Nõgene muusikalisadu ei luba

Arvo Uustalu, Tartu Linnaleht

Kevadel 27-aastaseks saav Vanemuise vastne juht Paavo Nõgene teeb tööd ka puhkepausi ajal.

Kuidas toimus teatrijuhiks valimine?

Teatrijuhiks valimine toimus avaliku konkursi alusel. Paraku pean nentima, et jäin ainsaks kandidaadiks, millest mul on siiralt kahju. Oleks lootnud, et tuleb rohkem soovijaid.

Karjäär lavapoisist teatridirektoriks?

Lavapoisist teatridirektoriks on natuke vale, pigem valgustajast teatridirektoriks. Minu esimene kokkupuude Vanemuisega oli 1989. aastal, mil osalesin ooperi “Carmen” poistekooris. Edasi tulid rollid “Oliveris”, “Traviatas” ning “Tosca” poistekooris.

1995. aastal asusin tööle valgustusala abitöölisena ning 1998. aastast valgustusjuhatajana. Viimased kolm aastat töötasin peaprodutsendina ning kahe aasta vältel ka teatrijuhi kohusetäitjana Aivar Mäe eemalviibimise ajal.

Kas korraldamine on lapsest peale veres?

Organiseerisin ma, jah, vist juba sündides. Lapsepõlvest meenuvad spordivõistluste korraldamised teatriliidu puhkekodus Lahemaal. Seega võib öelda küll, et olen sündinud korraldajaks.

Kas plaanisid juba varakult oma elu teatriga siduda või oli ka muid mõtteid ameti valimisel?

Lasteaias käies olla soovinud ma kokaks saada. See pisik on külge jäänud, sest köögis tunnen end tõeliselt koduselt. Aga teatriga sidusin end ikkagi alles 1989. aastal, kui esimest korda poistekooriga lavale astusin. Teatripisik hakkab külge, teater on nii huvitav organisatsioon, et siin juba igav ei hakka. Eks aeg on teinud oma töö ning seadnud minu samme ühelt tegevusalalt aegamööda järgmisele. Nüüd siis teatrijuhiks.

Millises suunas võiks teater liikuda?

Vanemuise teatris on tegelikkuses asjad väga hästi. On välja kujunenud repertuaari proportsioonide printsiip – poole meie kavast moodustavad draamalavastused ja teise poole muusika ning tantsulavastused. See vahekord on minu arvates väga hea ja õige.

Rohkem tähelepanu tahaks pöörata meie peamisele tugevusele – mitmežanrilisusele. Sooviks igal hooajal tuua välja ühe lavastuse, mis ühendaks kõiki meie liike – draamat, muusikat ja balletti. Meil on selliseid lavastusi ka praegu, kuid sooviksin nende osakaalu suurendada ning mitmekesisusele rohkem tähelepanu pöörata.

Teatris on olnud raskeid kunstnikunatuure. Kas kollektiiviga kana kitkuda on?

Vanemuises töötavad väga toredad inimesed. Ma olen selle 12 aastaga, mil Vanemuises töötanud olen, õppinud enamikku neist vähemal või rohkemal määral tundma. Heade inimeste keskel lahenevad pisiprobleemid tavaliselt kergelt.

Millised on selle aasta uuslavastused?

2007. aastal jõuab publiku ette 10 draama uuslavastust, millest kaks on laste- ning kaks suvelavastused. Lisaks taastame Hannes Kaljujärve juubeliks Mati Undi lavastuse „Potteri lõpp“. Balletitrupi poolt jõuab lavale kolm tantsulavastust, millest kaks on suured balletietendused. Muusikatrupp toob lavale kaks uut ooperilavastust, osaleb balleti “Giselle” väljatoomisel ning annab suurejoonelise ooperi, mis on pühendatud Euroopa ooperipäeva tähistamisele 90 ooperiteatris. Suurejooneline etendus toimub 17. veebruaril.

Vanemuise sümfooniaorkester annab viis erinevat kontsertprojekti ning osaleb Eri Klasi meistrikursuste korraldamisel. Lisaks taastame Mikk Mikiveri 70. sünniaastapäevaks tema üheks parimaks ooperilavastuseks peetud ooperi „Tosca“. 2007. aastal uut operetti ega muusikali lavale ei jõua.

Kuidas on lood Vanemuise mainega?

Vanemuise teatri maine on minu arvates praegu väga hea. See on kõige külastatavam teater Eestis. Meie etendustest saab aastas osa ligi 200 000 teatrisõpra, mida on väga palju. Leian, et usalduse ning maine üheks peegliks on just publiku hulk.

Vanemuise ees seisvad olulisemad küsimused tänavu? Raha ei tohiks vist probleem olla?

Riigitoetuse üle Vanemuine ei kurda. On olnud raskemaid aegu ja paremaid aegu ning alati võiks veel parem olla. Hetkel on Vanemuise majanduslik seis 4+.

Suurimad eesmärgid on kindlasti pöörata rohkem tähelepanu natuke nõudlikumale publikule, samuti eespool toodud mitmežanrilisusele. Suuremate investeeringute poolelt loodame siiralt, et riik leiab vahendid Vanemuise väikese maja renoveerimiseks 2008. aastal.

Kuidas oled rahul Vanemuise repertuaarivalikuga?

Üldjoontes olen rahul. Vanemuise eesmärk ja ülesanne on pakkuda teatrielamust kõigile – igale vanusegrupile ning igale sihtrühmale (nõudlikust publikust lihtsamat meelelahutust otsiva teatrisõbrani). Usun, et seda rolli me täidame praegu üsna kenasti.

Millised on suhted muusika tegemisega?

Muusikaga olen väga tihedalt seotud oma vanemate ja ka venna kaudu. Olen õppinud põgusalt ja liiga vähe altviiulit ning neli aastat löökpille – peamiselt ksülofoni ja vibrafoni. Muusikakool katkes enne viimast aastat, kuna lähedaseks muutus valguskunst.

Nüüd vist hakkab Vanemuisest palju muusikale tulema?

Siin on tegu omamoodi müüdiga, et Nõgenega kaasnevad kohe ka muusikalid. Muusikale ei saa Vanemuises kindlasti olema rohkem, kui neid on viimasel ajal olnud. Pigem on olukord, kus meil 2007/2008 hooajal ei esietendu ühtegi muusikali. Küll on muusikaliga seotud eriprojektid, näiteks “Memory”.

Meie ülesandeks on teha kõike – ooperit, operetti ja ka muusikale, kuid viimaste osakaal kindlasti ei suurene. Täpsustuseks olgu öeldud, et 8. jaanuaril toimub viimane muusikali „Cats“ etendus, pärast mida jääb Vanemuise kavva vaid üks muusikal – „Chess“. Seda ei ole minu arvates liiga palju.

Lõõgastumiseks mahti ja tahtmist on?

Lõõgastun heade sõprade seltsis, kuid ajaga on paraku nii, et seda ikka napib ja ega seda ka kuskilt juurde tulemas ole. Olen võib-olla ebanormaalne, aga töö on mulle hobi. Mulle meeldib tööd teha ja ma ei suudaks elada nii, et viskan jalad seinale ja lihtsalt olen. Vajan kogu aeg tööalaseid väljakutseid – kas siis mõne suure ürituse või projekti vedamise näol või miskil muul moel. Vanemuine suudab mulle seda kõike pakkuda.

Teiseks hobiks võin pidada köögis kokkamist. Omamoodi hobiks on ka kirg lipsude vastu, nende kogumine.

Pereelu ja koer on olemas?

Pereelu on ilmselt pea igal inimesel olemas, aga las see jääbki pere eluks, mida ei pea avalikkusega jagama. Hetkel on prioriteet töö. Koera peres ei ole, sest pärast pea 17-aastast elu saabus sellel suvel päev, mil taks Dolly meie seast lahkus.

Oled elupõline tartlane. Kui tulevikku vaadata, siis kas kavatsed siia ka jääda?

Olen sündinud Tartus, aga lasteaias käinud ja viis esimest kooliaastat õppinud Tallinnas. Minu arvates on Tartu parim linn, kus elada, ning ma ei ole teinud plaane siit lahkumiseks.

Kas ei tundu, et vanuse mõttes said vara sellisele ametikohale?

Ma tunnetan seda vastutust ning usaldust, mis mulle on sellele kohale tööle asudes antud ning ma teen omalt poolt kõik, et Vanemuise teatri 136 aastat kestnud ajalugu kantaks väärikalt ning hästi edasi. Ma ei arva, et inimese vanus mängib elus esmast rolli. Loomulikult ollakse harjunud, et sellise mastaabiga teatri juht on eakam, aga teatrit ei juhi teatrijuht üksi. Teater on meeskonna töö ning kogu tulemus sünnib ikkagi 359 töötaja ja paljude heade teatriga kaudsemalt seotud inimeste koostööna.

Käisid Karlova gümnaasiumis, kuidas õppimisega lood olid?

Olin täiesti keskmine koolipoiss, kelle tunnistustelt käisid aegade jooksul läbi kõik „kooli menüüs“ pakutavad hinded.

Kas oled pigem kunstiinimene või ametnik? Saab neid kahte poolt edukalt ühendada?

Ma ei liigitaks end kummalegi poole. Usun, et teatris oleks väga keeruline töötada, kui oleksin ainult ametnik. Arvan, et kõik nii-öelda teatriametnikud jagavad vähemal või suuremal määral armastust kunsti vastu.

Poliitikas tegutsed aktiivselt?

Ei ole saladus, et kuulun Reformierakonda, kuid ei ole poliitikas aktiivselt tegev ega kavatse selles vallas lähiajal muudatusi ette võtta.