fbpx

Olemise sulnis õudus


Kadri Selge, Tartu Postimees

Uks prantsatab pauguga kinni ja vaatajale avaneb pilt kahest mehest, kes hirmust tardunud pilgul vahivad äsja sulgunud väljapääsu poole. Tartu Saksa Kultuuri Instituudi saalis algab Ain Mäeotsa lavastatud «Elling».

Kohaletulnuil pole vajadust pikemalt pead murda saabunud tegelaste sotsiaalse ja intellektuaalse kuuluvuse üle, sest juba etenduse esimestel minutitel rullub see vaataja ees mustvalgelt lahti. Elling (Riho Kütsar) ja Kjell Bjarne (Margus Jaanovits) on veidrikud, hullud, evolutsiooni praak. Seda kõike «normaalse» ühiskonna vildaka pilgu läbi.

Haruldased indiviidid

Kuid Mäeotsa «Elling» annab veel ühe võimaluse – vaadata ja näha neid kui haruldasi (inglise keeles rare) indiviide. Ja siinkohal tekkis minul kui vaatajal tõrge: kas tõesti jälle üks läbinämmutatud lugu teemal normaalsus vs hullus!? Lavastuse algul taban ennast nii mõnedki korrad irooniliselt mõttelt, et pean jälle vaatama samasuguste pooside, žestide ja miimika jada, mida olin Vanemuise paari aasta taguses «Lendas üle käopesa» näinud.

Õnneks mitte. Jaanovitsi mängitud primitiivsetele vajadustele pühendunud Kjell Bjarne rännakut ühiskonda integreerumisel juhib mõte heast söögist ja naiste keppimisest. Need kaks teemat toovad tema lollakalt tühjusesse vahtivale näole muutuse ja annavad muidu nii piiratud ajule käsklusi tegutsemiseks.

Ja see tegutsemine on kõigest hoolimata progressiivne: ta kohtub alkoholi küüsis vaevleva raseda naabri Reidun Nordsletteniga (Ragne Pekarev), kelle eest hoolitsemine, kelle armastamine teeb Kjellist reaalsituatsioonides enese ja ühiskonnaga toime tuleva inimese.

Lavastuse sekundaarsete tegelaste (ehk siis ühiskonna aktsepteeritavate kihtide) hulka kuuluvad juba eespool mainitud ebaõnnestunud armusuhete ning kahtlaste elukogemustega Reidun Nordsletten ja motoorse rahutuse all kannatav sotsiaaltöötaja Frank Asli (Markus Luik). Mõlemad on ühiskonna «normaalsed» eri sotsiaalsete kihtide esindajad. Nende eraelu sisaldab aga piisavalt palju kummalisi seiku selleks, et neid ebatavalisteks ja/või anormaalseteks nimetada.

«Ellingu» kõige intrigeerivam tegelaskuju on nimitegelane ise. Oma vennaliku hoolitsuse, võimsa kehaehituse ja iroonilis-grotesksete publikusse pöördumistega suudab ta kohati oma veidrik-olemisega publikut petta. Tema mõtteavaldused annavad aimdust suurest lugemusest ja arenemisvõimest.

Kuid juba järgmisel hetkel võib Elling käituda kui ärahellitatud ja hirmunud laps, kes end põrandale pillutab ja oma jonni ajab. Ilmselgelt on tema sotsiaalses abituses süüdi ema, kes oma elu ajal pärssis poja ühiskonda sulandumist. («Ellingu» vaatamine võiks olla kohustuslik emadele, kes elavad koos poissmeestest poegadega!)

Nii võib Elling teoreetilistes küsimustes hakkama saada, kui ta on aga sunnitud seisma silmitsi reaalsete olukordadega, on tema tegutsemis- ja mõttevõime halvatud. Lihtne tegevus nagu telefonile vastamine või poes käimine tekitab temas kabuhirmu. Ellingu suurimad probleemid on seega hirm üksinduse ees ning hirm näha maailma sellisena, nagu see on. Kjell Bjarne ja fantaseerimine aitavad Ellingul pageda talle meelepärasemasse keskkonda.

Juugendstiilis majas

Lavastuse alguses jäi «Ellingu» toomine Tartu Saksa Kultuuri Instituudi ruumidesse küsitavaks, mõistmatuks, harjumatuks. Mis ühendab juugendstiilis ehitatud maja saali sotsiaalkorteriga (olenemata sellest, kas see on Norras või Eestis)? Lavastuse lõpuks see küsimus mind enam nii teravalt ei purenud. Kuigi kohavaliku esteetiline tähendus jäi endiselt ähmaseks, tekitas näitlejate ja publiku väike distants ilmselgelt intiimsema õhkkonna.

Lõpetuseks peab tunnistama, et mu esialgne skeptilisus asendus meeldiva üllatusega, kuna Mäeotsa rõhuasetused polnud mingitesse üldlevinud ideoloogiatesse kinni kiilunud. «Ellingu» happy end’i iga liigne nüanss oleks võinud labastada terve lavastuse. Seda ei juhtunud, mistõttu võiks igivirisev enese eluoluga alati rahulolematu eestlane «Ellingut» vaadata küll.

Juugendmajas • Axel Hellsteniuse, Ingvar Ambjørnseni ja Peter Næssi kahevaatuseline näidend «Elling» esietendus Ain Mäeotsa lavastuses Tartus Saksa Kultuuri Instituudis (Kastani 1) 8. detsembril. • Hoonet Kastani 1 nimetab Mart Siilivask raamatus «Tartu arhitektuur 1830–1918» Tartu esimeseks ehedaks juugendarhitektuuri näiteks.