Obinitsas lusti ja valu otsimas

Veiko Märka reportaaž suve suurima teatriprojekti sünnist.

Täpselt nädal enne 4. augusti esietendust oli Vanemuise vabaõhuetenduse “Taarka” mänguplatsi Obinitsa seltsimaja õuel kerge kaugelt ära tunda. Trupp on suur ning üha suuremaks läheb, sest paljud lauljad ja pillimängijad on proovidesse lülitunud hiljem. Muuseumiõu seevastu on üsna väike nagu setu õued ikka. Kõlab päris uskumatult, kui lavatöölised lubavad, et siia mahub korraga viissada pealtvaatajat. Aga küllap mahub, toolid olid juba kohal.
Näidendi seltskond on enamjaolt tuttav. Samuti Kauksi Ülle näidend “Pühak,” mida lavastas ikka Ain Mäeots Vanemuises ning peaosas oli ka toona Merca. Näidendi katkendeid mängiti juba 1998. aastal Põlgastes Kaika suveülikoolis. Koduteatrist ollakse nii pikka aega (kuu aega) eemal esimest korda.
Uutest jõududest on silmapaistev Alina Karmazina (Taarka tütar), kellele “Kodu keset linna” Marina naeruväärsest aktsendist loobumine on kindlasti vahelduseks.
Kuigi Obinitsat peetakse vaat et perifeeria sümboliks, on siin piisavalt seltsielu ka ilma suurlavastuseta. Sissesõitjat võtab kõigepealt vastu kunstiateljee “Hal`as kunn” (“roheline konn”). Bussipeatus on dekoreeritud kunstnik Albert Gulki näpunäidete järgi. Suvel on paik ka turiste ligi tõmbama hakanud. Nagu üks kohalik juhutööline mulle poe ees õlut juues kinnitab, on mitmes tema naabermajas suvekülalised.
“Laulavad, tantsivad ja teevad tsirkust,” iseloomustab ta nende elu-olu.
Näidendi autor Kauksi Ülle istub proovi ajal lava kõrval, pesamuna Leelo süles, üsna mõtliku näoga. Tema töö pole kaugeltki lõppenud, enam-vähem iga proovi käigus tuleb teksti muuta: “Kolm stseeni olen juba juurde kirjutanud.”
Uhkes papirüüs Indrek Taalmaa sööb mänguplatsi kõrval pooltooreid herneid.
“Ei tohi!” keelab Olavi “Kriminaalkurjategija” Ruitlase raamatu kaanemodell Angie Merca modelliagentuurist, kes kehastab näidendis üht nooremapoolset naist.
“Siin polegi midagi süüa,” mühatab Taalmaa ja sööb edasi, paljastades näitlikult religiooni alatu olemuse.
Algajalt dramaturgilt nõutakse, et ta peab suutma oma näidendi põhiidee paari lausega ära öelda. Küsin näitlejatelt Riho Kütsarilt, Margus Jaanovitsilt ja Tanel Jonaselt, mis on nende lühiresümee “Taarkast”.
“Kitzbergi “Libahundi” setu versioon. Lugu äratõugatud naisest,” leiab Jonas. Teised noogutavad.
“Taarka” kuulub eriti sel hooajal jõudsalt paisunud Eesti teatri feministlikku diskursusesse (Kivisildniku “Olovernes”, Triin Sinissaare “Soolaev”). Setumaal on sellel sügavad traditsioonid. Näiteks auväärsesse baaba-seisusesse sai naine siis, kui oli sünnitanud vähemalt ühe tütre. Pojad ei lugenud. Ja kes on kuulsamad setud? Ikka naised – Hilana Taarka, Miko Ode, Vabarna Anne…
Proovile tehakse 2-tunnine vaheaeg ja kõikseemees läheb Obinitsa koolimajja lõunale.
Sööma minnakse “Liinatsurade” meestelauluga. Laul on vana tuttav “Istse maailma veerekese pääl”, mis telesaatelegi nime andnud ja mis pärast Eesti astumist Euroopa Liitu ja piirileppe sõlmimist Venemaaga sobib iga viimase kui Eesti poolele jäänud Setumaa nulga* kohta paremini kui kunagi varem. Ja lauldakse siin mitte selleks, et näidendi vaheajal jäätisesabas seisjatel igav ei hakkaks, vaid suurest sisemisest sunnist.
Seljanka, piimakissell ja kohv. Ain Mäeots, kes näljase näoga lisakisselli taldrikut rihib, kuid sellest siiski ilma jääb, seletab, et distsipliinile pole kolmenädalane laagrielu mõju avaldanud. “Õhtul ikka võetakse mõni õlu, aga hommikul on kõik õigeks ajaks proovis”.
Mäeots tunnistab, et on tekstiraamatu ära kaotanud. Esialgu tundub lugu üsna absurdne, aga kui järgi mõelda, siis hoopis loogiline. Kogu setu kultuur on ju rajatud kirjasõna abita, Taarka isegi oli enamuse elust kirjaoskamatu. Asi see nüüd setu näidendit ilma paberita lavastada.
Näitlejatel on küll osad kenasti ees.
“Miks te teksti maha loete? Kas te tööd ei olegi teinud?” uurin näitlejatelt.
“Ei ole jah,” tunnistab Riho Kütsar.
See on nali, tegelikult olid just sel päeval kavas stseenid, mida esmakordselt läbi mängiti.
Aeg läheb siin üldse kummaliselt, üks osaline ei mäleta oma seiklusest pajatades, kas see juhtus nädal või kaks tagasi. Mis igavust peletab?
“Raamatud,” ütleb Kütsar. “Ja Tanel korraldas meile Hilana Taarka memoriaalvõistlused kergejõustikus. Seitse ala oli kavas.”
Merca loobub lõunaks Hilana Taarka riietest, mis ta tõeliseks vanamemmeks muudavad (mis rabav kontrast “Pühaku” suurilmadaami von Krüdeneriga!) ja kannab vahelduseks helerohelisi liibukaid. Kohvi juues tunnistab ta, et tema rollide pärlikees on Taarkal väga oluline koht.
”Mine muuseumisse ja vaata vana Taarka pilti,” soovitab ta. “Nendes silmades on rohkem elu kui mõnel tänapäeva kuueteistaastasel.” Kuna Merca suutis end üsna suurel määral Taarkaga samastada, leiab ta, et lavastaja pidi teda “üsna vähe” aitama. Ja lisab näidendi kohta üldisemalt: “Elu koosneb nii lustist kui valust. Selles tükis on mõlemat.”

*NULK – setu külad kuuluvad nulkadesse, ehk suurematesse piirkondadesse. Setomaal on kaksteist nulka.

Kes oli Hilana Taarka?
Hilana Taarka (1856–1933) oli setu kuulsamaid rahvalaulikuid. Alates 1921. aastast kodanikunimega Darja Pisumaa, rahvasuus tuntud aga Hilana Taarkana – Hilana küla järgi. Tema lauluand avaldus juba lapsepõlves. Paraku perekond laostus ja kaasavara puudumise tõttu pidi Taarka jääma vanatüdrukuks. Taarka tuline loomus ei suutnud aga olukorraga leppida ja ta sünnitas vallalise naisena viis last. Ta käis külapulmades laulmas, tegi tööd päevilisena võõrastele ja käis kerjamas. Tema talendi tegi laiemalt tuntuks soome estofiil Armas Otto Väisänen, kes tegi 1913–1922 mitu retke Setumaale. 1921 esines Taarka koos oma kooriga Helsingis laulupeol. 1924.aastal astus ta üles Petserimaa II laulupeol. Tänu Emakeele Seltsi asjaajamisele hakkas Taarka saama väikest abiraha, talle osteti maja Võmmorski külla. Taarka on maetud Obinitsa kalmistule. 1986. aastal avati Obinitsa koolimaja ees Taarka kuju (autorid Elmar Rebane ja Endel Taniloo).