fbpx

Olude kiuste teatrimaagiat tegemas


Gabriel García Márquez ja Toomas Hussar
“Sada aastat üksildust”
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Ervin Õunapuu
Peaosas Riho Kütsar
esietendub “Vanemuises” 28. jaanuaril.

Mele Pesti vestles lavastaja Hendrik Toompere jr-ga, kes ei ole päris kindel, kas tema lavastuse “Sada aastat üksildust” esietendus 28. jaanuaril ikka toimub.

Lavastaja Hendrik Toompere juunior ei ole kümme päeva enne esietendust päris kindel, kas 28. jaanuaril “Sada aastat üksildust” esietendus ikka tuleb. “Olen küll igasugu rasketes tingimustes töötanud, aga päris niimoodi seni mitte,” kritiseerib ta prooviperioodi Vanemuise teatris. Asi pole sugugi kehvades näitlejates või külmas saalis – Toomperet kuulates võiks arvata, et suure teatrireformi ja kulude kärpimisega on veidi liiale mindud. Kurikuulsat kombinaatteatrit, kus koridorides peitusid kümned salapärase ametiga vähese tööga tehnikuid, sel kujul enam ei eksisteeri. See tähendab aga, et nüüd võib õigel hetkel töökäsi puudu jääda. Maja ühes otsas lavastatakse ooperit, teises balletti ja kolmandas samal ajal draamatükki – proovi siis meisterlikku tehniliselt sujuvat kunsti teha.
Kui siia lisandub veel teadmine, et see materjal ega ka see trupp ei olnud üldse Hendrik Toompere enese valik; et autoriõiguse tõttu tuli sisu kõvasti ümber teha; et lavastajal ei õnnestunud soovitud Peeter Volkonskit peaossa saada ja last but not least – “Sada aastat üksildust” on lavale seadmiseks üks kohutavalt raske teos, samas ka Eestis vägagi armastatud romaan, siis… tekib päris palju küsimärke. Vaatame, mida lavastaja selle kõige kohta arvab, kust võtab enesekindluse külma rahuga esikaõhtule vastu astuda.

Miks valisite selle loo siin ja praegu, Eestis 2006, kui aktuaalseid sotsiaalseid probleeme pulbitseb meie ümber küllaga?
See romaan kuulub igal juhul maailma romaanide esikümne hulka. Sellise materjali puhul pole täpne ajastus enam üleüldse oluline. Seal on lugu inimestest, maailmatunnetusest, põhiväärtustest, otsimistest, leidmistest, kaotustest – see on üleüldine asi.
Kui seda raamatut nooruses lugesin, siis ta ehmatas mind ikka päris ära – ta on väga paeluv. Vahepeal unustasin ta, nüüd ta tuletati mulle jälle meelde. Mulle tehti pakkumine Vanemuise poolt. Siis ütlesin, et seda pole võimalik teha sellisel kujul, nagu raamat on, sõdisin umbes pool aastat vastu, aga kuidagi nad said mind ikka nõusse. Siis selgus, et seda ei tohigi adapteerida, ta on autoriõigustega kaitstud. Mõtlesime Toomas Hussariga, et äkki teha iseseisev näidend, mis ainult toetub “Sajale aastale”. Tuli välja iseseisev lugu, aga viiteid romaanile on lõpmatul hulgal. Seal on kihistusi nii palju, et tuleb valida neist üks, mida hakata jutustama. Nimed ja tegelased on samad mis romaanis.
* * *
Olen varasematel aegadel mõelnud küll ja küll, et seda raamatut võiks teha, mitmel põhjusel. Romaani kirjanduslik kude on mind läbi aastate inspireerinud oma lavastusi komponeerima. Olen mingis mõttes maagilist realismi proovinud realiseerida kogu aja, mil olen lavastanud. Ei saa öelda, et see raamat olnuks mingiks juhiseks või piibliks, aga see tehnika on mind alati paelunud.
Mind huvitas ses tekstis ühiskondlike muutuste teema. Teiseks paelus soov aru saada, kuidas maailm toimib, puhas intellektuaalne kirg mõista, kuidas see masinavärk toimib.
Kolmas on üksilduse teema: maailm meie ümber võib olla pitsiline ja tihe, aga pragude vahelt immitseb ikkagi tunne, et oled iseendaga üksi. See ei ole depressiivse iseloomuga taju, vaid pigem õnnestavat laadi. Saad äkki aru, et nii ongi, oledki üksi. Üksinduse tunne on see, millest tänapäeva inimene põgeneb kogu aeg. Ta üritab seda igasugu vahenditega ületada: šopates, lehti lugedes jne. See tunne, mis mul lapsepõlves maal kuude kaupa üksi olles oli – vanaema tegeles loomade ja õmblemisega, mina olin üksi –, kui tajusin, kuidas putukas lendab ja puud seisavad paigal, ja et see on kogu aeg nii järjest ja järjest ja järjest. Siis hakkad aru saama, et kõik on inimese enda peas, kuidas sa suhestud maailmaga, ja siis sa äkki ei ole üksi.

Kas tegevuskoht on universaalne, kas lavalt õhkub saali rohkem romaani kodumaa Kolumbia või Eesti olustikku?
Seal võib ära tunda ükskõik mis koha, väga ta Ladina-Ameerika peale ei viita. Tegevus toimub universaalses ruumis, aga mitte tinglikus, vaid ikka päris ruumis.
Romaanis “Sada aastat üksildust” on muu hulgas kasutatud sellist sotsiaalset teemat: mida tähendab suhteliselt teistsuguse (ei taha öelda primitiivse) alusega kultuuri sulamine üldisesse tsivilisatsiooni, nende kokku kuulumine. See teekond, mille romaanis vana José Arcadio Buendia seoses tsivilisatsiooni tulekuga läbi käib, ongi võetud lavaloo sisemiseks teljeks. Mingis mõttes ta kirjeldab ka seda maailma, mis on meie ümber viimased aastakümned olnud – selle koha pealt klapib ta ju ajaga kokku.
Seal on veel terve hulk asju, mis puudutavad meid kõiki. Nagu näiteks, et kuidas aru saada nendest maailmadest ja süsteemidest, mis meile peale tulevad. Ma olen kaugel päevakajalisusest, mind ei huvita, mis saab osooniaugust või mida teha siis, kui nafta otsa lõppeb, kuidas käsitleda prostitutsiooni või HIVi. Seda tööd teevad tunduvalt paremini teised meediumid: televisioon, press jne.

Niisiis – teiegi arvate, et ei ole vaja sotsiaalset teatrit, mida kriitikud on viimasel ajal valjuhäälselt nõudma hakanud?
Teatri puhul on peamine leida üles see emotsionaalne tunnetuslik vahetu taju, mis inimestega juhtub, kui nad ühes süsteemis elavad. Teater ei ole intellektuaalne tegevus. Ta põhineb loomulikult intellektuaalsel arusaamisel, aga on väga palju muid komponente, mis on samuti olulised.

Üks lihtne Ladina-Ameerika poiss ütles mulle kunagi maagilise realismi üle arutades, et “mingit maagiat seal ei ole, meie elu ju käibki nii”! Kas tuleks Atlandi ookeani kujul karta ületamatut veelahet, peljata, et eurooplane ei saagi Ladina-Ameerika tegelikkust mõista?
See on välise kultuuri tingmärkide küsimus. Minu arust ladinaameerika ja ka hispaania kultuuri raamid on tunduvalt avatumad kui siin, igast otsast on võimalik leida uksi-aknaid-väljapääse, läbi katuse võib minna. Kultuurisärk ei ole nii tihedalt peale vajutatud kui eriti just protestantlikus Euroopas.
Meie maailm on väliselt tuntavalt selgem ja puhtamate piirjoontega, seetõttu tunduvad meile selle raamatu sündmused müstilised või maagilised. Aga tegelikult see nii ei ole. Inimesed on igal pool sarnased, sisemised impulsid on eri rahvustel täpselt samasugused, ainult erinevalt raamistatud. Mul ei ole soovi luua etnograafilist pilti, tuua Ladina-Ameerika siia ja näidata, kuidas nad elavad. Seda on võimatu teha isegi lähemate kultuuride puhul.

Maagiline realism ja teater kokku meenutavad üht ülekasutatud terminit: teatrimaagia. Kas see tähendab, et see 1960ndatel maailma vallutanud Ladina-Ameerika kirjandusvool ongi oma olemuselt teatraalne?
Põhimõtteliselt peaks olema jah. Üritan luua sümbioosi erinevatest asjadest.
Minu arvates on selle teksti puhul oluline see, et samal ajal toimuvad eri tasapindadel laval eri ajad ja eri sündmused. Tegelikult olen tahtnud näidata, kuidas Melquiades kirjeldas inimkonna ajalugu – ja see on minu arvates ka romaani kvintessents. Ta ei kirjeldanud seda mitte inimeste tavalise aja-mõõtkava järgi, vaid nii, et eri ajad olid koos ühes ajahetkes. See ongi see filosoofiline või kunstiline lähenemine; see on põhiasi, mida olen tahtnud teha. Ja see ongi lavakeelde tõlgituna minu jaoks maagiline realism. Tehes laval ükskõik mida, see ongi maagiline realism.
Nägin selles romaanis nii palju avatud võimalusi, mis lasevad tavalisest erinevalt tõlgendada lavaruumi, võrreldes teiste tekstidega, mis on ehk tõepoolest probleemsuse seisukohast aktuaalsemad.

Küsin teise võimaliku hirmu kohta. “Sada aastat üksildust” on pea igas Eesti kodus olemas, seda loetakse ja armastatakse tänini ja raamatukogudes on teosele järjekorrad ka neli aastakümmet pärast ilmumist. Kas te ei karda, et igaüks tuleb saali oma pildiga ja siis pettub? Suurepärast romaani on ju ülikeeruline filmi või lavastusega ületada.
Muidugi ei saa ületada ja muidugi ei vasta me ettekujutustele. See peab loll inimene olema, kes hakkab tasemeid võrdlema. Ka minu ettekujutus romaanimaailmast on absoluutselt teistsugune kui see, mis lavale jõudis. Ettekujutust ei olegi võimalik tõlkida, need on täiesti erinevad keeled. Need arusaamised toimuvad inimese peas eri kohtades, me loome laval uut maailma. Ega publik ei unusta oma ettekujutusi muidugi. Aga enamik, kes on lugenud seda ju rohkem kui kümme aastat tagasi, nad mäletavad ainult üksikuid detaile, nagu näiteks vereniret, mis pikalt voolab…

Just, ka minul oli see esimene visuaal, mis silma ette tuli.
No mis siis. Alati on ka virisemisi sel teemal, kui tehakse lugu lähiminevikust. Igaühel on oma pilt kolhoosiajast, pioneeripõlvest, sellest, kuidas iseseisvus taastati – seal ei leia kunagi konsensust. Kõige olulisem on see, et lavalt saali tulev ei tekita mingeid küsimusi, kui ta mõjub ja töötab – lavastus ja raamat on siiski täiesti eri asjad.

Mis paralleele Eesti teatrimaastikult võiks teie taotlustele tuua? Endale tuli “Saja aasta” põlvkondade vahetumisele, müütidest küllastumisele mõeldes pähe kohe Peeter Jalaka “Eesti ballaadid”. Kuidas sellisesse tavapärasest erinevate väljendusvahenditega teatrisse suhtute?
Väga hästi. Eks ma olen millegi sarnase tegemise peale mõelnud ka. Aga sellisel kujul ja tasemel, nagu ma tahaksin seda teha, selleks on vaja natuke teistsugust näitlejaõpet. See on võib-olla omakasupüüdlik lähenemine, aga sel kevadel ma võtangi oma kursuse lavakunstikooli. Klassikalised oskused peavad olemas olema, aga midagi on veel vaja.
See romaan on nii rikas, et võiks võtta ükskõik kust kümme lehekülge ja sellest lavastuse teha.

Te olete proovinud oma lavastuses kogu romaani hõlmata?
Ei, kuni José Arcadio surmani, aga oleme natuke ettepoole nihutanud ka neid asju, mis romaanis pärast toimuvad. Mustlased on saanud teistsuguse käsitluse kui raamatus. Romaanis nad toovad algul magneti ja teisi teadussaavutusi, hiljem muutub see meelelahutuseks, kitšiks ja tillitamiseks – sel juhul oleks pidanud tegema lavastuse mustlastest. Meil toovad nad kaasa hoopis oopiumi: n-ö võluflöödi, mille abil maailm hakkab José Arcadio jaoks kokku jooksma hoopis omamoodi.

Truppi koostades ei olnud teil vist eriti vabad käed?
Ei, aga mina arvan, et ega see alati ei annagi parimat tulemust, kui saad enda jaoks absoluutselt ideaalse trupi koostada. Asjad ei ole teatris ratsionaalselt programmeeritavad, vaat et mittesobiv näitleja avaneb mõnikord sootuks ootamatu külje pealt. Meil kiputakse näitlejaid kasutama aastate lõikes väga ühtemoodi.
Me pidime palju kombineerima, näidend muutus töö käigus tugevalt. Paljud tegelased omandasid hoopis uutmoodi jooni kui romaanis.
Mulle endale tundub intrigeeriv, et Melquiadest mängivad kaks näitlejat: suur Lembit Eelmäe ja väike Alo Kurvits. Nad on korraga laval, aga pärast Singapuri soodes ujumist tuleb väike Melquiades üksinda tagasi – ta võtabki erinevaid vorme.
Peategelaseks soovisin Peeter Volkonskit, aga mitmesugustel põhjustel mängib hoopis Riho Kütsar ja ma olen temaga ka väga rahul.

Kuidas te lõpusirgel kogu lavastusega rahul olete?
Aega on väga vähe. See prooviperiood, mida tavaliselt vajan, selline Eesti keskmine, on väga väheseks jäänud. Asjad on kõik olemas, aga napib inimesi ja reaalset aega. Lõpuosa, tehnilised kokkumängimised, on erakordselt pingelised. Loodetavasti see esietendus ikka 28ndal toimub.

Reklaamikampaania käib täistuuridel, vastutus on vist päris suur?
Vanasti ma närvitsesin rohkem. Nüüd saan aru, et närveerimine ja vihastamine võtab ainult nappi tööaega veelgi vähemaks.

Kas see n-ö üldsuse surve on kasvanud ka, seoses suurte teatrilegendide lahkumisega? Rahvas vajab uusi kangelasi…
Selliseid asju ei saa ette programmeerida, tihti need kangelased tulevad juhuslikult ei-tea-kust. Mina isiklikus plaanis selle pärast eriti ei muretse.

On jäänud mulje, et Eesti teatriinimesed on üsna tundlikud kriitika suhtes.
Ei oska öelda, kas filmimehed on vähem tundlikud kui näitlejad-lavastajad. Aga asi on ka selles, et näitleja peab kogu tugeva kriitika peale ju järgmisel päeval sama asjaga uuesti lavale minema, vahetult teiste inimeste ette. Teater toimib päevast päeva, filmi puhul võin sõimu ära unustada, sest film mängib ilma minuta edasi.
Mina olen pigem märganud seda, et teatriinimesed on tunduvalt vähem allergilised kriitika suhtes kui kriitikud ise.

Te ise ei ole samas vist üldse meediapelglik?
Ei, kui ikka midagi öelda on, siis lähen ja ütlen. Aga niisama kah meediasse ei roni.

Miks Hillar Kohv teid telekas läinud nädalal painas?
(Toompere olla rahulikult istunud Pimp TV eetris, kodanik Kohv Viinahaualt jauras talle omases laadis ja ajas lavastajale ligi, olid kolleegid mulle kirjeldanud – M.P.)
See oli küll päris pull nali ausalt öeldes.

Ma ise ei näinud, aga mulle räägiti.
Räägivad, jah? (Kiire pilk üle laua) Ma tulin proovist ja siis see Ken Saan jäi lihtsalt jalgu ja muudkui mangus ja mangus. Ma mõtlesin, okei, vaatame, mis pull see käib, puhtast hasardist läksin vaatama, mis sigadust nad jälle organiseerivad. See oli sürrealistlik kogemus. (Homeeriline naer) Hillar tahtis mult osa saada, küsis, kas vastab tõele, et ainult läbi voodi saab lavastusse osa. Ma siis ütlesin, et muidugi, ainult nii käibki, nii mehed kui naised. Hillar muretses, mis ta peab siis nüüd tegema, kuidas külge lööma. Ma ütlesin, et pead pead silitama. (Rõhuga)Kohutav. (Paus)Ah, ükskõik.

Edasised plaanid pärast “Sadat aastat”?
Kevadel plaanime koostöös Kivirähuga lavastust “Sürrealistid”. Ma arvan, et sinna paneme ka põletavad eluprobleemid sisse. See tuleb Draamateatri suvine projekt, võib-olla isegi Viinistus, aga siseruumides.