Loe

“Nukitsamees” Vanemuises: ikka väsimuse märkideta

Vooremaa, Riina Mägi

Meie kandi mehe Oskar Lutsu looming on praegu Tartu Vanemuise teatri laval esindatud suisa kolme lavastusega: tantsulavastusega “Kevade”, draamalavastusega “Huntluts” ja muusikaliga “Nukitsamees”. Viimane esietendus juba 11 kuud tagasi, ent väsimuse märke ei ilmuta veel ei lavastus ise ega ka vaatajad.

Hiljaaegu juhtus minuga kentsakas lugu: mulle kingiti nimelt “Nukitsamehe” etenduse pääse. Poolt- ja vastuargumente kaaludes (natuke veider ju minusugusel suurel tädil üksi, st ilma lapseta keskpäevasele lasteetendusele minna!) otsustasin siiski minna ja tüki ära vaadata. Oli ju ikkagi huvitav teada, mida nad seal Vanemuises selle Lutsu tuntud loo ja Olav Ehala niisama tuntud muusikaga peale on hakanud.
Esimene elamus oli ahhaa-elamus: asjaolu, et mulluse presidendi vastuvõtu kontsertkava puhul kasutati ära toona veel esietendumata “Nukitsamehe” lavakujundust, jõudis minu teadvusse igatahes alles nüüd. Kaval võte: mastaapne tehismets “töötas” nii ühes kui ka teises kontekstis suurepäraselt.
Järgmises järjekorras rõõmustasin selle üle, et Itit ja Kustit on vaatamata täiskasvanud osatäitjatele (nähtud etendusel vastavalt Marvi Vallaste ja Sten Karpov) küllalt lihtne lastena tajuda: mul on nimelt enda lapsepõlvest saati allergia rinnakate ja puusakate “naislaste” ning karvasesääreliste “meeslaste” suhtes teatrilaval. Marilyn Jurmani kehastatav Nukitsamees on muidugi nähtus omaette: uskumatu, et kõik selle tegelase kehastamiseks vajalikud omadused — väike kasv, särtsakas karakter ja musikaalsus — ühe inimese ja veel diplomeeritud näitleja sisse on sattunud.
Poliitilised nüansid
Nukitsamehe lugu on Vanemuise laval ikka seesama äratuntav Nukitsamehe lugu, mille Luts oma raamatus jutustab. Kusjuures teadaolevalt on lavastaja Eva Klemets hoolitsenud selle eest, et mõned lõigud, mis Lutsu raamatust nõukogude ajal välja roogiti, lavastuse teksti tagasi saaksid. Kaasa arvatud see, milles Metsamoor (Merle Jääger) Kustit kaheksatunnise tööpäeva nõudmise pärast hurjutab ja sotsiks sõimab.
Jäägeri vahekommentaar — “See on Lutsu originaaltekst!” — on sihitud täiskasvanud vaatajale, kes muidu ilmselt arvaks, et tegemist on lavastaja ülipüüdliku nüüdisaegsuse taotluse või, hoidku jumal, ühe erakonna valimiseelse mustamisega. Moodsalt mõjub ka Metsamoori väide, et kui rahapaja juures kakeldakse, läheb raha odavaks. Nii et pole see Luts sugugi nii “süütut” lastelugu kokku kirjutanud, kui võiks arvata.
Merle Jäägeri Metsamoor ongi üks Vanemuise “Nukitsamehe” “elusamaid” tegelasi ja värvikas on muidugi kogu tema karvane-sarviline pere: „pahasid“ on ju enamasti ikka lõbusam mängida kui “heasid”. Kollipere toimetamisi jälgides tabasin end aga mõttelt, et tegelikult olen sarnaseid peresid, kus suhelda osatakse vaid karjudes ja kus igaüks teisele “ära teha” püüab, kohanud ka väljaspool metsa.
Iti ja Kusti pere on kolliperele mõistagi täielikuks kontrastiks — nii, nagu idee järgi peabki olema. Teatud “verevaesus” on sellesse ideaalperre ja selle tegemistesse muidugi sisse programmeeritud. Nagu “Nukitsamehe” filmiks vändanud Helle Karis ühes oma intervjuus märkis, kulus Lutsul lugu kirjutades kogu “aur” metsaseikluste peale ära, Iti ja Kusti kodus toimuv on aga rohkem nagu konspekt: autor tõdeb, et Nukitsamees kasvas ümber — ja ongi kõik.
Teatrivariandil eeliseidki
Ümber kasvab “Nukitsamees” muidugi ka teatrilaval. Ehk siis tänapäeva mõistes: Iti ja Kusti pere osutub edukaks kasu- või tugipereks. Ega ise osanudki sellele mõelda, aga helilooja ja muusikateadlane Alo Põldmäe avaldas möödunud aasta 26. märtsil Sirbis ilmunud artiklis arvamust, et tänapäeva kontekstis võib see tunduda isegi vägivaldsena, kui üks kollilapsest aborigeen oma perekonnast eemale kistakse, tema tunnusmärk — sarved — maha võetakse ja laps vabatahtlikult-sunniviisiliselt tsivilisatsiooni rüppe tuuakse. Päris huvitav mõte, ainult et Lutsule 1920. aastal lugu kirja pannes see küll veel pähe ei tulnud ega tule selline käsitlus nähtavalt esile ka Eva Klemetsi lavastuses.
Teatrisse minnes kartsin tegelikult kõige rohkem seda, et lavaversiooni vaadates hakkab Helle Karise kolmkümmend aastat tagasi valminud legendaarne film tahes-tahtmata vaimusilmas kaasa jooksma ning kahe nähtuse omavaheline võrdlus hakkab teatrivariandi kahjuks töötama. Õnneks seda ei juhtunud ning teatrivariandil oli võimalik filmi ees eeliseidki leida. Minule isiklikult meeldis näiteks väga see, mida koor laval tegi: puudeks-põõsasteks ja haldjateks kehastununa aitasid lauljad kord lava elama panna, kord tegevust edasi viia.
Muusika oli aga ikka seesama “vana hea” filmi jaoks kirjutatud muusika, mis lähtub küll filmi kontseptsioonist, ent on tõestanud oma elujõudu ka ükskõik kus mujal, laulupeo hiigellava kaasa arvatud. Nii et kellel “Nukitsamees” veel vaatamata, võtku ette sõit Vanemuisesse. Ka tantsulavastuse “Kevade” soovitan soojalt ära vaadata: mind küll vapustas, kui täpselt on võimalik selle Lutsu igihalja teose vaimu tantsukujundite abil väljendada. Lugu on justkui hoopis teine ja tegelased suisa võõramaalased (Vanemuise balletitrupp on praegu üpris paljurahvuseline!), vaim aga just seesama!

03.02.2011