Noor tunnustatud talent Lena Barbara Luhse eelistab vaadata kurbnaljakaid filme
KINOS JA . Auhinnatud noort talenti saab järgmisel aastal näha kolmes linateoses.
Pimedate Ööde filmifestival ei tähenda ainult filmide vaatamist. Muu hulgas austatakse filminäitlejaid ja antakse neile kätte auhindu. Üks selliseid esiletõstetuid on vanemuislane Lena Barbara Luhse, keda PÖFFi avamisel tunnustati Bruno O’Ya noore talendi stipendiumiga.
Praegu on valmimisel teie osalusel kolm täispikka filmi. Kui erinevad on rollid, keda te neis kehastate?
Need on väga erinevad rollid. Mart Kivastiku «Taevatrepp» toimub kahes erinevas ajastus, 1970. aastatel ja kaasajal. Ma mängin 1970. aastate kunstikooli õpilast Üllet, kes on hipitüdruk. Triin Ruumeti «Tumedas paradiisis» olen sekretär. Lee Roy Kunzi «Veresüüs» mängin nunna, filmimisel pidin rääkima vene keeles. Nendes filmides ei ole mul küll kandvaid rolle, aga ka väikesed osatäitmised on alati olulised.
Rohkem kui 581 000 korda on teid alates augusti algusest Youtube’i vahendusel üle maailma nähtud Nublu muusikavideos «Kastehein», kus te mängite pereema. Kui palju aega kulus selle kolm minutit ja 45 sekundit pika muuvi tegemiseks?
Oh kui tore, ma ei teadnudki, et seda on nii palju vaadatud! Tegemiseks kulus paar-kolm päeva, mina osalesin kahel päeval.
Aastal 2002 surnud Bruno O’Ya on rahvusvaheliselt tuntuimaid eesti näitlejaid, mänginud ligemale sajas filmis. Milline neist tuleb teile kõigepealt meelde?
Esimesena tuleb meelde vist tema tuntuim film, Leedu režissööri Vytautas Žalakevičiuse «Keegi ei tahtnud surra» 1960. aastate keskelt. Seda omamoodi nõukogude vesternit on raske vaadata, kuna see on «punane», aga siiski ei saa öelda, et ta ei ole oluline film. Bruno O’Ya teeb väga ilusa ja mõjuva rolli. Filmi visuaal on väga tugev ja jääb meelde: kadreeringud on peened, film on kaunis.
«Keegi ei tahtnud surra» on ka nüüdse PÖFFi kavas. Kui palju te saate aega vaadata selle festivali filme?
Mul on aega vaadata ja võimalus on seda teha ka veebis, mis on väga hea lahendus, kui ei ole aega minna kinosaali. Olen juba paari filmi ka vaadanud. PÖFFi avamisel näidatud «Minu naaber Adolf» mõjus tugevasti. Mulle meeldivadki just sellised kurbnaljakad, olemuselt heatahtlikud filmid, mis räägivad inimeseks olemisest ja teevad maailma mingis mõttes paremaks.
Osalete PÖFFi filmitööstusürituse Industry@Tallinn & Baltic Event talendiprogrammis «Black Nights Stars». Mida see endast kujutab?
Talendiprogramm annab võimaluse teada saada, kuidas filmimaailm töötab, ja avab näitlejaile just tööstuse poolt – kuidas näitlejaid valitakse, kuidas nad ise peaksid valmistuma, kui lähevad casting’ule.
Kui mitmes lavastuses praegu kaasa teete?
Mälu järgi ütleksin, et neid oli seitse, aga üks läks nüüd mängukavast maha ja üks on maha minemas. Homme (täna, 16. novembril – RH) hommikul on noortetüki «Mitte midagi» taastusproov ja õhtul on etendus. See on mulle väga oluline lavastus, sest seal me mängime koos kursusekaaslastega, kes me tulime viiekesi 29. lennust , ja üks osatäitja on Jaanus Tepomees. Lavastuses otsivad noored elu tähendust ja peavad raske teekonna läbi tegema, et jõuda mingite vastusteni. Ma soovitan seda alati kõigil vaadata ja mulle meeldib seda mängida.
Mis on teie osalusel uut tulekul?
Hooaja teises pooles tuleb kaks lavastust juurde. Detsembris algavad proovid Anton Tšehhovi «Kirsiaiaga», mina mängin Dunjašat. Lavastab Priit Strandberg, kellega ma olen küll koos laval mänginud, aga tema lavastajakätt ei ole veel tunda saanud. Nii et ma olen väga põnevil. Märtsis algavad proovid autorlavastaja Urmas Vadiga, teeme tükki, mis räägib Artur Alliksaarest, tulemas on tema 100. sünniaastapäev. Ma praegu veel täpselt ei tea, keda ma mängin, me ei ole veel teksti lugeda saanud, aga igal juhul on põnev, tuleb midagi erilist.