Nii noor ja nii edukas!

Vanemuise peaprodutsent Paavo Nõgene tähistab “Memory” kontserdiga oma 25. sünnipäeva

Kolm nädalat tagasi jõudis Vanemuise teatri lavale maailmakuulus tippmuusikal “West Side Story”. Esietendust austasid oma kohalviibimisega vabariigi president ning mitmed teised prominendid. Muusikal võeti publiku poolt vastu suurte ovatsioonidega ning kuni suveni on etenduse piletid krõbedale hinnale vaatamata välja müüdud.

Räägib musta valgeks

Ilmselt teavad aga vaid vähesed, et veel eelmise aasta kevadel rippus muusikali Vanemuise lavale jõudmine üsna juuksekarva otsas. Nimelt oli siinne teater jõudnud muusikali oma järgmise hooaja mängukavasse juba ära planeerida, kuid “West Side Story” lavastamisõigusi soovis endale veel teinegi Eesti teater. Otsustaval momendil oli just Vanemuise peaprodutsent Paavo Nõgene see mees, kes suutis otsustajad Londonis Vanemuise kasuks kallutada.
“See oli tõepoolest üsna väljakutsuv periood,” tõdeb Nõgene, ning meenutab aastataguseid kriitilisi päevi, kui tuli üleöö sõita esimese hommikuse lennukiga Londonisse ning kahe päeva jooksul veenda muusikali autoriõiguse jagajaid, et valik ikka Vanemuise kasuks langeks. “Paljud minu tuttavad on öelnud, et mul on võime musta valgeks rääkida. Kui seda teha ausalt ja oskuslikult, siis on see minu meelest väga hea iseloomuomadus,” ütleb Nõgene rahulolevalt.
Oma erilised organiseerimisvõimed kasutas Nõgene ära juba lapsena. Nii näiteks käis ta suviti dirigendist isa Endel Nõgenega Lahemaal asuvas Teatriliidu puhkekodus, kus rivistas omavanuseid marakratte üles nii jalgrattaralliks kui ka jalgpallivõistluseks. Esimene tõsisem proovikivi saabus aga Karlova gümnaasiumis, kui Nõgene võttis kümnenda klassi õpilasena enda kanda Raimond Valgre laulufestivali korraldamise. Indrek Mustimetsa eestvedamisel 1987. aastal alguse saanud lauluvõistlus liikus Nõgene juhtimisel koolimaja seinte vahelt Vanemuise teatrisse ja kontserdimajja ning ühepäevane lauluvõistlus kasvas oma kümnendaks aastapäevaks lausa Tartu kultuurinädalaks, mille lõppvõistlusest tegi ülekande ka Eesti Televisioon. “Kui laev on valmis ehitatud, siis kindlasti mitte selleks, et lihtsalt sadamas seista,” ütleb noor produtsent elutargalt, ning tõdeb, et tema produtsendikarjääri esimene etapp sai alguse just Valgre laulufestivalist.
Tegelik läbilöök saabus aga muusikaliga “Evita”, mis etendus kolm aastat tagasi Tartu Raekoja platsil ja mida käis oma silmaga vaatamas ka muusikali libreto autor Tim Rice isiklikult. Just Rice andis sellele suurejoonelise hinnangu ning lasi maailmas lahti jutu andekast eesti produtsendist. “See oli minu esimene suurem muusikal, mida ma produtseerisin, ning selle õnnestumisega tõestasin endale ja teistele, et suudan selliseid asju teha väga hea kvaliteediga,” ütleb Nõgene. Pärast “Evita” edu ei tundunud aga enam ükski soov liiga suur ning Nõgene produtseerimisel jõudsid lavale “Aida”, “Jesus Christ Superstar” ja “West Side Story”. Üks edukam kui teine.

Töö on suhtlemine

Praegune Vanemuise teatri peaprodutsent tunnistab, et pole kunagi seadnud omale mingeid kindlaid eesmärke kellekski saada ning kõik on tulnud pigem läbi õnnelike juhuste. “Olen kusagilt vaikselt pihta hakanud ja tasapisi edasi liikunud. See on olnud suur enesetõestamise periood,” ütleb Nõgene, ja lisab, et kõige rohkem on teda elus edasi viinud tahtejõud. “Ma olen maksimalist ega salli vabu hetki ning tegevusetust.” Kuigi teatriringkondades on Nõgenet iseloomustatud üsna jäärapäisena, lükkab mees selle väite ümber. “Ma ei ütleks, et ma olen jäärapäine. Mul on lihtsalt olemas kõikide asjade kohta oma arvamus ja niikaua kui keegi väidab, et see on vale, kuid ei suuda seda piisavalt ära põhjendada, siis ma oma põhimõtteid ei muuda.” Oma negatiivseimaks iseloomujooneks peab Nõgene hoopis suutmatust teatud asju edasi delegeerida. “Nii hea ja kindel on kõik ise ära teha, kuid teistele tuleb ka anda võimalus. Olen alles nüüd hakanud aru saama, et kõike ei pea ise ära tegema.”
Avalikkusele on Nõgene kindlasti jäänud meelde mehena, kelle juurde kuulub ülikond ja valge triiksärk, ometi pole selline riietus noormehe sõnul tahtlik imidži loomine. “Ühelt poolt nõuab sellist riietust minu positsioon, aga teiselt poolt ma lihtsalt tunnen ennast ülikonnas väga hästi. Oleneb ka sellest, kuhu ma lähen, näiteks õhtul sõpradega välja minnes olen sageli casual’is,” ütleb Nõgene, kes on oma garderoobi jaganud pooleks Tallinna ja Tartu korteri vahel. Kahe linna vahel tuleb sõitmist iga nädal ja see pole probleem. “Mulle meeldib autoga sõita. Kuigi ma räägin suurema osa sõidust telefoniga tööasjadest, on see mulle pigem puhkus kui töö. 90% minu tööst ongi suhtlemine. Ma töötan nii palju kui on vaja ja see sõltub minust endast,” ütleb Nõgene. “Ma olen õnnelik Vanemuise teatris, sest see on parim teater ja ma tahan anda endast kõik, et Vanemuise teatril läheks järjest paremini. Ma ei loe tunde tööd tehes, sest see töö mida ma teen meeldib mulle.”
Ühe lõõgastusviisina nimetab Nõgene ka reisimist. “Kui mul on vähemalt 12 tundi vaba aega, siis sõidan ma Eestist ära. Näiteks kui üleeelmisel laupäeval “West Side Story” esietendus lõppes, siis läksin ma Internetti, ostsin Copterline’ile piletid ja sõitsin Helsingisse. Töökeskkonnast kas või korrakski ära saada on piisav, et end laadida.” Pühapäeval 25-aastaseks saav noormees ei oota külalistelt suuri kingitusi. “Mulle on kingitustest olulisem see, et minu ümber on palju tuttavaid ja sõpru,” ütleb peatne sünnipäevalaps, kuid lisab siiski, et üks korralik lips kulub mehele alati ära.