Ninasarvik Otto ei mahu tuppa


Inkari Lindve, netiemme.ee

Vanemuise väikeses majas lustivad taani lastekirjaniku Ole Lund Kirkegaardi loodud tegelased lavastuses „Ninasarvik Otto”.

„Teater ei ole kulli koht,” keelab ema ja tädiga etendust vaatama tulnud väike Lotta vahekäigus jooksma kippuvat täditütart. „See ei ole kulli mängimise koht,” täpsustab ta. Vanemuise väike maja kihab elevil lastest ja täiskasvanud püüavad säilitada soliidset joont.

Algklassiõpilastele mõeldud lavastus jutustab vahva loo koolipoiss Topperi, tema sõbra Viggo ja võlupliiatsiga seinale joonistatud ninasarvik Otto seiklustest. Raamat „On üks ninasarvik Otto ” ilmus eesti keeles 1982. aastal ja varsti pärast seda jõudis Viljandi Ugalas ka teatrilavale. Nüüd tõi Vanemuise lavalaudadele selle kuulus Ott Sepp, kes töötab Vanemuises alates 2006. aastast draamanäitlejana. Varem on ta lavastanud lasteloo „Kass, kes kõndis omapead”. Võibolla on eesti keeles ninasarviku kõrval tuntud ka Kirkegaardi Kummi-Tarzani lood. Näiteks leiab suhtluskeskkondadest lausa selle varjunimega kasutajaid.

Etendus jutustab niisiis Topperi ja Viggo suvepäevadest, mil majja saabus ninasarvik. „Erisaatest” tuntud Anatoli Tafitšuk on tedretähniliste paletega üsna korralik rüblik. Anatoli Tafitšuki mängukaaslased laval on Veljo Reinik ja Merilin Kirbits. Suvevaheaja algusest annavad märku lava-laste tunnistused ja rõõmus meeleolu. Leides ülisuure pliiatsi, püüab Topper sellega veidi koerust teha. Nagu sageli poiste koerused, alustab ka tema oma lemmiktüdruku „kiusamisest” ja kirjutab prügikasti kaanele – „Topper + Sille”. Suur on kuti hirm ja ehmatus kui teda „opakaks” ja „topskiks” nimetav plikatirts peaaegu et tema saladuse avastab. Siis aga juhtub etenduse esimene ime – kirjutatu on kadunud! Aegamisi selgub, et tegemist on võlupliiatsiga. Järgmisena joonistab Topper juba oma tuppa seinale ninasarviku. Ja loom ei kao vaid ärkab hoopis ellu. Ei, Vanemuise lavale ei ole laenatud Tallinna Loomaaiast elusat looma. Kuid ega see ninasarvik rahulik seal toas ei ole.

Ninasarvikut võiks pidada naljaga pooleks „varjatud peategelaseks”, sest kuigi tema ümber keerleb tegevus, on peasüüdlane enamasti peidus. Alguses püüavad poisid eksootilist looma varjata ning toidavad salaja saia talle. Siis aga juba avalikult heintega ja lõpuks toimub lausa kohviõhtu koos sarvilisega.

Ole Lund Kirkegaard illustreerib oma raamatutes tegelased ise. Laval ringi lippavad, jalutavad ja rattaga sõitvad tegelased kannavad supervahvaid värvilisi kostüüme, meenutades mulle Kirkegaardi maailma. Igati peab kiitma „Vanemuises” tegutsevaid kangelasi.

Vahva, samuti justkui raamatust inspireeritud, siia-ja sinna viltu kiskuv majake, aknad ja uksed igaüks nagu erineva maapinna järgi looditud jätab mulje muretust elust. Ka täiskasvanud armastavad pigem lilli ja kohvi. Kogu kujutletav maailm on nagu läbi Topperi sõbranna Sille suurte (ja tahaks lisada roosade, kuigi seda need pole) prillide nähtud. Saalis istudes tundub nagu näeksid veidi naljakat ja väga mõnusat und. Kellelgi on toas ninasarvik, keegi küpsetab saiu, mis on vaat et kaks meetrit pikad. Ja kohviku nimi suunab samuti unistama. (Jäägu see praegu saladuseks).

Veidi unistustes elavad ka tegelased.

Kui kohvikupidaja, kelle nimi on Lövi, helistab ja pakub ninasarvikut, arvab vapper politseimeister, et teda narritakse. Hiljem aga osutub mundrimees seiklushimuliseks rännumeheks ja teeb teoks enda eluunistuse. Härra Lövi, keda kehastab Rein Pakk, püüab täiskasvanulikult korda luua, pahandab kõikuvate lampide ja pudenema tikkuva krohvi pärast. Seda kõike aga imearmsal ja veidi koomilisel viisil, mis jätab mulje, et ta teeb seda vaid moe pärast. „Need olid naljakad kohad, kui kohvikupidaja helistas ja teda ei usutud,” kinnitab ka Sigre. „Mulle meeldis politseinik kõige rohkem, sest ta oli lahe,” räägib etendusest Lotta. „Ninasarvik sõi tema mütsi ära aga politseimees läks temaga hoopis rändama.”

„Mulle meeldis see koht, kui lapsed leidsid võlupliiatsi ja Topper kirjutas prügikastikaanele erinevaid asju. See, mis ta teisena kirjutas, see oli pullim. Ma ei mäleta aga midagi tüdruku kohta, et „Sille on topski” või nii. Meil koolis on ka kogu aeg nii,” sõnas etendust vaadanud Sigre. „See oli põnev koht kui nad ninasarvik Otto joonistasid. Lõpp meeldis mulle ka – siis joonistas poiss hoopis draakoni!”

Lahket proua Florat mängib Kais Adlas, muhedat hiigel-piibuga majahoidja Holmi Kristo Toots. Proua Flora näiks nagu elavat aurav kohvikann käes. Majahoidja Holmilt pärinevad aga kuldsed sõnad: “lilled ja lonks kohvi on parim asi, mis selles maailmas olemas on”.

„Ninasarvik Otto” peaks rõõmustama nii suuri kui väikeseid oma silmapaitavate erksate värvide ja kepsakate tegelastega. Etendust võiks vaatama minna nii need, kellel see kohustusliku kirjanduse hulka kuulub, kui ka absoluutselt kõik teised. Nii mudilased, alklassilapsed kui ka veidi vanemad. Eriti tervislik peaks üks etendus olema aga veidi halli udusse mähkunud emmedele-issidele, kes on unustanud unistamise ja teevad sääsest elevandi. Sest Kirkegaardi maailmas ei heitu korralikud täiskasvanud ka sellest, kui teisel korrusel on hiigelloom.