fbpx

Näitleja Merle Jäägeri võimsad naised


Merle Jäägerit ehk Mercat ei näe teatrilaval tihti. Veel vähem näeb teda televisioonis — see ju tuntud staarivabrik.
Sellele vaatamata on Merca kindlalt Tartu ja Vanemuise vaimse eliidi tippude seas. Seda kinnitab seegi, et Merca koos tuntud tartlaste Juri Lotmani, Kaarel Irdi, Oskar Lutsu, Mati Miiliuse ja teistegagi oli kehastamas Tartu vaimu Peeter Tammearu Ugala suvelavastuses «Suvi».
Merca äratas tähelepanu juba oma õpingute ajal Panso koolis, mil ta oli Eesti punkliikumise tuntud esindaja. Tallinnas käis ta ringi, rott õlal ja neetidega nahkrõivad seljas, ning luges avalikes kohtades punkluulet.
Need ajad on jäänud möödanikku, kuid tähelepanu oma kummaliste tegudega, olgu selleks siis vabatahtlik teenimine Kaitseliidus või demonstratiivne elamine põlenud majas, on ta pälvinud hiljemgi.

Juliane von Krüdener

Tähelepanuväärne on Merle Jääger teatrilavalgi. Mida aeg edasi, seda enam on väljendunud selle naise tugev ja eripärane näitlejaisiksus. Eriti hästi on tal koostöö sujunud teatri Vanemuine draamajuhi Ain Mäeotsaga.
Tahaksin peatuda viimaste aastate kahel väga huvitaval rollil, mis on minu arvates Merle Jäägerist teinud ühe eriti jõulise naisnäitleja.
Mõlemad rollid on võrukeelsed ja valminud Kauksi Ülle ette valmistatud tekstidele, lavastanud on need Ain Mäeots.
Paar aastat tagasi mängis Merle Jääger suureks XIX sajandi omapärase naise, Viitina mõisaproua Juliane von Krüdeneri kuju lavastuses «Pühak».
Mulle näib, et mitte keegi teine eesti näitlejatest poleks suutnud seda osa — mõelge vaid, tegemist on saksa parunessiga, kes näidendis autorite tahtel kõneleb võru keeles ja kohtub nii Napoleoni kui Vene tsaariga — sedavõrd orgaaniliselt teha.
Ainuüksi tema omapärane jutlus, mis oli ka lavastuslikult huvitavalt lahendatud, pani sipelgad üle selja jooksma. Merle Jääger tegi paruness von Krüdeneri vaatajale huvitavaks ja karismaatiliseks naiseks.

Hilana Taarka

Võimsaks ja omapäraseks naiseks teeb Merca ka Hilana Taarka — tuntud setu rahvalauliku, kes elas XX sajandi algul ja kelle laulupärandi üleskirjutuste kaudu on jäädvustatud suur osa setu rahvakultuurist.
Jällegi on Kauksi Ülle kirja pandud lool tugev dokumentaalne alus. Tabatud on Taarka saatuse elulised vastuolud, mida just Merle Jääger oskuslikult võimendada suudab ning mis teevad selle naise vaatajale sümpaatseks ja lähedaseks.
Selles loos on võru keel iseenesest orgaaniline ja ümbrusesse kuuluv. Aga Merle Jääger mängib naise isiksuse suureks ka detailidega, mis kasvatavad lihtsast talunaisest monumentaalse ja ajaloolise isiksuse.
Need detailid väljenduvad pilkudes, mida näitleja publiku ette astudes siia-sinna saadab, või justkui tahtmatutes žestides ja üldises hoiakus. Need viimased reedavad kohe algul kangelase ebakindluse: Hilana Taarkal pole ehteid ega valget pikk-kuube räbikut, mis lubaks tal tunda end teiste talutüdrukutega võrdselt ja vääriliselt.
Merle Jääger oskab välja mängida sellegi, kuidas tema kangelase ebakindlus leiab endale positiivse väljundi (Freudi austajad ütleksid, et ta sublimeerub) improvisatsioonilistes lauludes. Need saavad Taarka pärisosaks.
Oma lauludega hakkab Taarka väljendama nii oma mõtteid kui ellusuhtumist, aga ka paineid ja valu. Tema laululiste pilkenoolte alla ei taha keegi sattuda. Folklooriks ja pärimuskultuuriks muutub kõik alles siis, kui seda hakatakse üles kirjutama ning kordama. Enne seda on need laulud lihtsalt elu pärisosa.
Kõige sügavamalt toovad Taarka rikka isiksuse esile detailid, mis on seotud tema noorpõlve õnnetu armastuse, laste ja teiste eluoluliste karidega, mis viivad ta lõpuks joomisele ja allakäigule.

Obinitsas Setomaal

Ain Mäeotsa lavastus on huvitav paljude põhimõtteliste lahenduste poolest. Juba ainuüksi see, et seda mängitakse Obinitsas Seto seltsimaja õuel, annab loole väga olulise tausta. Õu ise on publikuga piiratud ruum, tegevus leiab aset vaatajate käeulatuses ja seepärast pole näitlejatel vaja forsseerida ei oma kõnet ega plastikat.
Omapärane ja selle lavastuse juures täiesti orgaaniline on professionaalsete näitlejate kõrval isetegevuslike näitlejate ning kohalike folklooriansamblite ja leelokooride rohke kasutamine.
Suure osa lavastusest võtavadki enda alla setu laulud ja leelotused, ning et nende kaudu väljendatakse ka tegelaste ja lavastuse mõtteid, ei jää nad eraldiseisvaks ning on täiesti omal kohal. Vaheajal leiab vaataja end setu turult, kus müüakse kohalikku kaupa ning pakutakse süüa ja juua.
Igal juhul oli Ain Mäeotsa lavastatud «Taarka» lõppeva suve üks elamuslikumaid teatrimuljeid.