«Nutsakas kassi asemel olnuks karjuv dissonants.»

«Ma olen uurinud, et kui te tahate endale kassi, siis on see täiesti lubatud,» teatab sotsiaaltöötaja Frank Asli. Mehed, no sellised neljakümne kandis mehed, rõõmustavad nagu päris noored poisid.

Sest Elling ja Kjell Bjarne pole just keskmised keskealised keskeakriisis mehed (kui selliseid üldse kuskil leida on). Nad on pisut muretumad härrased, kel tuleb esimest korda elus ise endaga hakkama saada. Kui nad ei taha sotsiaalkorterist palatit meenutavasse ruumi tagasi kolida.

Et Vanemuise lavastuses «Elling» on kõik realistlik – peaosalised Riho Kütsar ja Margus Jaanovits on näidendikangelaste eakaaslased, telefon laual heliseb päriselt, Tartu Saksa Kultuuri Instituudi akna taga sõidavad ehtsad autod –, loobus lavastaja Ain Mäeots algsest mõttest lasta näitlejail kassipoja paitamist kujuteldavalt mängida.

«Võinuks ju mingi nutsaka võtta, aga see olnuks karjuv dissonants,» selgitab lavastaja. «Karjuv, rõhutan.» Sotsiaaltöötajat Franki mängiv Markus Luik avastas ühel heal päeval, et sõbra korterikaaslasel on kass just viisikud toonud. Kvintetist valiti välja kaks kiisut.

Etendusepäeva õhtul pakib kasside isand Raivo oma kodulooma lapsed kokku ja tassib etenduspaika. Mis on õnneks kõrvaltänavas. «Kui see oleks ebamugavam kohustus, teeksin seda pikema hambaga, aga praegu on mul lihtsalt lustakas – see tundub ju jabur olukord: mul on kassipojad ja ma tassin neid iga natukese aja tagant etendusse,» kommenteerib Raivo, kelle praegu kolmenädalased kassipojad arvata poolteise kuu pärast rollist välja kasvavad.

Lavastaja Mäeots pakub, et küllap siis lükkab teater oma kombitsad välja (näiteks mõnda foorumisse) ja katsub, kus parajas vanuses kassid kasvamas.