Nostalgiahõnguline tulevik
25. hooaega alustav Vanemuise kontserdimaja on endiselt Tartu muusikaelu tänuväärne ja peamine nurgakivi, aga võiks küll veidi vaheldusrikkama pinnamoega silma paista.
Tänavust Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontserti alustasid kontserdimaja juhi Kulvo Tamra ning teatrijuhi Aivar Mäe nostalgiahõngulised, kuid ühtlasi ka tulevikku vaatavad sõnavõtud kontserdimaja 25. tegutsemisaasta ning teatri 154. hooaja puhul. Aastaid tagasi Vanemuise kontserdimaja renoveerimist juhtinud Mäe meenutas 1998. aasta taasavamise eelset ootusärevust ja viimase minuti parandusi ning tõi rõõmsalt esile, et nende 25 aasta jooksul on kontserdimajas käinud üle kahe miljoni inimese. Tsiteerides Jakob Hurda kuulsaid sõnu eestlaste väikesest arvust, kuid võimalusest saada suureks vaimult, nentis ta, et Tartu Euroopa kultuuripealinna tiitel on auga välja teenitud juba sellepärast, et kusagil mujal pole sellist kultuuri kontsentratsiooni kui Tartus.
Ka seekordse kontserdi kava oli ühtaegu nostalgiast kantud ja tulevikku vaatav, sest esitati küll teada-tuntud kanoonilisi klassikuid oma teada-tuntud headuses, ent seda kas noore tulevikutähe esituses (s.t Marcel Johannes Kits Edward Elgari tšellokontserdi solistina) või kohati veidi uues kuues ja uusi sihte silmas pidades, sest näiteks Holsti „Planeete“ saab sel hooajal kuulda sümbioosis Elgari „Enigma variatsioonidega“ Vanemuise teatri ja Jevgeni Gribi balletilavastuses „Tuhkvalge“. Uuemat muusikat esindas hooaja avakontserdi avanud Tõnu Kõrvitsa teos „Tota pulchra es, amica mea“ segakoorile ja sümfooniaorkestrile. Selle juba 2020. aastal valminud teose tellis Risto Joosti initsiatiivil Kõrvitsalt Mitteldeutscher Rundfunk ehk Kesk-Saksamaa Ringhääling, ent koroonapandeemia tõttu toimus esiettekanne alles 2022. aasta sügisel Suhli kongressikeskuses ning päev hiljem Leipzigi Gewandhausis, kus teost esitasid MDRi raadiokoor ja sümfooniaorkester Anja Bihlmaieri juhatusel. Huvitava tõigana väärib väljatoomist, et toona oli teos mõeldud justkui sissejuhatuseks Beethoveni üheksandale sümfooniale, mida esitati kontserdil pärast Kõrvitsa teost, sest mõlemad on kirjutatud samale koosseisule.1 Erinevalt Beethoveni välja valitud Friedrich Schilleri „Oodist rõõmule“ otsustas aga Kõrvits ülistada armastust ning tema teose aluseks sai ülemlaulu (4:7-8) tekst, mis helilooja enda sõnutsi on üks kaunimaid armastuse väljendusi ja tõeline hümn armastusele.2