Olav Ehala mõtleb muusikas alati midagi uut välja
Helilooja Olav Ehalal on keset kuuma suve käsil töö Tartu Vanemuise teatrile. Ta avaldab, et see on aasta lõpus esietenduv muusikal, kuid rohkem praegu veel ei räägi.
Ehala kutsub külalised maja taha aeda, sest on enda sõnul juba terve hommikupooliku umbses toas klaveri taga istunud ja töötanud. Pärast intervjuud kiirustab ta korvpallitrenni.
Kas töö kõrvalt ikka puhata ka jõuate?
Mul on üks suurem töö vaja ära teha, nii et päris aega maha võtta ei saa, aga ma elan ju nii õnneliku koha peal: autoga kesklinnast vähem kui 10 minuti kaugusel, aga samas nagu maal. Kakumäe randa läheb ka veerand tunniga, nii et polegi põhjust maale pageda. Palavatel päevadel ikka rohkem puhkasin.
Teil on siis praegu mingi tellimus?
See tuleb Vanemuises aasta lõpus, aga pean sellega juba praegu tegelema. See on üks muusikaline lugu. Pean hoolitsema selle eest, et lauljad augusti keskpaigaks noodid kätte saaksid.
Täpsemalt praegu ei räägi?
Selles mõttes olen natuke ebausklik, et ei taha ära sõnada (naerab), aga see lugu tuleb kindlasti.
Kuidas te puhkate?
Päris jalad seina peal ka ei ole. Siin maja juures ja aias leiab alati midagi tegemist. Kui võimalik, saab ikka käia ujumas ja korvpalli mängin iga nädal. Plaanis on vaadata uusi teatrietendusi. «Eesti naiste laule» käisime Naissaarel isegi kaks korda vaatamas. Väga elamuslik asi.
Te olete öelnud, et vajate tähtaegu kuklasse, et tööle hakata. Kas ahistavalt ei mõju, kui teate, et peate muusika mingiks ajaks valmis kirjutama ja võib-olla ei tulegi häid mõtteid?
Tähtajad on ühelt poolt vastikud küll, aga teiselt poolt stimuleerivad. Kui tähtaeg on teada, siis pole aega oodata, et nüüd tuleb kuskil rannas peesitades mingi hiilgav idee. Siis on ikka vaja mõelda ja üritada luua. Esimene mõte, mis pähe lööb, muutub töö käigus kindlasti. See on nii ja naa.
Kellele on parem kirjutada, kas lastele või suurtele?
Siin ei ole vahet. Lapsed on sama tundlik publik nagu täiskasvanud. Nagu hea lasteteater ei ole mingi nännutamine, vaid tõsiseltvõetav asi, nii ka laste muusika. On väga palju amatööre, kes suhtuvad kriitilise meelega iseendasse, et noh, suurte muusikat ei tee, aga lastele kõlbab küll, lastele teen. See ei ole nii.
Muusika on teil geenides?
Ei oska öelda. Eks vanemad olid mõlemad musikaalsed. Isa sai kõige tuntumaks ilmselt noodigraafikuna, aga ta oli ka koori- ja orkestrijuht ning mängis trombooni.
Ema mängis väga kenasti klaverit ja tal oli ilus lauluhääl. Eks see avaldas lapsepõlves ikka mõju, kui ma kuulsin, kuidas ema mängis ja laulis.
Maailmas antakse praegu päris palju välja digitaliseeritud vanu helisalvestisi. Kas Kristallide varasalves oleks veel midagi, mida võiks ja saaks praegu välja anda?
Mõni aeg tagasi ühed entusiastid tundsid just samas mõttes huvi ja ma andsin vihjeid, kust võiks neid salvestisi otsida. Vaevalt neid palju on, aga üks teatav kimbuke peaks kas tele- või raadioarhiivis olema. Minu arvates need entusiastid leidsid midagi ja vist tegelevad sellega ka, aga ma ise ei ole selle peale eriti mõelnud.
Kui palju te tänapäeva muusikat jälgite? Kuhu on teie arvates muusikal praegu üldse areneda? Noote on ju lõplik arv. Popis ja rokis korratakse kuuekümnendaid ja nüüdisaegne klassikaline muusika on kaugenenud sellest, mida peetakse klassikaliseks.
Seda ma ei usu, et nüüd on kõik ära tehtud ja midagi uut ei ole enam võimalik välja mõelda. Lisaks 12 pooltoonile on olemas veerandtoonid ja mikrointervallid, mida nüüdismuusikas kasutatakse.
Pärast väga atonaalset muusikat on julgelt välja tuldud tonaalse muusikaga ja see kõlab jälle kuidagi värskelt. See käib lainetena.
Praeguse aja omapära on see, et väga erinevad stiilid esinevad ühel ajal. Loomulikult aeg-ajalt avastab noor põlvkond midagi eelnevast ja leiab sealt endale värsket.
Seda omamoodi käsitledes tekib sellest lõpuks ikka uus muusika. Ilma kogemuste kasutamiseta ei saaks ju siin maailmas midagi olla.
Olete loonud nii teatri- kui filmimuusikat. Kumb on südamelähedasem ja meelepärasem, kas teater või film?
Mõlemad on olnud hästi meelepärased. Ma olin ju 20 aastat Noorsooteatris, praeguses Tallinna Linnateatris tööl muusikaala juhatajana.
Filmi puhul sai eriti köitvaks töö multifilmide tegemisel. Lühikestele animafilmidele oli nii põnev muusikat luua, sai leiutatud igasuguseid asju. Tol ajal ju arvuteid ei olnud, kõik tuli elus muusikutega teha. See oli hästi vahva filigraanne nikerdamistöö.
Mida te veel saavutada tahaksite? Kas on veel mingit muusikaalast täitmata unistust?
Ma tahan lihtsalt oma tööd teha. Ma loodan, et ka edaspidi tuleb pakkumisi nii filmis kui teatris. Ma pole auahne inimene ja ei ole maailmalaiusest tuntusest kunagi unistanud.
Mul on väga hea meel, et minu laululooming headele eestikeelsete tekstidele mu rahvuskaaslastele korda läheb. See pakub mulle rõõmu küllaga.
Olav Ehala
• Helilooja, pianist ja õppejõud.
• Lõpetas Tallinna Muusikakooli (1969) ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi (1974, professor Eugen Kapi klass) kompositsiooni erialal.
• Oli aastatel 1970–1975 Noorsooteatris muusik ja 1975–1991 muusikaala juhataja.
• Aastast 1991 töötab Eesti Muusikaakadeemia õppejõuna.
• Eesti Heliloojate Liidu esimees aastast 2001.
• Esinenud pianistina paljudes riikides, saanud rahvusvahelisi auhindu joonis- ja nukufilmide muusika eest («Aeg maha», «Eine murul», «Ärasõit», «Papa Carlo teater», «Hotell E»).
• Abielus, poeg ja tütar.
Arvamus
Olavil on lisaks muudele headele omadustele imeväärne oskus hoida endast kurjad ja kurvad mõtted eemal – niisiis leiavad tema juurde tee ainult rõõmsad ideed ja ilusad helid, millest igaüks tahaks osa saada.
See valmistab Olkule nii rõõmu kui muret: pole kerge ennast jagada, kui oskad ühtviisi hästi nii muusikat kirjutada kui pilli mängida, nii kõnelda kui korraldada.
Leelo Tungal
lastekirjanik
Olku on üks mõnus inimene. Tema seltsis on alati hea olla. Ta on ju väga hea naljasoonega. Temast kiirgab mingisugust erilist headust.
Ma olen temaga tuttav olnud juba väga pikka aega. Isegi perekondlikult oleme läbi käinud üle 30 aasta. Olku on kindlalt üks minu parimaid sõpru. Kui Ehalast ja tema loomingust rääkida, siis on kaks asja, mis kindlasti jäävad eesti muusika kullafondi: tema laulud ja tema filmimuusika.
René Eespere
helilooja