Nukitsamehe lugu teeb nii härdaks kui ka rõõmsaks

Vanemuises saab kaasa elada Oskar Lutsu „Nukitsamehe” tegelastele, sest Olav Ehala armastatud lastemuusikal Lutsu raamatu ainetel, muinasjutt, mis räägib armastuse, headuse ja hoolimise jõust, on nüüd lavaküps.

„Kollid ei olnud koledad, aga nad olid väga näljased,” lausus Netiemmele kümneaastane Anu peale etendust. „Raha muutus lehtedeks, sest nad kaklesid liiga palju. Aga metsas ei ole raha vaja, ju olid nad ikka rumalad kollid.” Lapsele meeldis muusikal väga ja ligi kahetunnine teatrikülastus ei tundunud pikk. Kavas peituva mängu kohta ütles ta, et seda peab uurima aga pildid on lahedad. Korra kippus Anule silma ka pisar, kui teises vaatuses lapsed koju jõudsid ning ema neid igatsenud oli. „Nukitsamees jonnis nagu lapsed ikka, tal olid ainult sarved peas,” vastas Anu nimikangelase kohta.

Lugu metsa eksinud Itist ja Kustist, kes satuvad Metsamoori majja ning peavad seal tegema rasket tööd ja hoolitsema pisikese Nukitsamehe eest, on tuttav paljudele eesti laste põlvkondadele. Eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluvast Oskar Lutsu „Nukitsamehest” sai film 1981. aastal. Helle Karise mängufilmile kirjutas muusika Olav Ehala ning 1999. aastal jõudis samanimeline lastemuusikal Rahvusooper Estonia lavale. „Nukitsamehe” laule tuntakse ja armastatakse – „Päikeseratas”, „Valulaul” ja „Kodulaul” on olnud ka laulupidude kavas. Lastemuusikali “Nukitsamees” muusika autor on niisiis Olav Ehala, libretto on kirjutanud Leelo Tungal ning laulusõnad Juhan Viiding.

Olav Ehala muusikat on raske kiita, see on tundud, armastatud ja väga emotsionaalne.

Vanemuise laval elustuvad ilusad ja seiklusrohked suvepäevad, mis kevade hakul on nagu lubadus varsti saabuvast linnulaulust ja maasikatest.

Krapsakad lapsed, põnev metsapere ja üliarmas talurahvas astuvad meie ette tundud headuses ning põnevas uudsuses korraga.

Lavastaja Eva Klements kutsus nimiosasse Viljandi kooli teatriharidusega Marilyn Jurmani. Teatri pressiesindaja sõnul oli Marilyn lavastaja jaoks seekord „üks ja ainus” valik. Noor näitlejatar sõnas Netiemmele peale õnnestunud esietendust, et ta ei kõhelnud rolli vastu võttes ja oli kohe nõus. „Ma arvasin samuti, et sobin Nukitsameheks ning olen väga õnnelik,” ütles Marilyn. Ta lisas, et esietenduse järgne tunne on väga hea, protsess algas ja kasvas nagu peab, kogu aeg lisandus nüansse ning lahendusi rollile.

Marilyn ütles, et ei vaadanud tuntud filmi rolli jaoks üle. „Nukitsamees on ju alati üks ja seesama, polegi suurt vahet, kes teda mängib. Tema jääb ikka Nukiks,” rääkis ta.

Metsamoori kostüümi kannab selles tükis Vanemuise üks tugisambaid Merle Jääger. „Nutsin öösiti, sest Ehala muusika on väga raske minu jaoks. Üldiselt on mul madal hääl aga seda on vaja siin üles kõrgustesse kruvida. Muidu tuli roll kergelt, teen seda naudinguga,” rääkis Netiemmele Merca.

Ta kirjeldas moori kui „naist meie keskelt, kelle on jobud töötud pojad, invaliidist mees ja kes ainsana hoiab majapidamist üleval. Nukitsamehe kohta ütles Merca, et teda võib iseloomustada kui „hüperaktiivset last”. „Ikkagi oma laps, väga armas!”

„Pakun, et selline pere elab toetustest, vaene naine kombineerib nagu suudab ja püüab peret toita.” Konkreetse lavastuse kohta mainis Merca, et tema mees ehk siis Ätt, keda mängib vanameister Ao Peep on väga tore. „See väike suts, mis ta teises vaatuses teeb on väga ilus.”

Metsa ilu ja valu

Maasikakorjamisel eksinud lapsi mängivad Marvi Vallaste või Laura Peterson ja Sten Karpov. Iti on krapsakas, ilusti joonistub välja laste omavaheline vaidlus vitsaga kasvatamise teemal. Kusti kõhklused ja Iti südamlikkus.

Metsakollid Mõhk ja Tõlpa ei ole laval hirmutavad vaid pigem koomilised. Naerda saab ka tuttava „näritud kont-närimata kont” dialoogi üle. Vanemuislased Jaan Willem Sibul ning Meelis Hansing tuletavad meelde mõnusaid kuid tahutama tüüpe.

Ja moor peab muudkui üksi rabama☺

Väga sümpaatne on Iir Hermeliini lavastajatöö, vihje võib anda et ka puud on laulma pandud. Kostüümid annavad edasi täpselt õigeid emotsioone, värvid loovad õhustiku. Lavamets on nii loomulik, et saalis istudes jääb mulje nagu satuks ise ka suvisesse loodusesse, justkui tunneks linnulaulu saatel maasikate ja sõnajalgade, pehme niiske sambla lõhna.

Ja muidugi see muusika, mida esitab Vanemuise Sümfooniaorkester ja ooperikoor!

Etendus on väga hoogne, nautida saavad nii väikesed kui suured teatrisõbrad, saab nalja ja võtab härduspisara silma. Õnnelik lõpp toob südamesse kodusoojuse ja suve magusa tunde.

Teatrist saab kaasa osta ka Nukitsamehe CD. Teatrijuht Paavo Nõgene tõdes, et üks esimesi õnnelikke plaadiomanikke oli seda kuus korda õhtu jooksul kuulanud. Selle peale lisas Vanemuise töötaja, et nende peres „läks Lotte plaat kaduma” kuna vanemad ei suutnud enam kuulata. „Laps kuulas seda päevad läbi, nüüd tegime kunstlikult väikese pausi,” rääkis nelja-aastase tirtsu isa. Ootame Vanemuisest heade plaatide riiulisse siis muudkui lisa.