Loe

Nostalgia ja spliin draamaballetis

Kristiina Garancis, Sirp

Neid oli kolm õde“ on vana hea psühholoogiline teater, mis tehtud draamaballeti vaimus ja moodsas pildikeeles, ent kujunduses kohtab ka vihjeid sajanditagusele stilistikale. Lava tagaseinale projitseeritud kiviornamendid, peosaali sambad, aknad ja lühtrid kätkevad klassikalist ilu ja järgivad harmoonilist vormi, kuid näha on ka ajahamba jälgi, sambla ja vihma pitserit.

Paratamatus, et unistustel pole sageli määratud täituda, ühendab Anton Tšehhovi klassikaks saanud tegelasi tänapäevaga. Sada kakskümmend aastat ajatelge pidi tagasi, mil näidend sai kirjutatud – sadu tõlgendusi teatriloos, iga lavastaja isiklik suhe peale selle. Kas tuleme unistuste purunemise ja ideaalide kuhtumisega paremini toime kui kirjaniku kaasaegsed? Kas leiame õnnetunde iseendas ja tasakaalu elus, aktsepteerime tegelikkust?

Vanemuise mõrkjas, nostalgialoori mähitud draamaballett kannab neid küsimusi. Marika Aidla ja Helena Merzini käsitlus pole mitte kirurgiskalpelli külm puudutus, vaid soe ja kahjutundepisaraga vaade. Spliin ja kannatamine – pipar, sool ja suhkur.

Maaliline provintsielu. Eesriide avanedes on publiku silme ees üksik rahulik kiikuja, seejärel lumine maastik ja mundris marssivad sõjaväelased – kindral Prozorov saabub Moskvast provintsi. Siis ballisaal keerlevate paaridega: daamid kleidiga, mehed pidulikus vormiriides.

Irina, õdedest noorim, tõstetakse kätel nimepäevaõnnitlusteks õhku. Kaks meest alustavad kitarridega romanssi pehmes vene keeles, sellega ühineb polk, isa keerutab tütart tantsuhoos ja kogu pilt hajub. Laval on ellu ärganud rohkem kui sajanditagune vene aadli argielu. Klaverimuusika, romansid, mõisa väljapeetud õhkkond, stiliseeritud kostüümid, hingestatud suhtlus – silme ees on kõik hea, mis too ajastu ja selle vaim on maailmakultuurile andnud. Stseen stseeni järel saab ideaalsest vaikelust kuldpuur, kust pole pääsu kellelgi. Suletud maailmast väljuvad unistused vaid hingeõhuna, mitte ei loo uut tegelikkust.

Kolgas ja väikekodanlik elu muudab kõik tühiseks, mõttetuks, muserdab hinge ja tasandab unistused. Tšehhovi endagi elu läks nii: halva tervise tõttu ei saanud ta elada Moskvas või Peterburis, vaid pidi leppima soojema kliimaga provintsiga.

Lavastuse kulg on legaatolik: seotult voolav, muutumatu, seejuures intensiivne, lahenduseta – kõik tegelased on nagu kalad väikses sogases tiigis. Iga suletud süsteemiga kaasneb kuhtumine, suremine, käärimine ja dekadentlik taandareng.

Maria Engeli Maša on elukogenult väärika ja naiseliku tasakaalutundega tehtud roll. Kauni vormiga, elegantne tantsuväljendus muutub armastuse ihkamise haardes klammerduvalt valuliseks. Duetid mehelikult stoilise Veršininiga (Endro Roosimäe) on lavastuse kirglikemad ja mõjusaimad.

Mõjusad duetid. Hayley Jean Blackburni kehastuses pitsivahus noorim õde Irina on puhas nagu unistus helgest tulevikust. Ta kannab endas süütuse, ideaalse armastuse usku, mis murdub kahel korral: ta on nõus abielluma armastuseta ning tema väljavalitu Tusenbach (Gus Upchurch) hukkub duellil. Blackburni nõtke ja tundlik tantsuplastika on ajas küpsenud ja saanud värvi juurde, tütarlapselik füüsis on ühinenud väljendusjõulise näitlejameisterlikkusega.

Aidla koreograafia tugevus on duettides, mis tunnetest lõhkemiseni laetud. Tegelased tantsivad oma kannatusi, ihates seda, mis on nende haardeulatusest väljas. See loob üleva, kannatusrohke ja nukra meeleolu.

Draamaballeti vorm lubab suhtemisanstseene käsitleda samamoodi kui sõnateatris. Tantsijatel on seega palju vastutusrikkam ülesanne: nad peavad olema nii andekad koreograafilise keele esitajad kui ka psühholoogiliste nüansside väljendajad. Tänu mõtestatud ja laetud tantsusooritustele on tervik põnev ja pinge kannab lõpuni. Kolm õde (Blackburn, Engel, Yanagi) suunavad lavastuse kulgu ning mõtestavad rütmi, draamanäitlejannadena aga hingestavad kogu loo.

Klassikalisemate tegelaste kõrval on grotesksete värvidega maalitud Nataša (Georgia Toni Hyrkäs) roll. Tema labasus, impulsside kontrollimatus, sobimatu reaktsioon, mis läheb vastuollu õdede akvarelse delikaatsusega, viitavad karakternäitleja andele. Aivar Kallaste vaimukas kaksikroll Tšebutõkini ja Ferapontina lubab samuti satiiri ja suuremat mängulisust. Pilkupüüdev on Irinasse armunud Soljonõi (Joo Ho Lee) tegelaskuju. Mehe füüsis ja otsekui animest pärit imago torkavad silma ja lisavad eksootikat.

Kuna koreograaf on üsna täpselt järginud näitekirjaniku misanstseene, siis võinuks seekord kaaluda, et nii nagu ooperi puhul kuvatakse lavakarbi kohale tõlge, oleks võinud sinna projit­seerida stseenide lühikokkuvõtte, selleks, et tabada kõiki psühholoogilisi suhtemänge.

Muusika kui elu kude. Philip Glassi, Ludovico Einaudi, Olafur Arnaldsi ja Max Richteri heliloome lisab misanstseenidele pitsilisust ja elulisust, toob kaasa laadide ja toonide pideva vaheldumise. Elu koes on kõike: mustast rütmilisest huumorist ja intensiivsest emotsioonidest nõretavast klaverimuusikast kuni kurbade elavas esituses romanssideni. Võib-olla oleks võinud lavastuse kulg olla dünaamilisem ehk pianissimo’st suurte võimendusteni, ent Tšehhovi inimeste kujutamise viis ongi ju just selline: elu tipphetked on ainult unistustes ning olme pigem hallikirju ja ühtlane.

Irina sõnul on ta süda nagu kallis klaver, mis on lukus ja mille võti on ära kadunud. Andrei õhkab oma mineviku järele, kui ta oli noor, rõõmus, tark, kui ta unistas ja mõtles kaunilt ning tulevikus terendas teadlase kutse. Ta kurvastab, sest selles linnas pole ühtegi õpetlast ja kunstnikku, vaid ainult süüakse, juuakse, magatakse ja surrakse. Siis aga sünnivad uued inimesed, kes teevad sama, kuni lõpuks kustub kõigis jumalik säde.

Polk, mis saabus linna, kuhu õdede isa oli kunagi väejuhatajana Moskvast suunatud, lahkub Poola ning õed jäävad üksinda. „Neid oli kolm õde“ ongi ainult viiv õdede elust – nende hingemaailmast, kaaskondlaste mõtetest ja tegudest. Nagu eluski ei näe me siin lõplikult vormistatud perfektset pilti. Ja kui see siiski nii oleks, siis kaoks sellest elusus, avatus, juhuse rikastav pintslitõmme.

Kolme õe elu servad on lahti ja narmendavad, sest nad usuvad tulevikku, mis on kõigile võimalustele avatud. On vaja ainult nende noppijat ja seejärel teostajat-elluviijat. Seda rolli aga Tšehhov oma teostes ei kajasta. Või siis on täideviija pigem jõhker, vanu õilsaid väärtusi jalge alla tallav materialist. Kuldset harmooniat ja keskteed pole, on vaid äärmused: õhkajad ja kuulsa „Kirsiaia“ laadis purustajad.

Muutumatu inimloomus. Tšehhovit peetakse realistiks, tegelikkuse ja inimeste tunnete, mõtete ehedaks portreteerijaks. Tema tegelased on alati ambivalentsed: neis on jooni ja varje, mis on peidetud, aga ka silmaga näha, halvad ja head. Ta uskus, et kui näitab oma teostes inimese tegelikku palet, siis märgatakse – ja muututakse.

Inimloomus on põhitoonilt olnud sajandeid sama ja elu mõtestab igaüks omamoodi. Tšehhov polnud religioosne inimene ja lunastusse ei uskunud. Kõrgem eesmärk vajab raudset tahet, pidevat tähelepanu ja lakkamatut pühendumist.

Lavastuse „Neid oli kolm õde“ tegelaste tarvis jääb deus ex machina tulemata, pingelangust pole oodata – väljapääs puudub. Jäädaksegi unistama Moskvasse sõitmisest ja on veel töö, mis võiks lunastada, aga tahe oleks justkui kabuhirmus kõigi tegelaste eest põgenenud.

Draamaballett tuletas meelde inimloomuse muutumatu ambivalentsuse, näitas nostalgilises vormis, et klassikalisem lähenemine nii tantsutehnikas kui ka kirjanduses tabab endiselt peenelt inimese olemuse sügavusi. Koreograafi ja tantsijate sooja suhtumise tõttu oma rolli ja rohkem kui sajanditagusesse aega on Tšehhovi tühise inimese käsitlus saanud pigem leebe muige osaliseks.

Romantiliste tegelaste juurest põgenenud tahe ja vastutus piiluvad nurga tagant ega pea vajalikuks tänapäeva reeglitele veel alluda. Mis siin 2020. aastates on ikka nii head, et vahetada see ballikleitide, romaanide ja puhaste unistuste vastu?

(Sirp, 28.02.2020)

28.02.2020