fbpx

Näitleja Riho Kütsar: “Kui töö teeb rõemu, siis on kõik väga hästi.”


“Igaüks tahab märgatud saada, aga viitele õppimine ei aidanud,” meenutab 20 aastat Vanemuise teatris näitlejana töötanud Riho Kütsar, miks ta korraliku ja tubli viiemehena sammud Võhma kultuurimaja näiteringi sättis.

Märgatud ta sai. Järgmine samm oli juba loogiline – lavakunstikool.

“Eks see näitering oma tõuke andis ilmselt,” pakub Riho, toonane kohusetundlik ja tubli õpilane.

“Olen hiljem mõelnud, mismoodi keegi oma tee valib, kuidas see juhtub ja miks ma sellisesse maailma sattusin. Selleks, et mingi asjaga tegelema hakata nii, et ta sulle rõõmu pakuks, peab see sulle väga meeldima. Mulle ilmselt hakkas teater väga meeldima. Mingitel veidratel põhjustel istuma. Algtõuge ilmselt oligi see, et “Oh, mind märgati!”. Nii ta läks. Eks arusaam, mis see teater on, tuli tegelikult palju hiljem.”

Arusaamine tuli kaks aastat füüsikat õppinud Rihole lavakoolis, sest tos koolis on hoopis teistsugune tudengielu kui mujal. “See on päris karm. See on suur masin ja kui kooli sisse pääsed, siis pannakse inimene ühest otsast masinasse, neli aastat ta muserdab ja vormib seda inimest ning teisest otsast tuleb hoopis teine inimene välja.”

Oma esimest Võhma kultuurimaja rolli mäletad?

Mingi lühinäidend oli. Talupojad ja mõisnikud. Meil oli tore kamp, töötasime tublilt. Lahe ja kihvt. Sellest seltskonnast läksin mina aga ainukesena teatrimaailma.

Sul on praegu kuus rolli Vanemuise teatri mängukavas. Seda on päris palju.

Mul on olnud ka 12 tükki korraga mängida. See oli aeg, kui draamatükke tuli hooajas lavale 12–15.

Kuidas sulle kui näitlejale taoline üsna metsik koormus mõjub?

Selline ratas, et hommikul proov ja õhtul etendus, käis aastaid. Noorele näitlejale on see ju mõnus. Toona ei mõelnud selle peale, et liiga palju tööd. Nüüd vaatad, et võiks olla parasjagu.

Oled julgenud öelda ka draamajuhile, et tahad hoogu maha võtta?

Muidugi olen. Näitlejad on üldjuhul tagasihoidlikud. On muidugi jalaga ukse lahtilööjaid ka, aga üldjoontes ollakse rahulikud. Aga ma ei usu, et see asi nii hull on, et peaks julgust olema – ma ei ole nõudnud mingit erikohtlemist.

Tuleb aru saada, millal on õige aeg ja koht midagi öelda. Ma ei arva, et peaks kartma – kui su ütlemine on põhjendatud, siis normaalne inimene saab sellest aru. Kui tekivad käärid, siis on vaja enda eest seista, ma arvan.

Palju sul selle 20 aasta jooksul on neid kääre tekkinud, kui tunned, et ei jaksa ega saa?

Repertuaariteatris tekib neid ikka. Olen selline huvitav sell, et olen pannud kõik need tükid kirja, milles olen mänginud. Esietendus, roll, kuupäev, lavastus. Kunagi pärast kooli hakkasin märkima ja jube hea on praegu vaadata. Paljud, kellega on sellest juttu olnud, ütlevad – oh, kui lahe, sa teed sellist asja, et üldse ei mäleta enam neid lavastusi. Ei mäletagi. Kui vahel vaatan seda listi, siis mõtled küll – issand jumal, mida kõike on tehtud. Mul on seal vist 90 nimetust. Sellest üheksakümnest on vast kümmekond, mis on tõesti vinged asjad. Aga hästi palju on ses nimekirjas selliseid, mida üldse ei mäletagi. Kui kirja poleks pannud, ei tuleks meeldegi, mis asi see säärane on. On ju tehtud igasuguse väärtusega pudinaid.

Ütled, et kümmekond lavatööd on vinged, Mati Undiga tegid kuus lavastust. Need on ses listis?

Temaga oli täiesti teistmoodi, täiesti vinge. Sellist asja ei ole enam olnud. Nüüd juba 20 aastat teatris olnuna vaatad tagasi olnud ajale ja eemalt vaadates tekivad mingid perioodid oma elus. Mati periood oli küll väga kihvt. Kui kellegagi tuleb jutuks, mida me Matiga tegime, siis tõusevad ihukarvad püsti. Praegugi tõusevad.

Hiljem saad aru, milline õnn ja väärtus oli teha neid asju ning milline õnn oli see, et üldse olin tema huviorbiidis.

Aga mida sa temalt õppisid?

Olin siis nii noor veel. Kui “Laulatus” välja tuli, olin 29aastane. Poisike. Tagantjärele võib ainult kahetseda, et olnuks ma siis targem, aga seda ei saa. Ta õpetas metsikut lusti ja rõemu, mida võib teatritegemisest saada. See on nauding. See ongi see, mille pärast me teatrit teeme – puhas lust, meeletu joovastus ja rõõm asjade tegemisest. Proovidest, etenduse mängimisest, kõigest! Julgus lustida, julgus vaadata asju veidra ebastandardse nurga alt. See on noorele väga vajalik.

Ta oli niivõrd geniaalne, kuidas ta lustis ja säras, kogu see protsess oli vapustav. Ainult ülivõrded. Kõik, kes temaga tööd said teha, räägivad temast ülivõrdes.

Möödunud aastal oli draamatrupi jõulupidu ja need, kes seda orgunnisid, otsisid kirjandustoa kappidest välja vanu pilte. Siis vaatasime ka neid – “Laulatus”, “Kirsiaed”, “Meister ja Margarita”… Kui ise tegid, siis tundus see kõik nii loomulik. Noor ka, teed teatrit, Mati Unt, kihvt – aga nüüd aja jooksul on selgunud, et ei ole enam midagi sellist, olen näinud küll väga head teatrit, suurepäraseid lavastusi, väga kihvte näitlejatöid, aga midagi on puudu. Mulle ei meeldi suured jutud, et teeme kunsti. Aga Mati asjades oli küll tugev kunstihõng sees.

Rihole nüüdisaegse teatri vormiotsingud väga ei passi, tema eelistab psühholoogilist teatrit. “Olen vaadanud neid veidraid nüüdisaegse teatri ilminguid,” tähendab ta.

“Ma olen skeptiline, irooniline ja pragmaatiline inimene. Kui ma lähen etendust vaatama, siis olen ma alati jube heatahtlik vaataja. Aga jube paljude nüüdisaegse teatri asjade puhul jääb mulje, et seda tehakse asja enda pärast, mängitsetakse sügavat mõtlemist. Ükskõik, olgu see psühholoogiline või nüüdisaegne või eksperimentaalne teater – ta peab mõjuma tõsiseltvõetavalt. Aga paljud veidrad vormid ei mõju tõsiseltvõetavalt.”

Riho möönab, et poosi on liiga palju ning kui ta vaatajana selle ära haistab, siis on kõik. Ei mingit elamust. Ega rõõmu.

Kui sa 20 aastat tagasi Vanemuisesse tulid, mida sa ootasid?

Mis see noor inimene ikka ootab? Et saaks tööd. Seda oli. Siis oli ükskõik, andke ainult kätte, teeme!

Vahet ei ole, kas esimene armastaja, rüütel, pahard…

…hellebardikandja. Kõik oli tore. Saime kõik metsikult tööd. Margus Jaanovitsiga paneme siiamaani kui oravad rattas. Kogu aeg on olnud tööd ja väga mitmesugust tööd. Üldse pole põhjust nuriseda.

Tegite ju bändi ka. Algul oli Lepad ja lõpuks Poiskõsõ.

See oli niisama lustimine. See ongi see, et tuleb teha rõõmu endale. See töö peab sulle meeldima, mida sa teed. Sa pead tahtma seda teha.

On sul kordki olnud tunne, et enam ei taha üldse teatrit teha?

Muidugi. Aga ma olen rutiiniinimene. Mulle sobib igapäevarutiin, suured muutused ja järsud pöörangud elus nõuavad minult tohutut vaeva, energiat ja enda kättevõtmist. Mulle meeldib, kui asjad on paigas ja kindlas vaos. Kui ma oleksin ekstravertsem ja liikuvam tüüp, oleksin võib-olla läinud kunagi teatrist ära, kuid nii suurte otsuste tegemine nõuab minult meeletult mõtlemist ja energiat. Teatrist äraminek oleks nii suur samm ja praegu ei leia ma selleks ka põhjust. Kunagi vist oli aga küll – kümmekond aastat tagasi.

Miks see tekkis?

See on asjade loomulik käik. Sa ei saa võtta teatrit ja elu eraldi, nad on sinu elukaares koos. Pere, sõbrad, töö. Kuskil mõtlesin küll, et lähen teatrist ära, aga uued tööd tulid peale ja kuidagi läks mööda. Viimasel ajal pole ma mõelnud nii, aga eks ma olen ise ka – see kõlab keskealise jutuna – maha rahunenud. Aga nii see vist on, õpid iseennast paremini tundma, saad iseendaga hästi läbi ja siis tead ka, mida tahad ja mida elu sulle pakub ning oskad seda vastu võtta. Tekib harmoonia. Siis on elus mõnus surfata.

Näib, et sa tõesti praegu surfad rahulikult.

Kui töö teeb rõemu, siis on kõik väga hästi.

Tundub, et TV3 seriaal “Keskea rõõmud” on teil kogu kamba jaoks päris lõbus väljund.

See on tore tegemine. Töögraafikud on praegu nii kujunenud, et neid saab hästi võttepäevadega sobitada, pole probleemi. Ei pea end surnuks jooksma, kõik on kontrolli all. See on teistmoodi töö. Väga tore on. Seegi on toidetud ja laetud ja toimiv. Teeb rõemu.

Riho, kes kasutab rõõmust rääkides sõna “rõemu”, kinnitab, et rõemsaks teeb teda ka komöödia mängimine. Näiteks Vanemuise menukis “Minu järel, seltsimees!”

“Selles tükis teevad näitlejad väga mõnusat tööd. Lahe on. Lustime seal ja siiamaani vaatame mingeid kohti kõrvalt ja itsitame,” kirjeldab ta ning lisab, et on neidki hetki, kui ta ei suuda järgmist repliiki öelda, sest naer tuleb peale.

“Eks siis on klassikaline võte: kõik keeravad laval publikule selja. Või naerad, kui sobib. Näitlejad armastavad üksteisele käru keerata ja nalja teha, kui saad partneri laval naerma ajada, siis on nii tore. See juhtub spontaanselt. Meie teatris ei ole selliseid selle, kes valmistaksid ette mingeid sigadusi. Tean, et mujal on tegelasi, kes niimoodi teevad.”

Mis sind sel hooajal ees ootamas on, palju tööd juurde tuleb?

Kolm uut tükki tuleb sel hooajal. “Minu veetlev Tartu”, “Meie oma tõde, meie oma õigus” ja kevadel on kahemehetükk Hannes Kaljujärvega. Kaks-kolm rolli hooajal on paras. Neli oleks juba palju, väsitab ära. Noorena sai vehitud rohkem, kui oli Vanemuise toodangu tipp, siis tuli tõesti rolle tolks ja tolks. Oli ka hooaegu, kus mul oli kuus uut rolli teha.

Kuidas sa sellega toime tulid?

Ise olen ka vahel mõelnud, et see oleks praegu ikka jube koormus. Kuid noor inimene kannatab palju ära. Üks Mati tükk sattuski nii, et just tuli uus lavastus aprillis välja ning siis selgus, et kohe tuleb tema ka tükki tegema, esietendus on kuu aja pärast. Siis mõtlesin küll: issand jumal, veel üks, kaua võib! Aga siis tuli Mati ning oli üks lust ja lillepidu. “Potteri lõpp” oli see tükk. Küll oli tore jälle!

Koksvere jooksuklubi, kuhu kuuluvad peale Riho tema kolleegid Leino Rei ja Tanel Jonas on oma aktiivse tegevuse lõpetanud. “Päris tühja koha pealt see klubi ei tekkinud. Küll aga iseenesest ja loomulikult. Alustasime vaikselt, siis selgus, et on mõttekaaslus, kui leidsime, et oleme arenenud, panime vaikselt eesmärgikesi juurde. Nii ta läks. Tore oli. Täitsime oma eesmärgi, jooksime maratoni läbi – eks me vaikselt spordime ikka väikestviisi, aga mitte nii suurtes kogustes kui tookord,” muheleb Riho, et viimati Tallinna maratoni ajal võtsid nad Leinoga teema üles ja tõdesid, et ise ei viitsiks enam.”

Koksvere, mille järgi klubi nime sai, on sinu kodukoha nimi?

Koduküla. Terve suvi olin seal. Ma olen maapoiss.

Maapoiss küll, aga lõviosa aastast veedad Tartu Annelinnas, mis tihkelt kortermaju täis.

Minu meelest on Annelinn jumala okei koht. Kui Tartusse tulin, siis üürisin seal endale toa, hiljem, kui pere tekkis, ostsin sinna korteri. Vahepeal elasin ühe aasta kesklinna pool ka, aga siis läksin jälle Annelinna tagasi.

Sul on mingi Annelinna-tõmme?

Ei ole, aga mis seal siis ikka väga hullu peaks olema. Kõik tahavad tõesti Supilinna ja Karlovasse, aga mul on ju maakodu ning need vajadused – paljajalu muru peal kõndida ja ahjutule praksumist kuulata – saan maal kõik ära täita. Praegu olen küll väga rahul, et olen Annelinnas. Tartu on ju nii väike, et mul kulub kodust tööle sõitmiseks kümme minutit. Jumala okei, kolige Annelinna, sõbrad!

See küll, et kui peaks terve aasta siin elama, oleks jama. Siis peaks otsima võimalusi, kuidas jalatalla alla muru saada. Aga mul on oma kodu olemas ja nii kui kevad kukub, siis kohe maale toimetama. Kõik tahavad hooaja lõppedes linnast välja. See on ju loomulik.

Sa paistad esmasel pilgul introvert olevat, oled seda ka põdenud?

Kui oled noor ega tea, mida tahad, siis tundub, et lahe oleks olla särav ekstravert, kellele laudlinad visatakse ette ja punased vaibad rullitakse maha. Aga tuleb olla see, kes sa oled. Ja siis on kõik hästi. Elu on seda õpetanud, nii lihtne see ongi. Ma olen juba elanud 44 aastat. Aastad vormivad inimesi, kõik sündmused, mis su elus juhtuvad, inimesed, kellega sa kohtud – siis avastad enda jaoks asju. Selgub, et asjad polegi nii, nagu noorena arvasid.

“Poiste projekt “Meeste kodu” on lausa teraapia.”

“Mul on vedanud, et olen saanud Vanemuise teatri kõrvalt teha asju ning paljude truppide ja näitlejatega kokku puutuda,” ütleb Riho.

“See on asi, mis jube hästi mõjub, toidab ja teeb rõemu. Suveprojektegi võtab Riho vastu heal meelel. “Ma ei saa endale lubada sellist luksust, et terve suve puhkan,” tõdeb ta.

“Kui tööd pakutakse, tuleb teha. Ning on väga tore, et pakutakse. Emajõe suveteatris sai tehtud esimese otsa asjades, vahepeal oli pikk paus, nüüd oli “Nukitsamees 2” ja Roman Baskin on mind kutsunud oma MTÜ Kell Kümnesse, seal on saanud nüüd mitu suve tehtud. Ja see poiste projekt “Meeste kodu” Ugalas on lausa teraapia.”

“Meeste kodus” on laval kursusevennad Ago Anderson, Mait Malmsten, Indrek Sammul ja Riho Kütsar. Kes tuleb kohale Tallinnast, kes Pärnust, kes Tartust. “Iga kord, kui kokku saame, tõmbab see kokkusaamine meid alati käima. See tükk elab kuidagi täiesti oma elu. Ma ei tea, mis see fenomen on. Olime koolis kõik head sõbrad. Kui see tükk välja tuli, siis Ugala reklaamis ka seda, et nad saavad üle 17 aasta uuesti laval kokku. See oligi nii. Võib-olla lihtsalt see puhas rõõm sõpradest, teatrist, näitlemisest, elust. Tükk tuli välja 2011 veebruaris. Kogu aeg pärast etenduse lõppu lahkuminnes kallistame. Nüüd õnneks oleme Ago Andersoniga “Keskea rõõmudes” ka koos.”

Enneolematu: “Ellingul” läheneb sajas mängukord

“Lavastust “Elling” mängime koos Margus Jaanovitsiga juba kaheksa aastat, varsti hakkab lähenema sajas mängukord ning see on enneolematu,” lausub Riho.

“Seda mängida on jube lahe, kuna me tunneme teineteist jube hästi. See on nii kindel tükk, nii lihastes ja lõugades, et seda on hästi mõnus mängida.”

Nii ohtralt mängitud lavastus võiks näitlejat painama hakata ning tülpimust tekitada, kuid Riho sõnul see alati niimoodi ei ole. “Oleneb. Sadadest asjadest. Kui ma vaatan laval partnerile otsa ja näen, et tal silm särab, siis läheb omal ka silm särama.”