Loe

Nõukaaeg tagasivaates. Nostalgiatekitajad teatrilaval

Äripäev, Mari Hiiemäe
Nimetan nii “Estoplasti” kui ka “Minu veetlevat Tartut” mängulises võtmes esitatud fantaasialavastusteks, mille eesmärk oli pakkuda publikule üldistust tegelikult elatud elust nõukogudeaegses Eestis.
“Estoplasti” materjaliks oli ühe tehase kollektiiv ning erinevad arengud selles, “Minu veetlevas Tartus” esitatud seiku piiritles seos Tartu linna ning valitud kümnendiga – seitsmekümnendatega.
Peaaegu hea. Mõlemad lavastused lähenesid materjalile mänguliselt ja heatahtlikult, rõhutades pigem seda head poolt, mis möödunud aeg pakkus, Mõlemas oli meelelahutuslikke momente ning muigama panevaid nostalgiahetki,
“Minu veetleva Tartu” võlu oli lauludes
Kui võtta lavastust lihtsalt laulukavana, siis oli see peaaegu et hea, Kui vaadelda tulemust nagu teatrietendust, siis jäi puudu sidusast tervikust, mis sisaldanuks etendust läbivat lugu,
Üks pala järgnes teisele, üleminekuid täitsid seitsmekümnendatele vihjavad lühistseenid, mis omavahel ei haakinud, Kuna läbivad tegelased puudusid, ei olnud põhjust ka pakutavatesse episoodidesse eriti süveneda, Kokkuvõttes pakuti publikule ports erineva tundevarjundiga killukesi, mille kokkusidumisel tuli kasuks vaataja isiklik minevikuside Tartuga,
Usun, et nii üks kui ka teine lavastus on eelkõige nauditav just sihtgrupile, kes on käsiteldava ainesega isiklikult seotud, “Estoplastil” on kindlasti hoopis teine tähendus kunagistele tehasetöötajatele, Tartuteemaline lavastus hakkab aga maksimaalselt tööle (kunagiste) tartlaste puhul.
Suurim möödalask.
“Estoplasti” suurimaks miinuseks loen hoomatava fookuse puudumist, Võrreldes “Minu veetleva Tartuga” oli tegelaskujude loomise ning kronoloogilise ajavoolu näitamisega selles lavastuses küll märksa rohkem vaeva nähtud, kuid detailide kuhjas kadus fookus ikkagi, Kõike oli lihtsalt liiga palju, Lavastus üritas samaaegselt näidata nii üksikinimeste kui ka tehase käekäiku ning lisaks ka ülevaadet ajastust ning ENSV arengutest,
Raske oli aru saada autori isiklikust hoiakust: tegelaste siirad monoloogid olid kõrvuti groteski ning ülemängitud teatraalsusega, emotsionaalsus kuiva statistikaga, iroonia kaastundega, Lisaks sisaldas kogu lavastus üsna palju loo arengu seisukohalt ebavajalikke tühje stseene, millele keskendumine hajutas fookust veelgi,
Kui “Minu veetleva Tartu” sidusid tervikuks laulud ning killustatud loo positiivsele lõppemotsioonile aitasid kaasa publikus meeldivat elevust tekitanud äratundmishetked, siis “Estoplasti” puhul oleksin oodanud kompaktsemat lugu, Tehase arenguga seotud killud ja sketšid jäid veenvalt kokku sidumata, lugu venis ning tekitas kaasatõmbamise asemel ebamugavust,

Nostalgiahetk tartlastele.
“Minu veetlevat Tartut” julgen soovitada tartlastele vanuses 50+, ehk siis neile, kelle kõige ilusamad aastad möödusid seitmekümnendate Tartus – kui lavastus ka sügavamat puudutatust ei paku, on meeldivaid äratundmishetki selles palju, Oletan, et ka “Estoplasti” publik võiks olla pigem vanemapoolne, kuid seda, millise elamuse keegi sellest saab, ei julge ennustada.

 

09.01.2015