Oboisti kodutöö

Raimu Hanson, Tartu Postimees

Oboe on selline pill, millesse muusik surub oma hingeõhu läbi topeltlesthuuliku ehk trosti. Peenemas osas on sellel pöidlapikkusel jupstükil läbimõõtu ainult paar millimeetrit. Ja need kaks lestakest, milleks pilliroojupp ühest otsast hargneb, on üsna tujukad.

Oboe huuliku tämber sõltub ju ka ilmast. Näiteks võib kergesti juhtuda, et Tallinnas teeb mingi trost koledat häält, aga Tartus kõlab laitmatult.

Troste tuleb oboemängijal ise teha. Pilliroo tellib Riivo Kallasmaa Prantsusmaalt või Hispaaniast. Lähtematerjali esmaseks töötlemiseks kulub eriliste tööriistadega, millest näiteks höövel maksab mituteist tuhat krooni, paar päeva.

Rootükk nõuab enne pilli otsa toppimist veel natuke metalli, korki ja niiti. Ja et trostid on kapriissed, kannab orkestrant neid paarkümmend tükki kaasas, ja uusi tuleb aina juurde teha.

«Kui proov või etendus lõpeb, lähevad teised muusikud koju, teevad teleka lahti, söövad midagi ja räägivad naisega juttu,» ütles Kallasmaa. «Oboemängija läheb aga koju ja hakkab trosti meisterdama.»

Riivo abikaasa Evelyn ütles, et teda oboemängija kodune nokitsemine ei häiri, sest tal endal on tihtipeale vaja vaikuses õppida.