Nõiajaht vedas Sadamateatri ette kolm võllapuud

«Ähh! Öhh!» kõlasid napilt tund enne Arthur Milleri draama «Salemi nõiad» esietendust Sadamateatri ees pingutusohked. Kaks juhti, Vanemuise draamajuht Ain Mäeots ja Sadamateatri juht Viljar Pohhomov askeldasid kolmele võllale köisi kinnitada. Karmilt ja pidulikult.
«Näitlejad mängivad täna elu eest!» naeris «Salemi nõidade» draamajuhist lavastaja Mäeots. Lausel kaks mõtet sees. Loo traagilist loomust, kus kurikuulus nõiaprotsess päädib süütute inimeste poomisega, rõhutavad dekoratiivsed võllapuud, millest vastu esietendust on saanud võllanaljade adressaadid.
«Nojah, etenduse lõpus tuleb publikuhääletus ja siis kolm kõige kehvemat peavad võlla minema,» sekundeeris Pohhomov kuratliku muige saatel.
«Kui etenduse lõpus saalis publik püsti tõuseb, siis hääletust mõistagi ei tule.»
Võllanali jäänuks nii ehk naa võllanaljaks, sest isegi parima tahtmise juures ei õnnestuks noid hukkamisriistu sihtotstarbel tarvitada. «Tahtsin tegelikult selliseid hööveldamata laudadest võllapuid, aga…» patsutab Pohhomov läikivmusta võllast.
Täitsa dekoratsioon, selline läikivmust – nagu lakitud, nagu oleks nendegi asjanduste kohta mingid kummastavad euronormid kehtestatud. Et mingi Euroopa standard, mis võiks oma dekoratiivsuses pigem kodukujunduses laineid lüüa. «Jajah, miks mitte, ega me prantslased ole, kel igal oma giljotiin kodus,» viskab Pohhomov võllanalja. Igal juhul saavad Pohhomovi lubaduse järele nood kolm võllast seisma Sadamateatri ees iga kord, kui majas «Salemi nõidu» mängitakse.
Reedel Tartu Sadamateatris esietendunud Arthur Milleri draama «Salemi nõiad» põhineb 17. sajandil Massachusettsi puritaanlikus külakeses nimega Salem toimunud tõestisündinud lool. 1692. aastal peeti seal nõiaprotsessi, mille käivitasid teismeliste tüdrukute süüdistused.