Nukkerilus elusügis Vanemuise teatris
Vastukaja
Ei teagi, miks ma polnud siiani «Vladimiri väljakut» vaatama kippunud. Eks see oli väike pelgus, et kas kaks eakat näitlejat ikka suudavad ligi kolmetunnise etenduse välja mängida. Ka saabus enda elus aeg, mil oma vanaks ja haigeks kuhtunud vanemate igapäevase hooldamise kõrval pelgasin näidendi sisu liiga valusat mõju. Kuigi isegi mu gümnasistist tütar, keda muidu vaimustavad «Verevendade»- taolised teatritükid, ärgitas mind kindlasti seda etendust ära vaatama, lükkasin minekut siiski edasi kuni möödunud laupäevani (22.10).
Sel õhtul sündinud etendus viis mind tagasi noorusaega, mil «Põrgupõhja uus Vanapagan» ja teised tollal lavastunud Vanemuise tükid on siiani detailideni meeles. Lembit Eelmäe Põrgupõhja Jürkana maise elu katsumusi kogemas ja õndsakssaamist lootmas, Herta Elviste Juula, igavesti andev, hoolitsev, vaesuse ja vaeva kiuste tugev nagu ilmasammas. Ja Liis Benderi õrna lürismi taustal ootamatu ja värskena mõjunud krapsakas põrgueit Lisette…
Mis on täna? Sügis korjab kokku looduse suverüü, paneb inimesed hämarikus rohkem enesesse vaatama. Võtab kaasa ja viib ära mõne kauni inimese. Kuid täna võib märgade lehtede mõrkjast lõhnast pisut uimasena minna ka Vanemuise teatrisse. Seal tuleb selginemine, tuleb tänu loojate vastu.
Miks meeldis see etendus mu tütrele? Vanadusvaevade valu, «penskarite», prükkarite ja kodutute troostitu kulgemine lõpu poole, halenaljakas vanainimeste armulugu poleks pidanud talle ju pinget pakkuma. Kuid Lembit Eelmäe ja Herta Elviste mängust kumas nii palju vanaduse ilu, elukogemuste hindamatut väärtust, eakate inimeste oskust oodata, oskust pisku üle rõõmustada, oskust ka väärikalt alla anda, et see pidi noorele inimesele mõjuma suurema õppetunnina kui mitu pikka moraalijutlust. Ja nooruslikkust oli neis kahes küllaga!
Etendus lõppes. Teatrikülastajad ruttasid pimedas õhtus kerge vihmarabina saatel kodu poole. Olin üks viimaseid lahkujaid. Siis nägin, kuidas teatri tagant ilmus väike naisekogu ja astus veidi väsinud sammul ilmselt bussi poole. Temast paar sammu tagapool tuttavlik vatsakas mehekogu. Kas nad kiirustasid oma ühisesse koju?
Teatrilummus ja tegelikkus kippusid segi minema. Siiski loodan, et eakad näitlejad olid harjunud pimedal vihmasel õhtul jalgsi bussile minema, kartmata külma ja kolle. Aga ilusam oleks olnud näha seda vanapaari teatri poolt organiseeritud autosse istumas.
See etendus ei toimu ju igal õhtul, üle kaheksakümne näitlejanna on aga selline kullatükk, et teda peaks rohkem hoidma. Ehkki usun, et Herta Elviste on niisama tugev ja põline nagu tema kehastatud Põrgupõhja Juula ja «Vladimiri väljaku» Veera.