Näitleja Ken Rüütel: mungaroll nõudis nii piibli kui ka ladina keele õppimist, puudu jäi vaid kloostrikogemus
Kui varem arvas noor näitleja Ken Rüütel end olevat läbinisti , siis pärast esimesi kokkupuuteid filmimaailmaga tekkis temas suur huvi ka kinokunsti vastu.
Eeloleval reedel jõuab kinodesse «Apteeker Melchiori» krimitriloogia teine film «Apteeker Melchior. Viirastus». Keskaegse mõrvamüsteeriumi virvarris kohtuvad filmisõbrad ka juba esimesest osast tuttava dominiiklase Hinricuga, keda kehastab laia naeratusega näitleja Ken Rüütel.
Ehkki see oli noore näitleja esimene ekraanikogemus, tegi Rüütel mungarolli täitmiseks põhjaliku eeltöö, mis üllatas isegi filmi režissööri Elmo Nüganeni.
Esimeses filmis tõusis teie tegelane Hinric mungast prioriks ehk dominiiklaste kloostri peaks. Mis ootab Hinricut ees teises osas?
Esimeses osas näeme Hinricut kui Melchiori üht parimat sõpra, kelle käest apteeker nõu ja abi otsib. Nüüd, mil temast on saanud prior, on tal rohkem vastuseid, aga see-eest ka suurem vastutus neid vastuseid mitte avaldada. Ta küll tahab oma sõpra aidata, kuid ei saa seda alati otse teha.
Kuidas elasite sisse keskaegse munga ellu?
Alustuseks lugesin läbi Indrek Hargla raamatud ja nendest sain juba väga palju targemaks. Tutvusin lähemalt ka piibliga ning mul oli tegelikult plaanis ka mõnda aega ühes vanaaegses Poola kloostris elada. Sealse prioriga oli kõik juba räägitud, aga siis tuli see kuri viirus ja ma ei saanudki minna, millest oli muidugi kahju. Selle asemel sain kokku ühe Läti mungaga, kellelt mungaelu kohta pärida. Ta aitas mind ka roosikrantsi ja ladina keele õppimisel. Ühesõnaga, läksin rolli täiesti sisse. Võtetel pomisesin vahetevahel omaette ladinakeelset palvet, mille peale üllatus isegi režissöör Elmo Nüganen.
Munkade osatäitjatele lõigati võteteks tonsuur ehk katoliku vaimulikule omane paljakspöetud lagipea, kuid mitte teile. Miks mitte?
Juhtus lihtsalt nii, et võtted kestsid suvest detsembrini ning mul algas just esimene hooaeg. Kuna ma ei oleks saanud oma teisi rolle tonsuuriga mängida, tundus kõige mõistlikum mulle parukas teha.
See oli nii õnn kui õnnetus. Tõesti, ma ei pidanud tonsuuriga igal pool ringi käima. Aga see-eest veetsin tunde, et parukat hommikul pähe panna ja õhtul jälle maha võtta – see oli ikka paras agoonia!
«Apteeker Melchiori» kolme osa filmiti võtteplatsil samal ajal. Millise kogemuse see andis?
Tegelikult oli see raske, tegemist oli minu esimese filmiga. Hüppasime võtetel pidevalt kolme osa vahel, mistõttu pidi mul tegelaskuju rollikaar väga selgelt paigas olema. Lõpuks tekkis ka omamoodi vilumus. Aga näitlejana oli see väga põnev, sest pidin oma rolli filmiosade vahel kooskõlastama. Näiteks kui mängisin teises osas Hinricut jõulisena, pidi see mingil moel tajutav olema ka esimeses osas.
Triloogia avafilm võitis kiirelt publiku südame. Kuidas on see teid mõjutanud?
Mind see vist väga palju ei puuduta, sest ma ei usu, et keegi mind selle järgi ära tunneks. Ma ei tundnud end algul isegi ära! Aga filmi populaarsus on väga rõõmustav.
«Melchiori» filmimine oli suur ettevõtmine, seda nii Eesti kui ka maailma mõistes. Tean, et triloogiat tahetakse ka välismaale suunata ehk see on justkui visiitkaart, näitamaks muule maailmale, et Eestis tehakse väga ägedaid filme.
Põhiliselt leiab teid siiski . Kumb on teile südamelähedasem, kas või film?
Pikka aega oli minu vastus lihtne ja kiire – . Olin varem filmimaailma vastu suhteliselt ükskõikne, aga pärast «Melchiorit» tegin kaasa ka ühes lühifilmis, mis pani mind mõtlema, et tahaksin hoopis rohkem filme teha ja seda poolt avastada. Praegu jään ikkagi juurde, aga väga suur huvi on tärganud ka filmikunsti vastu.
Lähme ajas veel rohkem tagasi: kuidas te endas näitlemiskire avastasite?
Ema pani mind väga noorelt ja eks sealt esmane huvi tekkiski. Hiljem õppisin Tallinnas vanalinna hariduskolleegiumi . Seal mõistsin, et võrdub inimese õppimise kunstiga. Õppisin tundma iseennast, teisi ja elulisi situatsioone ning sellest minu suurem algaski.
Läksin kohe ka lavakasse katsetele, kuid kukkusin toona juba esimeses voorus välja. See tegi haiget, sest olin enda arvates igati lootustandev tüüp. Hiljem kaitseväes olles avastasin, et järgmist lendu juhendavad Anu Lamp ja Elmo Nüganen ning tundsin, et pean kindlasti uuesti proovima. Teisel katsel läks hästi ja saingi sisse.
Millist nõu annate neile noortele, kes tahavad samuti näitlejaks saada?
Lugege! Ma ise olin väga halb lugeja, aga üritan seda nüüd palju rohkem teha. Ja peale selle elage ja kogege maailma – olge sõpradega, leidke armastus, saage haiget. Üks asi on kujutlusvõime, aga teine on kõik see, mida oled läbi elanud. Just elukogemus on see, mis näitlejat tohutult rikastab.
Milline on olnud teie kõige mõjuvam ?
Käisin lavaka ajal õpilasvahetusel Rootsis, aga jõudsime ka Taani . Pileteid meil küll polnud, aga seisime ees sildiga, et ostame ja lõpuks me need ikkagi saime. Tükk oli muidugi taani keeles ehk peaaegu midagi aru ei saanud, aga olin sellest hoolimata justkui tooli külge naelutatud. Ühel hetkel pöördus peaosaline publiku poole ja ütles midagi. Esimese nelja rea pealtvaatajad kiikasid selle peale toolide alla ja leidsid sealt tomatid. Nendega hakkasid nad näitlejat ja dekoratsioone pilduma. See oli lihtsalt nii sürr! Kokku oli pilt nii võimas, et see on mulle pikaks ajaks meelde jäänud.
Olete 2020. aastast . Miks just siin?
Olin kohe nõus, kui mulle pakkumine tehti. Tahtsin tol ajal keskkonnavahetust ning mul polnudki Tartuga varem mitte mingit seost. Hästi tore on veel see, et meid tuli pea pool kursust Tartusse, kellega koos alustasime. Nüüdseks tunnen, et Tartu on täpselt minu linn.