Naomi on parim näide sellest, kuidas üks siga saab staariks!

Kus on Eesti Teatriliidu silmad? Jagavad teatripäeval aumärke Eesti teatri parimatele poegadele ja tütardele, aga unustavad sootuks, et viimne kui näitleja muutub publiku jaoks täpselt sel hetkel viiendajärguliseks suuruseks, kui lavale ilmub klähviv koerarakats või kaelarihmaga kesik.
«Räägitakse, et kui laval on laps või loom, siis on lavastus päästetud,» sõnab teatriteaduse doktor Anneli Saro muiates. «Teisalt – näitlejal on nendega väga raske võistelda, sest kogu tähelepanu koondub kohe lapsele või loomale.» Nii ongi, aga katsu sa tuua lavale «Kevadet» ilma Tootsi põuekoerata või Katuse-Karlssoni lugu ilma Väikevenna Bimbota! Ning selge on see, et Ugala pajatab siiani lugusid krantsist nimega Pipi, kes lisaks statsionaarietendustele käis innukalt ka ringreisidel. Ning Pärnu Endla meenutab tänini oma Karlssoni-hiti kutsut, kes hirmsasti hüpelda armastas. Ning nukuteater ei saa üle kultuskoerast nimega Mündike, kes jõululavastuses ilma tegi ning pärast omanimelise fondi sai. Tõelised tähed.
Saro lisab, et teatrid on õppinud teiselgi eesmärgil lapsi ja loomi ära kasutama: enne lavastuse väljatulemist korraldatakse konkursse just loom- ja lapsrollidele ning need tõusevad omaette teatrisündmuseks, mida kõik märkavad. Kui lapsed-loomad mängus, edeneb müükki paremini.
«Eks see ole sama fenomen, mis vabaõhuetenduste puhul – kontrollimatuse element, kus iial ei tea, mida näiteks ilmastik võib teha,» arutleb Saro. «Loomadega on sama: ikka võib juhtuda, et koer jookseb etenduse ajal lavalt saali.»
Kuid teinekord juhtub ka see, et kehvapoolne lavastus saab loomnäitleja poolt täiega päästetud. Nii suutis must trullakas kodusiga oma lavale ilmumisega päästa Vanemuise kesise kvaliteediga suvejandi «Vigased pruudid». «Naomi oli ju tohutult ilus ja nii armas!» kiidab Sarogi tarmukat siga. «Naomi on parim näide sellest, kuidas siga saab ühe lavastuse suurimaks staariks!»

PEAPREEMIA
Minisiga Naomi, «Vigased pruudid», Vanemuine, esietendus 2004
Nelja-aastane minisiga Naomi täitis mullu augustis esietendunud rahvatükis «Vigased pruudid» pimedat teeskleva pruudi jalutuslooma osa. Etenduse tarvis oli teatrisiga tollal murudieedil, sest muidu kippunuks toidulembene loomake kiiresti juurde võtma. Kui see rahvatükk külmade tulekul suure maja lavale üle viidi, oli Naomi mõistagi kohal. Küll pisut närvilisema olekuga kui suvel Ülenurmel. Staari asi.

RÜHMATÖÖ PREEMIA
Seltskond lambaid, «Toomas Nipernaadi», Ugala, esietendus 2003
Perekond Berzini lambafarmist, Karula järve äärest teatritükki võetud lambad (kolm-neli) ilmusid esimest korda truppi peaproovide aegu ning ilmutasid korrektset käitumist. Küll õnnestus ühel neist kord keset päeva aedikust välja murda ning plagama panna. «Lambuke jõudis otsaga kesklinna ja tegi sellele hea mitu tiiru peale,» mäletab Ugala kirjandustoimetaja Helle Leppik. «Lavamees jooksis järel, hing paelaga kaelas – aga kätte sai.»

EPOHHILOOVA EPISOODI PREEMIA
Lambad, tükki kaks, «Romeo&Julia», Sadamateater, 2004
Nood kaks villast voonakest ei pääsenud küll kordagi lavale, kuid esinesid publikule väikese episoodi jagu enne esietendust Sadamateatri fuajees. Veel enam, suutsid etenduse ajal õigeil hetkil häälitsemisega lavastusele elulisust lisada. «Koeri on lihtne hüppama õpetada, proovi aga lammast dresseerida,» kiidab Sadamateatri juht Viljar Pohhomov lambukeste häälekat ülesastumist. Lammaste majjatoomine oli epohhiloov: pärast seda tõusid lambad ühe teisegi Vanemuise lavastuse reklaamnägudeks.

KASSNÄITLEJATE LIIDU ERIPREEMIA
Kass Jako, «Inishmore’i leitnant», Eesti Draamateater, 2003
Väärikas eas, pea 15kilone atraktiivse välimusega kõuts Jako ilmub Iirimaa vabadusvõitlusest pajatavas lavastuses lavale vaid etenduse lõpus, ent on kogu sündmusteahela peapõhjustaja. Just musta kassi pärast tapetakse lavastuses mitu meest, ka kassi omanik. Etendustele tarib kõutsi pererahvas ise, suures korvis. Esimese teatripalga eest sai see kõuts suure kotitäie kassikrõbuskeid.

Kass Miku, «Kõik armastavad.», Eesti Draamateater, 2005
Kass Miku, täisnimega, Miku Kaev, on teatri etendusteenistuse juhi Toivo Kaevu oma. Kirju kiisu, kes siis näitlejanna Maria Klenskaja kaenlas korda paar lavale ilmub. Kuid vaatamata suhteliselt passiivsele rollijoonisele pidavat Miku end laval üleval väga artistlikult.

KOERNÄITLEJATE ASSOTSIATSIOONI ERIPREEMIA
Bokser Morris, «Savonarola tuleriit», Eesti Draamateater, esietendus 2005
Väärika hoiakuga Morris, liignimega Mihkelson, on näitlejanna Kaie Mihkelsoni koer. «Savonarola tuleriida» osatäitjate nimistus on Morris kenasti sees kui külalisesineja. Võimuka de Medici perekonna koerana käib Morris laval korda kolm ning temaga talitab laval perenaine Kaie Mihkelson ise. Iseloomult olla Morris üks paras frukt.

BALLETIPREEMIA
Šoti terjer Monty, «Pähklipureja», Vanemuine, esietendus 2004
Kolmeaastane musikaalne Monty mängib balletilaval koer Pricki. Kiidetud on koera igati viisakat käitumist: ei tõmblemist, ei hauklemist. Vaid teinekord otsustavat Montyke etenduse ajal laulu joristada. Boonus: rasvased kotletid, mis balletijuht Mare Tommingas koernäitleja tarvis proovide aegu kodunt kaasa tõi, ning balletitrupi soojad kallistused.

HOBUARTISTIDE ÜHENDUSE ERIPREEMIA
Hobune Volga, «Toomas Nipernaadi», Ugala, esietendus 2003
Nuiamäe talust pärit Volga, kelle seljas ratsutas mänguplatsile näitlejatar Carita Vaikjärv, oli Ugala kirjandustoimetaja Helle Leppiku mäletamist mööda taltsas loomakene. Toodi etenduse ajaks kohale, tegi rahulikult oma sutsu ära ja lasi end jälle kodutalli sõidutada. Üks ülimalt rahumeelne artist.

Mära Hanna ja ruun Nool, «Vigased pruudid», Vanemuine, 2004
Sõrmuse turismitalu mära Hanna ja ruun Nool astusid üles vaid Ülenurme vabaõhulaval, Vanemuise suurde majja kolides neid enam kaasa ei võetud. Seal asendati peigmehi sõidutanud suksud mootorrattaga. Üks neist hobustest olla suutnud vähemalt ühe draamanäitleja varbail talluda, täie kabjaga mõistagi.

POSTUUMNE ELUTÖÖPREEMIA
Part Behalde Hermik, «Kokkade öö», Eesti Draamateater, esietendus 2001
Vastutusrikast kõrvalosa täitnud part Behalde Hermik mängis Draamateatri lavastuses kaks aastat jutti ehk käis laval kuuskümmend korda. Oli väärikas eas, seitsmeaastane, kui tiivad pea alla pani. Lavaaega oli tal etenduses veerandtunni jagu. «Laval käitus ta väga rahulikult, isegi Jan Uuspõllu kisarikka monoloogi aegu,» mäletab Draamateatri töökodade juht Ain Jürisson. «Vaid korra kadus lavalt publikusse.» Muide, kahe aasta jooksul tõi pardimammi oma omanikele teatritööga sisse väikese vanemat sorti auto raha.