

Linnateatriga lõppes teie suhe pärast viit aastat. Kas teid koondati või lahkusite ise?
Ma tulen igalt poolt alati ise ära, Endlast, Vanalinnastuudiost, Linnateatrist.
Kas ennetasite võimalust, et teid koondatakse?
Arvan küll. Ehkki palju aega on möödas, ei ole ma valmis kõigest rääkima, miks nii läks. Nüganen ju mu Linnateatrisse kutsus. Aga selle, et jäin teatritöödest kõrvale, olen ma ise põhjustanud, sest vaatasin niivõrd palju mujale. Just töö suhtes. Mind ahvatlevad kõikvõimalikud muud kutsed ja asjad, et võib-olla jäigi teatris minust mulje, et Tamm tahab kõike muud teha, kui oma koduteatris töötada.
On see vähemalt õige valik – olla vabakutseline?
Jah, ma ei taha enda üle ühtegi ülemust, tahan ise otsustada oma tööde üle, tahan olla iseenda ülemus, nagu praegu olen. Olen palgalisena palju kogenud, et kui oma teatris ei ole tööd, siis ei anta võimalust ka mujale minna. Ma ei saa aru, miks. Olen pika viha pidaja, see jääb sisse ja võib teatud olukordades ebameeldivalt välja lüüa. Vabakuselisena olen pingetest vaba. Ma ei kannata, kui käib teatrijuhtkonna tagarääkimine ja kirumine. Avalikel koosolekutel ei võta aga keegi sõna, lihtsalt istuvad. Silmakirjalikkust ja kahepalgelisust ma ei kannata.
Kui mõni teater teeb konkreetse ettepaneku palgale tulla, kas lähete?
Kutsutakse küll, aga ma vist ei lähe. Tahtjad on just need teatrid, kus ma viimasel ajal olen tööd teinud. Tihtipeale on nii, et kui ma olen kuskil teatris rolli teinud, kohe küsitakse, kas palgale ei taha tulla. Küllap on nii odavam. Kui olla teatris palgal ja kõikvõimalike otsustajatega ühes paadis, on kindlasti võimalik näitlejana paremini tööd saada kui praegu. Minu teatritööd on kõik väga juhuslikud: helistatakse, kui viimane häda käes, kui keegi on ära öelnud…
Ei tahaks uskuda.
Mul on olnud ka aegu, kui keegi ei helista. Olen olnud kodus, istun, mõtlen ja täielik ahastus on peal, et kas keegi veel kunagi helistab, kas keegi veel mäletab mind üldse. On olnud nii, et kuu aega keegi ei helista. Siis mul tekib paanika: mis nüüd saab, mis nüüd tuleb? Ja kui keegi helistab, siis võtad kohe töö vastu, isegi kui ei ole huvitav. Nädal hiljem helistab keegi ja pakub sada korda huvitavamat tööd, aga ära öelda enam ei sobi.
Arvan, et teatripoliitikat juhib teatridirektor, kes ütleb peanäitejuhile ette: näe, meil on 20–40 näitlejat palgal, kasuta neid, ära võta külalisi, nad on kallid.
Teie olete kallis mees?
Ilmselt käib minuga selline kuulsus kaasas. Olen kuulnud, et kui üks külalislavastaja soovis mind, siis öeldi: ee-iii, Tamm on liiga kallis, võtame parem mõne teise. Kui see teine keeldus, pöörduti ikkagi minu poole ja kui siis lavastaja hakkas väriseval häälel rahast rääkima, ütlesin talle hinnaks 1000 krooni. Kõigest! imestas ta. Tuli välja, et ma küsisin poole vähem kui teised.
Kui Draamateatris on direktori palk 40 000 krooni, miks peaks tippnäitleja sissetulek siis väiksem olema?
Mulle on mõni hea kolleeg isegi öelnud, et kuule, sina võiksid küll juba rohkem küsida, sa oled selline nimi, et… Kõik on suhteline. Mõnel teatril lööb minu hind hinge kinni, teisele teatrile pole see midagi.

Tähelend algas

Kas nüüd on siis lõpuks käes kauaoodatud tähelend?
Pean tunnistama, et viimased kolm aastat on olnud tunne, et peaks end kloonida laskmaa, lihtsalt ei jõua enam…
Konarlik algus on jõudnud sinna, kuhu peab?
Imelik jah, et algus oli nii konarlik, sest kui lavaka lõpetasin, oli mul diplomil eriala, näitlejameisterlikkus, viis ja Kalju Komissarov kirjutas mulle kaardile: «Soovin jõudu, sest edus ma ei kahtle.» Ja siis olin esimesel hetkel hämmingus, et kus see edu siis on… Sest kui nägin, kui hästi hakkas kursusekaaslastel minema, Dvinjaninovil ja Simmulil Vanemuises… See oli kummaline. Nüüd on muidugi hea tunne, et ma ise vahepeal teisele erialale ära ei läinud.
Sama heitlik, kui on olnud karjäär, on olnud ka pereelu?
Jah. Minu emal ja isal on sel suvel, minu sünnipäeval, 56. pulmaaastapäev, oleksin samuti tahtnud midagi sellist. Kui keskkooli ajal mõnesse klassiõesse armusin, arvasin, et abiellume ja elame elu lõpuni koos – niisugune on olnud mu ideaal. On kõigile palju haiget teinud, et minu elu pole nii läinud.
Teid on naine kaks korda maha jätnud. Mida see on andnud või võtnud?
Mida noorem olen olnud, seda rohkem on olnud tunne, et sel hetkel on kõik võetud. On aegu, kus olen üldse ainult iseennast süüdistanud.
Teie kõrval on olnud Külli Palmsaar ja Katariina Lauk, nüüd on Helena Merzin. Ikka näitlejad.
Öeldakse, et hunt kodu lähedalt ei murra. Ma küll ei tea, mis loom see murrab, aga mina olen just see hunt. Võib-olla on asi selles, et kellega rohkem kokku puutud. Eriti, kui on palju tööd, siis lihtsalt ei puutu teiste elualade inimestega kokku ja lihtsalt ei ole jaksu, et pärast etendust läheks veel ööklubisse kedagi otsima…Tihtipeale on ju pärast etendust nii palju rääkida – kui siis kaaslaseks on näitleja, on see parim.
Kui teile tehakse pakkumine etendusse, kus peaksite koos mängima oma endise abikaasa Katariina Lauguga, kas läheksite?
Jah. (Pikk paus.) Mõni ütleb, et jääb naisega pärast lahkuminekut sõbraks, ei mingit probleemi. Mina ei ole selline inimene, kui on lõpp, siis on lõpp.
Tamm vaatab Itaalia toidukohviku aknast välja ja jääb mõttesse. Armastuse teema on raske, tunnistab ta. Iga küsimus selle kohta vajutaks ta justkui küüru, sest kogemused on valusad. Vältimaks musta pesu pesemist, on omavahel kokku lepitud, et avalikult sellest ei räägita. Näitlejal on mõlemast abielust tütar – Johanna on 18aastane ja Rebecca kuuene. Tamm vaatab kella ja ütleb, et peabki Rebeccaga balletitrenni minema. Jõuab aga veel ühe kohvi võtta ning muretseda, et peab vist ka pastat kaasa ostma – lapsele maitseb ju.