Näitleja Külliki Saldre: Draamateater oli minu magistriõpe, Ugalas sain jala maha, Vanemuine on mind armastanud
Külliki Saldre garderoobi number on 220, seda ruumi jagab ta Pirjo Jonase ja Saara Nüganeniga, aga vajaduspõhiselt kasutavad tuba paljud külalisartistid. Näitlejanna enda sõnul on see kõige väiksem garderoob, kus käib kõige rohkem inimesi.
Grimmilaua peegli kohal olevad au- ja tänukirjad kõnelevad viljakast loometööst. Olulisim on Külliki jaoks kolleegidelt saadud tänu. „Kolleegid teavad su vigu ja puudusi nii inimesena kui näitlejana ning kui nad siis ikka leiavad, et su töö oli tunnustust väärt, võib neid uskuda.”
Värskeim tunnustusmärk, parima naispeaosatäitja preemiat tähistav „Theodori silm” Loviisa rolli eest lavastuses „Niskamäe naised”, on koha leidnud näitlejanna kodus.
Etendusejärgsel päeval magab Külliki tavaliselt kaua. Lavalt tulles ei saa õhtuti kohe magama jääda, siis võib raamatut lugeda, telekast saateid järele vaadata. Hommikukohvi joob kiirustamata, loeb lehti. Kui lapselapsed pole parajasti teise vanaema hoole all, püüab jõudumööda nendega mässata. Tütre kolmandat, kõige nooremat last harjutas sügisel lasteaiaga just Külliki ning nüüdki on tema hooleks lapselapse lasteaiast koju toomine ning magama jalutamine.
Kolm lapselast on suur varandus!
Väga. Ma muidugi loodan, et tuleb juurdegi. Ega ma kogu aeg ei saa lapselastega mässata, sest teen ju tööd. Eriti prooviperioodil pole nii palju energiat ka enam.
Praegu saad ka vanaema mängida, „Punamütsikeses”.
See on rohkem selline tembutamine ja lustimine, mida mulle ka meeldib teha. Kaks vanemat lapselast on etendust näinud ja praegu minu suurimad fännid! Vanaema olla on tore, aga nagu praegu õpetatakse, tuleb ka endale aega võtta ja endaga sõber olla. Ma nüüd siis harjutan seda endale aja võtmist.
Kas üksi olemine on sulle endiselt tähtis?
Jah, üksi olemise vajadus on väga suur. Mul ei ole kunagi iseendaga igav. Selles mõttes oli koroonaaeg hea, sai raamatuid lugeda, lihtsalt olla, jalutada, elamist korrastada.
Näitlejale on muidugi kurnav, kui plaanitud proovid-etendused ei toimu.
Paraku on mõne etenduse puhul on hea meel ka … aga jah, see määramatus või ebakindlus on muidugi halb. Seesama „Niskamäe” kannatas alguses koroona pärast väga. Saime teha esietenduse, teise ja siis oli neli kuud vahet. Ning kolmas etendus, noh … ei võinudki õnnestuda, kui neli kuud ei ole saanud värsket materjali mängida, taastusproovgi oli kaks nädalat varem. Õnneks nüüd jälle saab, ja peab lootma, et järgmiselgi hooajal, ehk leiame sellest tükist rohkem tegemise ja mängimise rõõmu ka kätte. Praegu on liiga palju pinget.
Kuidas Loviisa sulle endale meeldib?
Väga. Ma nüüd kordan ennast, aga mulle meeldib see Wuolijoe poeetiline tekst. Olen maatüdruk ja minu vanavanemad olid talupidajad. See maakoht Läänemaal Karusel on praegu rohkem minu õe ja venna suvekodu, aga lapsena veetsime suved kõik seal, vanemad panid meid jalgratta pakiraamile, sõitsime mere äärde või matkasime muidu.
Mis asja Loviisa üldse ajab? Tema hool või see, millest ta räägib, on ikka Niskamäe hoidmine.
Järjepidevus ja edasikestvus on talle olulised ning vastutus maa ja inimeste eest. Inimlikku õnne ja armastust pole Loviisa tunda saanud ning tema armastus on see talu. Selle eest ta seisab ja üritab kõike edasi viia, läbi raskuste küll, sest noored ajavad omi asju ja kõik muutub kogu aeg.
Pärast esietendust ilmus Sirbis arvustus, et on selle lavastuse sinu ümber ehitanud.
Seda peab Tiidu käest küsima, aga ma väga ülbe vast ei ole, kui arvan, et ta minule mõeldes selle materjali valis. Kuid küllap see pidi talle endale ka ikka meeldima.
Kas sümpaatsem roll tuleb lihtsamini kätte ka?
Ei oska öelda. Meeldiv on muidugi mängida tegelasi, kes on endale huvitavad. Aga nagu ma ütlesin, väga oluline on tekst. Kui see kõnetab või toidab fantaasiat, siis mulle lihtsalt meeldib.
Selle teksti poeetilisus läks mulle väga korda.
Stilistiliselt oli teksti üpris raske omandada, aga kogu maailm, mis sõnade tagant avaneb, see on oluline. Minu mängust sõltub ju, kuidas vaataja saalis suudab sellesse maailma süveneda, seda endale ette kujutada.
Oled praegu just täpselt Loviisa-ealine.
Sisemiselt muidugi tunnen ennast palju nooremana ja ma alguses hakkasin proovides mängimagi vana naist, no füüsiliselt endast jõuetumat. Kuni sain aru, et me oleme täpselt ühevanused, näidendis on alguses Loviisa 65. sünnipäev ja siis tuleb 70. Sisimas ma ennast nii vanana ei tunne ja loodan, et ka vana näitleja on vajalik.
, kuhu ma pärast lavakooli tööle läksin, olid sel ajal laval näitlejad Salme Reek, Kaarel Karm, Valdeko Ratassepp, Ellen Liiger, Aino Talvi. Velda Otsus läks ära 65aastasena, aga ta oleks võinud veel väga palju mängida. Jüri Järvet. Heino Mandri, keda me kutsusime onu Heinoks. Terve plejaad inimesi, kes mäletasid Eesti aega, kandsid selle aja vaimu ja väärikust. Õpetasid noortele kirjutamata reegleid, mis valitsevad.
oli minu magistriõpe – näha kõrvalt ja töötada koos selliste näitlejatega. Istusin peaaegu igal õhtul saalis ja vaatasin kõiki etendusi, „Kolme õde” nägin vist kaheksa-üheksa korda, lõpuks käisin lihtsalt üksikuid stseene jälgimas. Ma ei olnud seal kunagi tööta, aga pean palju olulisemaks võimalust näha neid omaaegseid legende kõrvalt.
Ugalas, võib öelda, sain jala maha. Ma ei ole kunagi olnud väga enesekindel näitleja, aga jah, suuremad ülesanded ja rakendus muidugi toetavad enesekindluse või tegemisjulguse tekkimist.
Ugalast lahkumisel olid omad põhjused ja võib-olla oleksid jäänud sinna kauemakski. Kas sealt oli julgem tulla?
Tühja ta julgem oli, lihtsalt elu läks nii. Abikaasa viis mind kokku tolleaegse draamajuhi Jüri Lumistega, aga kõige rohkem aitas mind Mikk Mikiver, kes juhtus siis „12 vihast meest”. Kõigepealt ma läksingi tema jutule ja palusin ennast lavastaja assistendiks võtta.
Nii sain tuttavaks Ain Mäeotsaga, kes selles tükis mängis, tema kutsus mind juba oma lavastusse. Esimest korda astusin „Daamide õnnes”. Aga ma ei oleks iial söandanud minna Jaak Villeri käest otse tööd küsima.
Lavastaja assistendi aeg oli ka ilmselt väga õpetlik?
Kahtlemata, ma olen muidugi väga õnnelik, et sattusin õppima just sellesse lendu, kus õpetati lavastajaid, mingil määral saime kõik lavastamise algtõdedest aimu. Tänu sellele oskan paremini iseennast näitlejana aidata. Mikiveri kõrval ma nägin, kuidas sünnib lavastus teiselt poolt vaadatuna.
Sul on praegu viis rolli. Kas see on piisav koormus?
Põhimõtteliselt küll, ega ma ei igatse seda, et oleksin igapäevaselt rakendatud. Kaks uuslavastust hooajas, kaks uut rolli on paras koormus. Eriti kui võrrelda algusaastatega, kui mängisime 15–20 etendust kuus. See koormus oli hoopis teine, aga nii on minu meelest ka täiesti normaalne. Sa peadki saama mängida-mängida-mängida, kust mujalt see noor näitleja oma tööd siis õpib.
kui kolmežanriteatri õnnetus on natuke see, et tekstimahukamate draamatükkide sissemängimist on keerukas korraldada, sest nii palju erinevaid lavastusi on ühel laval korraga mängukavas. Aga järjest sissemängimine on äärmiselt vajalik, muidu jääb professionaalne areng lihtsalt toppama. See on põhiline.
Sa pead saama teha oma vigu, neist õppima, uuesti proovima ja katsetama, muidu ei toimu arengut. See ongi see jala maha saamine.
Sinu värskeim roll on Praskovja Ivan Turgenevi „Armuleivasööjas”.
Selle lavastuse valmimist kimbutas koroona väga palju ja materjal oleks vajanud põhjalikumat süvenemist. Minu roll on üsna väike ja ma lahendasin selle sõna otseses mõttes joostes.
Publik oli igatahes esietendusel heatahtlik ja kaasaelav. Kuidas see publiku suhtumine lavale üldse paistab?
Mina ei uuri eriti saali, aga helendavad ekraanid inimeste käes pole kunagi hea märk. Lihtsalt nihelemist ja nahistamist tuleb ette. Aga väga ei mäleta, et oleks pidanud maadlema ahistamisega ja tähelepanu hajumisega.
Ükskord küll juhtus niisugune lugu, kadunud Romka Baskin lavastas meil Bergmani „Lärmab ja veiderdab”. Ta lükkas kaks vaatust kokku ja see vaatus läks väga pikaks, aga kuna vahepeal oli vaja muuta lava, tõmmati kardin ette ja mängiti kardina ees edasi. Publikule jäi sageli mulje, et nüüd tuleb vaheaeg, kui kardin langes. Ja siis meie Helena Merziniga räägime seal kardina ees, õieti mina kuulan Helena monoloogi. Rakveres külalisetenduse ajal keset seda monoloogi kostab saalist kõva norskamine, südamest ja hingepõhjast. Pingutasime mõlemad, et mitte naerma pursata.
Nahistamist lavale palju ei kuule, aga näiteks Uku Uusbergi lavastatud „Ürituse” kontrolletendusel istusid kolmandas reas kaks vanemat prouat, kes kommenteerisid valju häälega, et miks niisugust jama lubatakse teha ja kes seda nüüd vaatama tulevad ning pärast jälle kriitikud kiidavad, et on väga hea tükk.
Meil oli Aivar Tommingasega eriti hingeline stseen ja siis ma mõtlesin küll, et lõpetan mängu ja küsin, ega ma teid näitlemisega ometi ei sega. Ilmselt ei saanud vanainimesed arugi, et neid on lavale kuulda. Kõige kummalisem on, et nad tulid pärast vaheaega tagasi ja rääkisid teise vaatuse jooksul ka, kui halb tükk see ikka on.
Sarnane juhus oli, kui mängisime Sadamateatris Aleksander Galini näidendit „Tähed hommikutaevas”, Eva Kolditsa lavastus. Selle tegevus toimub Moskva olümpiamängude ajal ja olulised tegelased on viis prostituuti – teatavasti seesugune kontingent saadeti olümpia ajaks Moskvast saja kilomeetri kaugusele või „saja esimesele kilomeetrile”, nagu seda nimetati.
Mina olin siis üks prostituut Anna, kes ühel hetkel purjuspäi seal laval ringi koperdab, aga esimeses reas istusid jälle vanemad prouad, kelle reaktsioonidest sain aru, et ma nende meelest olingi purjus! „Näe vaata, mis ta nüüd teeb!” – „Vaata-vaata, nüüd hakkab kukkuma vist!” Nagu oleksid televiisorit vaadanud.
Kuna toolid olid paigutatud kammerlikult, lavale üsna lähedale, siis oli see kõik väga hästi kuulda mulle. Õnneks sain misanstseeniliselt distantseeruda, aga niisugune eneseunustamine häirib, isegi kui see on naljakas. Ja telefonihelinad, selge see.
Varsti veerand sajandit on päris arvestatav aeg. Aga sulle ilmselt sobib selline stabiilsus?
Minu meelest ei allu näitleja elukutse „vaheta viie aasta tagant töökohta” reeglile. Kindlasti ei sobi minu loomusega vabakutselisus. Olen arg uruhiir, mulle meeldib rohkem pesakonnas koos olla.
Aga Vanemuine on sinu vastu lahke olnud?
Kindlasti, mul on olnud piisavalt ja huvitavat tööd, oleks ülekohtune nuriseda. Ütleme nii, et vaatamata minu kui näitleja aeglasele arengule, on mul üldse üllatavalt hästi läinud.