Tol päeval, kui Maarja Johanna elus esimest korda filmikaamera ette astus, pidi ta koos Melchiori osatäitjaga jalutama ning põgusalt vestlema. Stseen kujutas nutika apteekri ja tema tulevase abikaasa esmakohtumist. Ei midagi keerulist, ent ärevuse ja vastutuse segu tegid ta näitlejaoskuste ning mäluga puhta töö. Tol hetkel polnud Maarja Johannal komakohtagi öelda, sest tekst oli peast jäljetult haihtunud. Esimese hooga. „Filmis ei mõju see aga üldse nii dramaatiliselt, sest esimesel kohtumisel ongi inimesed pisut ebakindlad,“ muigab ta nüüd. „Ning ju me tegime piisavalt palju duubleid.“
x
/—/
x
Samal ajal, kui filmivõtted käisid, sai sinust Vanemuise teatri draamanäitleja. Praeguseks, mil sul on lõppemas teine hooaeg, mängid sa kaheksas lavastuses. Tõsi, iga vastne lavakunstikooli lõpetaja soovib võimalikult palju rolle teha, ent kaheksa uuslavastust kahe hooajaga on päris suur koormus. Kuhu need filmivõtted veel mahtusid?
x
Selle eest pean tänama oma koduteatrit Vanemuist, et ta lasi mul proovide kõrvalt ja proovide ajal filmitööd teha. Mulle tuldi väga palju vastu. Ju nad nägid ka, et see on nii suur võimalus noorele näitlejale, et nad tulid mulle vastu.
x
Muu hulgas tähendab sulle kui tartlasele võttele minek ka paarisajakilomeetrist sõitu võttepaika. See tähendab ju kaunis keerulist logistikat.
x
Vahepeal oli keerukas küll, sest mõnikord sõitsin hilisõhtul pärast etendust Tallinna, et hommikul võttele minna. Või oli ka nii, et pidin võtted täpselt kella pealt lõpetama ja Tartusse sõitma, et õhtusele etendusele jõuda. Kui aga vahepeal Lätis filmisime, käisin paar päeva Tartus proovides ning sõitsin jälle võtteile tagasi. Sellised ajad olid periooditi ja natukest aega. Ning tegelikult oli kõik väga tore.
x
/—/
x
Loe täispikka intervjuud Õhtulehest (18.04.2022)