fbpx

Need ilustamata 90ndad


Ott Kiluski näidendil põhinev «Kirvetüü» täiendab Vanemuise ja Ain Mäeotsa setuteemaliste lavastuste rida ning pakub sissevaadet 1990. aastate Eesti äärealasse, kus pannakse proovile tegelaste kohanemisvõime kiiresti muutuvate ühiskondlike oludega. Üheksakümnendaid taaselustatakse viimasel ajal üsna esinduslikult. Teemanäitused, muusikaüritused, retropeod ja tänavastiil tõestavad, et see aastakümme on jälle moes.

Kõige meelelahutusliku kõrval on aga mäletamist väärt ka tollane pahupool: eneseotsingud, kahtlased ärid, tarbimiskultuuri pealevool, meelemürkide levik jne. Kogu see varjamata valu saabki liha luudele «Kirvetüüs». Tegevuspaigaks Setumaa asula, pole sündmused kohaga otseselt seotud ning võimaldavad ülekandmist ükskõik millisesse teise väikesesse Eestimaa perifeeriapaika segase taasiseseisvumisaja alguses.

Seekordse loo peategelased on mehepojad, kes ebaseaduslikku metsaärisse takerdunult elu hammasrattaid alkoholiga õlitavad. Seltskonnast kõige tugevama vastandite paari moodustavad Feliks (Andres Mähar) ja Enrico (Ott Sepp).

Feliks on heatahtlik külaullike, kes püüab oma naiivses armsuses kohalikke naisi romantiliste žestidega võluda. Tema positiivsust süstiv siiras olek muudab ta esimesest hetkest publiku lemmikuks. Allilma kohalik boss Enrico seevastu otsib elus olemise tunnet narkost, alkost, pornost ja füüsilisest valust. Siiski mureneb temagi fassaad, mille tagant paistab haige hingega psühholoogilist abi vajav noormees.

Mehed ja naised

Ülejäänud mehed kõiguvad kahe äärmuse vahepeal. Piisava motivatsiooni olemasolul (ehk naisterahva käekõrval) on ka neil lootust paremale tulevikule.

Sellele trööstitule meestekambale pakub tasakaalustavat elementi külakese naiskond, kes meeste ebakultuursele viinavõtmisele vastukaaluks leelotamist harrastavad. Naiste roll on mehi õigele teele suunata, korrale kutsuda ja tervendada. Võib koguni öelda, et küla iga nõrga mehe taga seisab teda püsti hoidev tugev naine, ja iga mees, kes sellest aru saab, on võimeline oma painajatest vabanema ning elus puhtalt lehelt alustama.

Küla iga nõrga mehe taga seisab teda püsti hoidev tugev naine.

Tegelaste lugude esinduslikkus oma elukeskkonna ja tollase aja suhtes tuleb välja ka lõpuvideos, kus külakesest üha kaugenev kaamerapilt liigub läbi pilvede kosmosesse. Laias perspektiivis ollakse täpike maailmakaardil, lähiplaanis vabas maailmas alles esimesi kõhklevaid samme tegeva noore riigi sümbol, kus ei tehta suurt numbrit sellest, et terve läänemaailm parasjagu Freddie Mercuryt leinab.

Avaras ruumis

Mängupaigana pakub endine kammivabriku hoone võimalusi avarale ruumikasutusele. Mäng käib kahel korrusel, ligi 40-meetrisele lavale on paigutatud realistlikus stiilis külapood, elumajade interjöörid ja mitmed hämarad nurgatagused. Kuhu vaatajate nägemisulatus ei küündi, heidavad valgust kaameramehed, kelle vahendusel jõuab suur otsepilt ka publiku silme ette ekraanile.

«Kirvetüü» ei sobitu kergestiseeditava suvelavastuse mõõtmetesse, mida pole antud lavastuse puhul ka taotletud. Mõningad võikad stseenid võimendavad tegelaste isiklike kogemustena külaelu üldist traagikat. Vulgaarsust ja õudu pehmendab etendust läbiv romantika ja spontaanselt mõjuv, kuid terviku taustal võõristust tekitav must huumor.

Kellele meeltmööda Triin Ruumeti film «Päevad, mis ajasid segadusse» ja Vanemuise hiljutine uuslavastus «Pikk päevatee kaob öösse», võib leida «Kirvetüüst» neile võrdlusmomenti pakkuva elamuse.

(Tartu Postimees, 02.07.2019)