Näitleja Ragne Pekarev laval end tagasi ei hoia: mul ei ole alastuse või suudlemisega laval ja seriaalis mingeid probleeme
Pekarev on nautinud publikumenu viisteist aastat, ent kahel viimasel aastal on ta endas leidnud uue salapärase jõu, justkui oleks välk teda tabanud – silmapaistvad rollid teatris ja peaosa teleseriaalis “Sassis”. “Ei, salasuhe see ei ole. Kui ütleksin välja, mis mind viimased paar aastat köitnud on, laseksin nagu ventiilist õhu välja,” lausub näitleja, kelle tippaeg on käes.
Pekarev saab tänavu sügisel 42aastaseks. Ta on näitlejanna oma parimas (h)eas – viisteist tegusat aastat Vanemuises selja taga, magusaimad rollid ees ootamas. Tal on veel ette näidata kaks teleseriaali peaosa, kaks poega kasvamas ja abielu imelise mehega.
“Millal on õige aeg selleks, et ei oleks hilja?” küsib Pedro Almodovari filmi “Kõik minu emast” järgi valmiva lavastuse esietenduse eelõhtul. Millal on õige aeg avada tuum ja seista suures plaanis inimese, mitte vaid tegelaskujuna? Rääkida kõik oma emast, suhetest, tunnetest, kehast ja hingest.
“Otsustasin rääkida täna, homme võib olla hilja – mul on täna hea ja ma tahan seda tunda ja välja öelda,” sõnab .
Intervjuu toimus tol esmaspäeval, kui Rakvere teatri külalisetendus Vanemuise väikeses majas jäi näitleja haigestumise tõttu ära. Kogu teater oli päralt. Eelmisel õhtul oli ta koos poegadega küpsetanud hunniku piparkooke ja katnud grimmituppa laua, mis ei ole kõige loomulikum tegevus näitleja puhul. Intervjuu osalisteks said ka teatri valgusmeister Imbi Mälk ja grimmikunstnik Gretel Persidski.
Vahetult enne intervjuud saatsid mulle Messengeri sõnumina ühe päeva kokkuvõtte. See koosnes vaid tööst. Kas sind saadab hirm, et kui seisma jääd, kukud süsteemist välja, ja seetõttu aina tegutsed?
Mingil ajal tõesti see hirm mul oli. Mitte väljakukkumise osas, vaid et kui praegu kohe “midagi” ei tee, on pärast hilja. Mis see “midagi” on, ma ei teadnud, aga tunne oli, et “nüüd” või “mitte kunagi”. Taustaks oli ka koroona. Selle algusajal pandi teatrid kinni ja ühtäkki ei olnudki enam väljundit. Ei olnud ka teatrivälist hobi või tööd, kuhu end rakendada. Siis järgnes uus hoop – vaatasin teatrihooaja tööplaani ja sain teada, et järgmised proovid uue lavastusega algavad alles aasta pärast. Sellises seisus olin umbes aasta tagasi, kui lavastus “Niskamäe naised” just välja tuli. Teadvustasin, et algas aeg, mida tavaliselt igatsetakse: päevad on vabad, mängi ainult õhtul etendusi, mida kuigi palju ei olnud. Sattusin kergesse paanikasse – et oot’, mida ma vaba ajaga nüüd tegema hakkan? Ma ei oska ju lihtsalt olla. Ka lugemine, mida olin igatsenud, tundus ajaraiskamisena. Kirjutasin isegi ühe välismaise raamatu kirjastajale, et kas saaksin õigused tuua materjal lavastusena välja – minu dramatiseeringuga, aga kirjavahetus jäi soiku. Õnneks tuli just tol hetkel mu ellu teleseriaal “Sassis” ja sain oma rahu tagasi. tagasi.
kiri Messengeris: “Tervitan tänasest pöörasest päevast, kus kl 10-15 oli Ain Mäeotsaga “Kõik minu emast” proov, siis kohe kuni kella 18ni Priit Strandbergiga “Moliere 400” sünnipäevaaktsiooni proov. Praegu “Soomusrongi” etendus ja siis kohe otsa see Moliere’i aktsioon.”
Naisnäitlejaid on saatnud nukker paradoks, et kui on välised eeldused teha superrolle, ei ole hinge taga tarkust ega küpsust. Aastatega kogemus tuleb, aga välimus kahaneb. Sinu sihvakus on ärgitanud lavastajaid näitama sind ka napis rõivas. Kas aastatega on su suhtumine alastiolekusse laval muutunud?
On küll. Kui pärast lavakunstikooli Vanemuisesse tööle tulin, lavastas Tiit Ojasoo koos Ene-Liis Semperiga Tartus “Ruja”. Olin seal üks bändi groupie’dest, kelle üheks ülesandeks oli edasi kanda vabameelsust, mis kuulus seksrevolutsiooni juurde. Aga ma ei suutnud end toona ära lahterdada – kas olen näitleja, kellel on okei olla alasti laval, nagu lavastajad seda ette nägid, või mitte? Pidasin pikki sisemisi heitlusi ja küsisin arvamust teistelt naisnäitlejatelt, kel olid kindlad põhimõtted, et nemad seda ei tee. Kujundasin arusaama nende järgi ja ütlesin lavastajale, et see ei ole mulle okei. Samas imetlesin Evelin Võigemasti ja Eva Klemetsi, kel polnud ses osas mingit küsimust – kui see on sisuliselt põhjendatud, siis milles probleem. Läksin lavastajaga tülli, öeldes, et see on mu põhimõtete vastu.
Nüüd, peaaegu kaksteist aastat hiljem ei ole mul alastuse või suudlemisega laval ja seriaalis mingeid probleeme. Kui lavastus või roll sisuliselt nõuab, siis nii on. Pealegi need, kes tahavad näha paljast inimest, ei pea selleks ostma piletit teatrisse. Selleks on palju lihtsamaid moodusi.
Eks tänagi küsib keegi, miks lehvitan piltidel fotograaf Erlend Štaubile oma jalgadega. Miks on mulle seda vaja? Aga millal siis üldse? Kümne aasta pärast öeldakse: pane kleit selga ja ära tõmba seda üle põlve! Nii kaua kui on, mida vaadata, siis olgu. Ärge vaadake, kui ei taha!
Kirjanik Teet Kallasel on lõbus ütlus: “Imago ongi ju looming! Ela ja ole ja tembuta, muu teeb ära meedia.” Inimesi, kelle elu täidab eneseteostus, seatakse ka edetabelisse. Kus oled sina, võrreldes kolleegidega?
Näitleja ise ei sea end tabelisse. Edetabeleid teevad ikka ajakirjandus, produtsendid ja casting’u-agentuurid. Aastaid on olnud nii, et kui valmib uus film või teleseriaal, hüütakse, et osalejaiks on vaid A-kategooria näitlejad. See paneb muhelema, sest ma ei ole aru saanud, kas hinne A sõltub sellest, kui hästi näitleja nägu müüb, või sellest kui professionaalne ta on. Mõnikord on need kaks eri asja. Kas minu puhul tähendab kaanetäheks olek hinnet “A-” või “B+”? Mulle armsad režissöörid ja produtsendid on tunnistanud, et nemad teatris ei käi või kui, siis väga harva. Neid ei paelu see mänguvorm. Mõneti on see ootamatu, aga nii on. Aga kuidas me siis kohtume? Siin, ajakirja kaanel?
“Eesti pikimate jalgadega naisnäitlejate” edetabelis ei paku sulle keegi konkurentsi. Kellelt pärineb su geneetiline lotovõit?
Äkki on Viire Valdmal siiski pikemad jalad kui minul? Või Britta Sollil. (Naerab.) Aga Liina Tennosaarest, küll väga napilt, ja Merle Palmistest ja Kaisa Seldest olen tõesti pikem.
Olen 1.83. Ema on mul lühike, õde jääb mulle pikkuses alla. Minu isapoolsed sugulased on pikemad. Ma ise naeran, et ju on mulle antud kaasa rohkem meeste geene, et nii pikaks sain kasvada, ja ju seetõttu saangi mängida Vanemuises selliseid ekstravagantsemaid rolle, nagu on “Pangaröövis” või uues lavastuses “Kõik minu emast”. Selles olen transvestiit.
tõmbab grimmitoa peegli ees selga tumesinise siidkleidikese, mille sõbranna, näitleja Liina Tennosaar talle kinkis. “Mulle väga meeldivad need pisikesed asjad, mis meenutavad mõnd lavastust. Seda sinist kleiti kandsin politsei 100. sünnipäevaks tehtud galaõhtu sketšides. Liina laenas, ja hiljem ütles: see sobib nii hästi, võta endale! Ja need sinakad kõrvarõngad kinkis ta mulle hiljem sünnipäevaks.
Sinu ema Külli Pekarev on omaaegne superlüpsja, kuulus 1980ndatel lüpsjate edetabeli tippu.
Minu ema on võitnud teise koha omaaegsel üleriigilisel lüpsivõistlusel. Tema nimi trükiti koos pildiga korduvalt ära ka ajalehes. Aga olid ka lehmade iludusvõistlused, kus käis siis lüpsja loomaga kaasas, ja ühel neist võitis võistluse lehm, kelle saatjaks oli minu ema. Ajalehes Võitlev Sõna avaldati artikkel koos piltidega. Minu ema ja lehm olid piltidel eraldatud, ent allkiri ema pildi all oli: “Kauneim lehm Estonias.”
Ema töötas siis Estonia kolhoosis. Ta oleks võinud toimetusele märkuse teha, aga lüpsjatel pole aega selliste asjadega tegeleda. Aastaid hiljem saabus meie postkasti anonüümkiri, kus oli see pilt välja lõigatud ja suuremaks tehtud, koos pildi allkirjaga. Ei tasu arvata, et lüpsjate maailmas intriige ei oleks. Me ei tea senini, kes selle anonüümkirja tegi ja mida ta sellega taotles.
“Lehma alt tulnud” on Urmas Ott öelnud Hiiumaal sirgunud näitleja Ada Lundveri kohta. Kuidas sai Antslas sündinud esilüpsja tütrest hinnatud karakternäitleja ja peaosatäitja?
Sellele küsimusele mul vastust ei ole. Olin vist kahene, kui ema mu laudas korraks silmist kaotas ja leidis siis lehma alt nisasid venitamas. Et ma nii suurt looma ei kartnud, näitab lapse intuitsiooni. Laps tunnetab olukordi ausalt ja ju laudast on pärit ka minu oskus töötada. Ei ole ametit, mida ma seal ei oleks pidanud. Olen olnud karjak ja lüpsja, töötanud öö- ja päevavalves.
Esimesest seitsmest Antslas elatud eluaastast ma rohkemat tegelikult ei mäletagi kui seda nisade venitamist. Kolisime Antslast Oissu. Emale pakuti sinna tööd. Estonia kolhoos oli Nõukogude ajal Eesti suurim ja edukaim ühismajand. Suure lauda kõrvale ehitati töötajatele lausa eraldi küla. Esialgu ehitati kuus maja ja seejärel kuus maja ka kõrvalkülla, mis kokku moodustavad ühise Metsaküla. Lastele oli see vabaduse paradiis. Emad-isad käisid kolm korda päevas laudas tööl ja lapsed olid kus iganes. Kuue maja peale oli meid kokku üheksateist eri vanuses last. Möllasime lautade juures soojas turbas ja karglesime põhus. Sinna turbahunnikusse, kuhu koopaid kaevasime, võinuks jääda varingu alla ja lämbuda. Suvisel ajal käisime virtsases laudas paljajalu ja see tundus meile täiesti normaalne. Eks käisime ikka aeg-ajalt end vanematele näitamas, sest kõht läks ju tühjaks. Täna peaksin end ikka kõvasti veenma, et emana lubaksin oma lapsi niimoodi mängima ega teaks, kus nad päev otsa on.
Grimeerija Gretel ja valgustaja Imbi lohistavad värvilist diivanit üle Vanemuise väikese lava, samal ajal kui grimmitoas ühe kleidi teise vastu vahetab. Gretel kasutab hetke, kui on eemal ja põrutab: “ on heas mõttes hull inimene. Tal ei ole hirmu ega häbitunnet, mis tavaliselt takistab naisel karakterit julgelt loomast, kartuses teha end lolliks. See, mis ta laval teeb, on ebamaine. Kui tuleb, piilu ta põlvi! Need kukkus ta siniseks “Pangaröövi” etenduses, sest ta mängib kirega. Ta suudab ükskõik mis olukorras end kokku võtta. “Persona” esietendusele tuli ta käpuli, seljavalus. Mu lapse vanaisa on tuntud ortopeed, tema aitas teda, ja sel esietenduse õhtul ka lavale läks. Kas teist nii ennastsalgavat inimest üldse olemas on?”
Millisest sinu eluperioodist saaks ägeda filmi?
Minu enda jaoks on olnud viimased kaks aastat väga ägedad. Kõrvalseisja jaoks jääks ehk action’it väheks, aga kõik oleneb, kus on režissööri vaatenurk. Olen avastanud endas mingi sisemise salapärase jõu. Uudishimutseda siin ei saa, sest selles ju salapära seisnebki. Kui on saladus, tuleb teda hoida. Iga inimene peab hoidma oma sisemist tuld endale. Seda ei saa ta ära anda.
See vastus jätab ruumi oletustele. Kas sul on salasuhe?
Et kas annan oma saladuse ikkagi ära? Kohe nii lihtsalt, esimese küsimise peale? (Naerab.)
Salasuhe on armas termin, aga mees see ei ole. Mul on väga hea mees, kelle kõrval saan olla selline nagu olen. Paar suhet on mul siiski tekkinud, aga need ei ole isikulised ja ma ei taha üldse eputada mingi salapäratsemisega. Kui välja ütleksin, mis mind viimased paar aastat köitnud on, laseksin nagu ventiilist õhu välja.
Kuidas sa oma abikaasaga kohtusid?
Tema tuli mu ellu täiesti vaikselt ja peaaegu märkamatult. Aastal 2007, kui lavastaja Mart Koldits tõi Vanemuises välja “Hüppajad”, tegi minu tulevane mees Mario Pulver sellele muusikalist kujundust. Ta viibis proovides perioodi algusest alates, aga mina olin toona hoopis teisesse mehesse armunud. Kui armunud ollakse, saavad sellest kõik aru, ja nii juhtus, et mu tulevane mees ootas ära, millal mu armumine üle läheb. Õigesti tegi, sest nii sain endale imelise mehe ja meie lastele suurepärase isa.
Mida enda juures häbened?
Päris pikka aega häbenesin oma pikkust. Eriti põhikoolis, kus olin kogu aeg oma klassi pikim. Kehalise kasvatuse tunnis rivistati ju kogu aeg pikkuse järgi üles ja oi kui õnnelik olin, kui lõpuks vanemast klassist kutt istuma jäi ja rivis minu ette tuli. Aga jah, see pikkuse teema on saatnud mind alailma. Kogu see tundlik aeg, mil klassiõed esimesi suhteid lõid – pikka kasvu tüdrukul on peikakandidaate palju vähem. Teatris olen oma pikkusega rahu teinud ja hakanud isegi kontsi kandma. Ka neil, pikkadel naistel, kellest eespool juttu, on selles oma osa – olen neid näinud teatripidudel kontsakingades säramas ning nüüd julgen ka ise kontsad alla lükata, ka tänaval.
Loovad inimesed võivad soorituspaine tõttu sattuda ülekoormuse alla ja jõuda psühhiaatriahaiglasse. Kas sina oled psühhiaatri abi vajanud?
Ei, mina piitsutan end rahulikult. Teatri kõrval on mul ka muu elu – pere, lapsed ja inimesed, kes on tugisambaks, kui hakkan kreeni vajuma. Rollide sünd ei ole mind kuhugi “ära” viinud. Peaproovide ajal olen küll ülitundlik, eriti nende suhtes, kes on mulle olulised. Mõni pisem ütelus või lause, mis muidu läheks minust mööda, võib väga mõjutada.
Paradoks on selles, et ise olen filtrita otseütleja ja minu ausus, sarkastiline nali või küüniline kompliment, mis mõeldud naljana, võib hoopis haiget teha. Peaproovide ajal, kui olen ise otsingutefaasis, võin seletada seal, kus seda vaja pole. See on tüütu, ma tean, ja püüan end jälgida. Aga kui olen ise kelleltki pihta saanud, järgin kolme päeva reeglit. Kui see, mis haiget teeb, lahtub ära kolme päevaga, ei ole see tegelikult oluline. Aga kui kolm päeva hiljem see mulle rahu ei anna, võtan teemaks. Kuskilt lugesin kord ka soovitust: ära küsi küsimust, mille vastust kuulda ei taha. Võib juhtuda, et teise inimese käitumisest võid aru saada ja teda mõista alles pool aastat hiljem. Seetõttu püüan olla empaatiline ja analüüsida olukorda teise inimese pilgu läbi, mis väga tihti siiski ei õnnestu.
Kas praegu on elus ja teatris sinu aeg?
Igal ajal on kellegi nägu – teatris, kinos, televisioonis ja kultuuris laiemalt. Praegu on Vanemuise teatris suure trupiga tehtud lavastuste aeg. Meeskonna aeg, kus esiplaanil on ansambel. Alati on nende ees näitlejad, kes veavad lavastust, aga seda ikkagi ansambli toel. Mulle meeldib kuuluda selle ansambli hulka ning aeg-ajalt olla ise vedur, et vedamise oskus maha ei käiks ja sisepõlemismootor töötaks.
Aastaid tagasi sattusin lugema intervjuusid, kus mõned näitlejad arvasid, et vabakutselise elu on justkui väärtuslikum kui minu, riigiteatri näitleja oma. Võib-olla ei olnud nii mõeldud, aga tajusin, et riigiteatri näitleja olla on kuidagi teisem ja väheväärtuslikum. Küsisin endalt, et äkki ma ise ei saagi aru, et olen see niinimetatud orjateatri näitleja ja kuhugi mandunud. Äkki peaks ka edasi liikuma? Ära minema, aga… Õnneks läks see mõte mööda, sest lõppkokkuvõtteks on ikkagi määrav, kas olen siin ja praegu õnnelik. Mina olen. Mul on olnud nii ägedaid rolle ja aina ägedamaks läheb! Mind on ees ootamas rollid, millest unistadagi ei osanud. Või noh, oskasin, aga ei julgenud arvata, et see ka päriselt juhtuma hakkab. Aga las ta praegu jääb…
tõstab ühe mustas pitssukas jala üle teise, surub käe vastu külge ja niisutab keelega kuivanud huuli. Grimeerija Gretel vaatab Ragnet ettevaatlikult, püüdes tema olekust välja lugeda, kas võib pikaaegse kolleegi kohta arvamust avaldada. kissitab “jaatavalt” Gretelile oma kassilikke silmi. “ ei meeldi, kui teda kangelaseks tehakse, aga tegelikult ta ongi kangelane,” räägib Gretel. “Tema oskus mängida seinast seina karaktereid on erakordne. Suvel sai ta ühel hommikul ootamatult lavastaja Ain Mäeotsalt telefonikõne – “Vanas klaveris” oli üks näitleja haigestunud. oli õhtuks laval, terve osa peas. Ta ei olnud üheski proovis. päästis kolm väljamüüdud etendust.”