Arvustus. Niskamäe kohv, leib ja armastus
„Niskamäe naiste“ esietendus Vanemuise suure maja laval lõppes tugeva tänuliku aplausiga. Oli rõõm viibida intelligentse publiku seas, kes ei karanud moepärast püsti, nagu teatrites tänini tihtilugu tavaks. Etenduse vältel kõlas ka mitu mõnusat vaheaplausi – ja mitte ainult pärast laulunumbreid, vaid ka näitlejate tunnustusena, mis sobis igati lavastuse meeleoluga. Näiteks puhkes saal spontaanselt plaksutama Külliki Saldre ja Merle Jäägri duettmängule.
Mu vastukaja põhineb esietendusel. Annan endale aru, et õnnestunud klassikatõlgenduse puhul ei piisa kunagi ainsast vaatamiskorrast. Esietenduse närv oli tunda õige mitmes osatäitjas, kaasa arvatud Külliki Saldre Niskamäe vanaperenaise Loviisa rollis, iseäranis alguses. Aga mida aeg edasi, seda isiksuslikumaks ja täpsemaks, mängurõõmsamaks ja vabamaks läks Saldre peategelane.
Ilma vanaperenaise osatäitjata poleks mõtet Niskamäe perekonnasaagat lavastada. Tiit Palu on lavastuse loonud ilmselgelt Külliki Saldrele. See otsus teeb rõõmu. Palu lavastajaloomingut ja valikuid on põnev vaagida koosmõjus tema esseega „Näitlejanna“*, aga see teema väärib eraldi käsitlust.
Kui mõtleme teatriloos Hella Wuolijoe Loviisale, kangastub paratamatult kujutluspilt Liina Reimani jõulisest ja monumentaalsest vanaperenaisest. Tema legend on põlistunud. Ainus Loviisa Niskamägi, keda ilmsi mäletan, on Leila Säälik Peeter Tammearu lavastuses „Niskamäe kired“ (Ugala, 2002), mis põhines kolmel näidendil. Loviisat noorena mängis seal Kadri Lepp ja, muide, Loviisa poja Aarne rollis oli tollal Karol Kuntsel, kes nüüd mängib tohtrit.
Külliki Saldre Loviisa tundub esmapilgul pehmem natuur: temas on nii soojemaid tundetoone kui ka teravamat krutskilisust. Järk-järgult paotub vanaperenaise elujõud ja eluvaprus, meenutuslik enesesalgamine ja olevikuline enesekehtestamine, kõik Niskamäe talu nimel. Tiit Palu kompaktne dramatiseering põhineb saaga kahel näidendil: esimene vaatus „Niskamäe naistel“, teine vaatus „Niskamäe leival“. Loviisa kaks dramaatilist pojale öeldud lauset, millega Wuolijoki lõpetab „Niskamäe naised“ ja Palu esimese vaatuse, on küllap tuntuim ja oodatuim repliik terves perekonnasaagas. Seesinane ootuspinge põhjustas isegi kerge pettumuse, et kuis läheb vaatuse lõpp nii ladusalt, nii ludinal.
Külliki Saldre lavaelu muutus põhjatumaks just teises vaatuses, üks kulminatsioone oli minia Martta väljaviskamine, kumedahäälne ja hingejõuline vihaiil. Veendunult, kõigutamatult jääb vanaperenaine truuks Niskamäele, kui ka ta valikutel on hingehind. Saldre tegelaskujus on elutuld ja vastutuskoorma kandmist, uhket rühti, kord toekat, kord plikalikult lennukat astumist. Nii õnnestavad kui ka väsimise hetked peegelduvad Loviisa kõnnakus, hoiakus, silmis. Liitsõnas „vanaperenaine“ ei ole põhirõhk esimesel sõnal, usun, just see määrabki rolli sündmuslikkuse.
Hea on jälgida, kuidas kogu Vanemuise ansambel mängib igal hetkel suurde plaani peategelase. Tähendamissõna õukonnast ja kuningannast toimib: näeme hoidvat partneritunnetust, ilma staaritsemata. Tõeks saab too teinegi kuulus lause, et pole suuri ja väikesi rolle, igas tegelases pulbitseb oma ehe mängulust.
Veidi keerukam oli esietendusel lugeda noorte peaosaliste siseelu. Nii Maarja Johanna Mägi koolipreili Ilona rollis kui ka Priit Strandberg perepoeg Aarnena vajavad arenguaega koosmänguks, aga ka iseseisvate hingeilmade paotamisel. Eriti teise vaatuse võtmestseenis, kus vanaperenaine neile Helsingisse külla tuleb. Ilona rollis kriipis natukene kõrva Mäe häälevärvi monotoonsus, mida pole varem täheldanud. See võis lähtuda lavanärvist, aga asi võib olla ka tegelase sirgjoonelises loomuses. Ilona läbisaamine vanaperenaisega on põnevalt vastakas, partnerlus Külliki Saldrega väärt kool. Strandbergi Aarnes on mõistetavam tahtetus ja armumistuhin, sügavuti avamist vajab Aarne iseendagi eest salatud koduigatsus, tema ürgne kuuluvus Niskamäele, kõige kiuste.
Siin on kohane kirjutada Lilja Blumenfeldi ülimalt õnnestunud stsenograafiast. Lava sügavust ja avarust usaldavas mänguruumis paikneb Niskamäe tõstetud poodiumil, mõjusaks keskpunktiks vanaperenaise kiiktool. Ülal kõrgub helehall lagi, mis mõjub kui ümarate aukudega juust, aga soojalt ja poeetiliselt kumavad läbi lae tähed ja päike ja kuu – Niskamäe nimbus. Kontrastiks ja vastukaaluks kujuneb koolipreili Ilona Ahlgreni maailm: kitsuke tuba eeslaval, orkestriaugust kerkival poodiumil, alguses Ilona ja Aarne armupesana koolimajas, hiljem nende Helsingi koduna, kus mööbel miniatuursem kui Niskamäel. Nii et vanaperenaine, Aarne ema, näib ses keskkonnas kodutu, kohatu, algul ka abitu. Kõnekas ja häiriv on näha, et emale ei pakuta tükil ajal istet, sellal kui Aarne isukalt haukab Niskamäe leiba. Ometi saab Loviisa uue miniaga vaikselt vägikaigast vedades võidu: Ilona peab taanduma oma teekannuga, kui vanaperenaine ootab kohvi. Kohvijoomine on Niskamäel rituaalne ja lõputu, kohviga talus ei koonerdata, kuigi külaliste joodud tasside hulk võetakse teraselt arvele.
Kostüümides valitseb stiilne ja maitsekas must-hall-valge tonaalsus, värvid lisab valguskunstnik Margus Vaigur. Kui Aarne armub, lahvatab valguses erepunane kirg, ka Simola peremehe musta automobiili tuled löövad ergama.
Aarne naine Martta on Ragne Pekarevil omajagu sümpaatsem kui näitemängus. Laval pole Martta nii õel naisterahvas, igav ja viril ometigi. Taluperenaist Marttast ei saa. Tore on detail, kuidas Martta uhkusega näitab oma hallides toonides rüiuvaipa (kavalehel kunstniku märge, et vaip on inspireeritud soome tekstiilikunstniku Marja Uusitalo loomingust). Pojenge ei ole hallil vaibal näha, kuigi härrased püüdlikult kiidavad – ei ole Martta hinges värvirõõmu, vaevalt see abstraktsele kunstile viitab … Martta muretainakook on naljanumber: kui Simola peremees eksikombel või viisakusest koogitüki võtab, kahmab, jääb kuiv puru tal hammaste vahele ja kurku kinni.
„Muretainas“ on eesti keeles muhe kahetähenduslik sõna! Ent Marttale kuulub laval ka efektne tango, tulvil Itaalia ihalust, järsku tulvab tema sarm üle kallaste.
Kõrvalrollide värvikas galeriis on kergem leida karakteerseid knihve, abiks vembud grimmi ja parukatega. Ilmekas ja lõbustav on seltskonnahärrade trio. Andres Mähari muretu meelega praost, kellele lahke naeratus kui hammaste külge kleebitud; Karol Kuntsli tohter, keda esmapilgul äragi ei tundnud, lööb Martta-prouale eduga külge ning näikse tõrksa taltsutamisega kenasti hakkama saavat; Kaarel Pogga apteeker osaleb kõiges laheda reipusega. Kui kolm kavaleri laulma puhkevad, on puhas lust neid kuulata. Iseäranis voolav laul „See on amore!“ tuletab meelde Kaunimate Aastate Vennaskonda, kel on ehk põhjust peljata Niskamäe härrasmeeste konkurentsi. Laulutekstid on Tiit Palu enda looming, muusikaline kujundaja Ele Sonn, akordionil Kert Krüsban.
Laulud ja tantsunumbrid Mare Tomminga koreograafiaga lisavad võõritust, vunki, virget elulusti. Esimese vaatuse armulembuse tantsisklus on rajatud suusajälgedele: poisid suusatavad himukalt, eri rütmis ja väga naljakalt. Särtsakalt löövad tantsu lüpsitüdrukud, vallatud elukandjad. Midagi brechtlikku kumab lavastuse musikaalsusest. Mitut puhku meenuski Palu lavastust vaadates Woulijoe ja Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti“, olgu siis Evald Hermaküla lavastus Vanemuises 1981. aastal või Katri Kaasik-Aaslavi lavastus Eesti Draamateatris 1994. aastal.
Nimetamata on jäänud seltskonnast Oskar Seemani õpetaja Vainio, vaimukalt mängitud vennike temagi, jäiga rühi ja kõrge häälega. Jabur kohmetu kohtumõistmine preili Ilona üle on meestel vahvasti välja peetud.
Sügavama hingeplaaniga roll on Riho Kütsari Simola peremees, vahest ainus tegelane, kelle välisilmes ei tundu poolkoomiline parukas ilmtingimata tarviline. Head inimest ei olegi lihtne veenvalt mängida: Kütsar tuleb sellega toime, tempides tõsidust ja huumorit. Simola peremees jääb vanaperenaise ustavaks liitlaseks ega kibestu ühepoolsest armastusest Ilona vastu. Helsingi linnakorteri ahtust võimendab Kütsari mõnus etüüd lühijalgse halli tugitooliga, kuhu Simola peremees pärast pikka ebalemist söandab istuma vajuda, püstisaaminegi pole kerge.
Merle Jääger loob nauditava Telefoni-Sandra rolli, kuulujuttude lõhverdaja, olles välispidi ütlemata ontlik ja siivas, nõnda mahe ja eatu. Sandra päralt on Niskamäel pirakaim kohvikruus, pigem kohvitoop, kohvi rüüpab tema sama aplalt kui klatšib.
Toatüdruk Salli osas on Saara Nüganen täpne igas reaktsioonis. Teenija ei ole pelgalt kohvikallaja, Salli märkab kõike teraselt, on põhjendatult vanaperenaise usaldusalune, kuigi korraks lobiseb Sandrale välja tähtsa saladuse. Hinge läheb toatüdruku meeleliigutus, kui kadunud poeg Aarne üle viie aasta koju tagasi tuleb ja Salli noorperemeest spontaanselt kallistab.
Niskamäe naiste saatusepöörisesse takerdub Ken Rüütli vaoshoitult visandatud töödejuhataja, aimatavalt tubli, aga alistuv mees. Tema armastus Martta vastu ohverdatakse kõhklemata talu hüvanguks, siin on ka vanaperenaise õiglusel piir ees.
Kui perepoeg Aarne Niskamäelt lahkub, langevad alla mustad külgseinad. See muudatus tähistab eluvalguse ja tuleviku tumenemist, just Loviisale. Mitmetasandiline on aga lõpplahendus, kui Ilona ja Aarne pöörduvad tagasi Niskamäele. Sõltumatu linnalapsehingega Ilona seda elusaatust ju ei tahtnud, ei enesele ega oma mehele. Vanaperenaise tahe jääb peale ja tumeseinad kerkivad taas, nii saab Niskamäe tagasi valgusekülluse. Loviisa kaugeneb tagatubadesse, ühtaegu askeldav ja prii, tunnetame tema kestmise väge, taluhoidja hingejõudu. Ilona ja Aarne jäävad eeslavale, nende vastuolulisi, aga ausaid tundmusi kinnitab üheskoos lauldav habras armastuslaul (Tariverdijevi „Ma armastan“): kumbki seisatab oma valgusesõõris, vaadatakse teineteisele ainiti silma, ent ollakse siiski üksilduses. Nii nad jäävad silmitsi Niskamäega, kui nende kahe ette langeb mullakarva vahesein. See ei tähenda lootusetust, küll aga kohustusi, eluaegset tööd.